Laupäev, november 23 2024

Milline oli sinu esimene kitarr?

Esimene oli Nõukogude punkakustiline pann. See oli Räpinast ostetud Lunatšarski-nimelise Leningradi vabriku pohmatoode, mis pärast kuuma ’88. aasta malevaläbusid püsis koos ainult kleepsude toel, ja kui ta lõpuks ühe komandöri tagumiku abil päris ära lagunes, põletasin selle juurika kaminas ära. Siis tulid Jolana Diamant ning kahe kõlaauguga „pesakast” Zornitsa, mille roobile sai miilitsa lipsunõelast keeltelukusti tehtud, muidu lendas roop kogu aeg minema. Aga viimatisest otsast võttes esimene on Taylor 314ce, väga õnnestunud eksemplar.

Aapo Ilves (foto: Kris Moor)

Tekst: Kris Moor
Fotod: Kris Moor ja Marja-Liisa Plats

Kas sa teed harjutamisel ja mängimisel vahet?

Üks tore kategooria on veel, nimelt publiku ees laval raha eest proovi tegemine. See on vahva, sest kui midagi pole kokku lepitud, ei saa miski ka untsu minna. Aga ma harjutan harva, enamasti lihtsalt komponeerin, jämmin või tuletan meelde. Viimane tõsine harjutamine oli paari aasta eest, kui hakkasin looma ja seadma palasid, mis ületasid oluliselt minu tehnilisi võimeid.

Millist lugu oled kõige rohkem mänginud?

YouTube’i statistika näitab selle ilusti ära, ilmselt juhivad Olavi Ruitlase sõnadele tehtud „Aga ükskord!” ja kadunud Vassili Shugaley adaptsioon „Sünnipäev”. Nende palade esitamisest ei õnnestu mul tavaliselt kontserdil hoiduda, see-eest oskab publik neid tihti minu
eest laulda. Võrokeelsetest on kindlasti Jan Rahmaniga koos loodud „Perräjäänü”. Muide, sellest viimasest on YouTube’is müstika-boonusega esitus: kirjutage otsingusse näiteks „Perräjäänü Grand Finale”.

Parim kitarrialane nõuanne, mis on sulle antud?

Ehk soovitus mängida kõikide sõrmedega kõikides positsioonides, mitte tõmmelda punkari moodi kahe näpuga mööda kaela ringi. Või soovitus barré ära õppida. Või siis õpetus, kuidas õigesti ja ruttu keeli vahetada ning nad kiiresti häälestuma saada. Või alternatiivsete häälestusteni viinud näited. Või, no kurat seda enam mäletab, mis! Ehk hoopis soovitus osta Taylori pill? Enamiku nendest nõuannetest andsin ma endale küll ise. Aga abiks oli kunagi ka vihje, et tühja pooleliitrise õllepudeli suudmesse puhudes kõlab enam-vähem mi-bemoll. Kammertoonide- ja häälestajatevaesel ajal see aitas − pudeli leidis ikka!

Kõige suurem publik, kellele oled esinenud?

Hiljuti olin Komis ühel suurel ugrifestivalil, kust olevat kümme tuhat inimest läbi käinud. Ilmselt minu esinemise ajal olid nendest seitse kuni kaheksa tuhat veel kodudes, aga kui rääkida kitarriga esinemistest, siis see ehk oligi suurim. Samas, ma ei tea, palju rahvast mahub Tallinna Raekoja platsile, Vabaduse väljakule, Põlva Intsikurmu või Vanemuise kontserdimajja, kus olen samuti üsna suure rahvahulga ees traati näppinud. Laulnud ja kurgulaulnud olen ilmselt suuremagi massi ees, aga minu mittekitarne looming on ilma minu aktiivse osaluseta kõlanud vägagi suurtele auditooriumitele.

Aapo Ilves (erakogu)Kohe algab kontsert, aga medikas on kadunud. Mis nüüd saab?

Midagi hullu ei juhtu, ma ei kasuta medikat. Nii saab küsida ainult see, kes pole näinud mu küüsi või mängutehnikat. Mul on üsna haruldane ja tugev küünetüüp. Nüüd hakkate paraku alati mu käsi vahtima, aga kui te mind ei leia, võtke Jaan Sööt ette, tal on enam-vähem samasugused küüned. Kunagi, kui ma veel medikat kasutasin, sai neid pidevalt telefonikaartidest lõigutud − need ei murdunud katki, aga kulusid usinasti. Kitarr oli pärast plasitpurust „kõõmane”. Kui mingi trauma tõttu peaks ikkagi medikat vaja minema, eks siis tuleb püha ürituse nimel rahakotist mõni kliendi- või pangakaart ohverdada.

+1. Oled hitte kirjutanud kümnetele bändidele, võitnud korduvalt R2 aastahiti auhindu ning nüüd pääsesid looga taas Eurovisioonile… Kumb on lihtsam, kas kirjutada sõnad juba valmis meloodiale või kirjutada lihtsalt sõnad ja loota, et sellest tuleb järgmine hitt?

See on žanriti erinev. Raadiopopi puhul saadab reeglina artist või produtsent demo, millel on eeldatav viis kuidagimoodi markeeritud ja mida ma hakkan siis solisti võimetest, natuurist ja sihtgrupist sõltuvalt aretama. Koorilaulude ja libretode puhul teen enamasti teksti enne, ja nii, et helilooja ja esitajad saaksid edasisega hästi ladusalt hakkama. Igat pidi on parem töötada siis, kui tellija enam-vähem teab, kellele, miks ja millises meeleolus ta tahab lauluga midagi öelda. Aga kui ma teen üksi folk-, teatri- või koorilaule, siis käib see nii ja naa − parimal juhul sünnivad viis ja tekst korraga. Tegelikult oleks see ka poplaulu puhul normaalne. Aga et antud küsimus ajakirja kontekstis end ära õigustaks, nendin, et autorilaule ma komponeeringi kitarril, sest teistel pillidel ma võin laisa inimesena ainult stuudios mängida, et mängin.

soundcloud.com/aapoilves
youtube.com/aapoilves

intervjuu ilmus ajakirjas Kitarr 4/2012

Previous

Soul Thrower „The end of your days”

Next

Tartu ansambel ilmutas Briti suupillimängijaga ühissingli

2 comments

  1. Märkasin nüüd seda kommentaari, aga vaatan, et vist juba viga parandatud?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Check Also