Tekst ja pildid: Kristo Käo, ilmus ajakirja “Kitarr” esimeses numbris (dets 2011)
Käesoleva aasta alguses jõustus määrus, millega hakkab kehtima uus põhikooli ja gümnaasiumi õppekava. Ainevaldkond „Kunstiained” sisaldab muu hulgas kohustust õpetada III kooliastmes (7.–9. kl) akustilise kitarri akordimängu võtteid. Kitarri on selles dokumendis mainitud nii õppetegevuste, õpitulemuste kui ka õppekeskkonna all. Gümnaasiumis kasutatakse ja arendatakse põhikoolis omandatud oskusi. Nii lihtne see ongi. Aga kuidas see päriselt teoks teha ja miks üldse kitarr?
Pilliõpe muusikatunnis ei ole uus nähtus – paljud meist on lapsena koolis kastanjette või trumme klõbistanud või koguni plokkflööti puhunud. Need on jõukohased instrumendid juba üsna väikestele lastele. Kuid põhikooli lõpuosas laste muusikalised soovid muutuvad, seda kinnitavad paljud muusikaõpetajad. Pole saladus, et kitarr on jätkuvalt läänemaailma populaarseim muusikainstrument – üle 40 miljoni Google’i otsingu kuus. Järgmisel kohal on klaver alles 16 miljoni otsinguga. Aga me ei peagi näidetega väga kaugele minema, sest Kitarrikool.ee netikooli on end õpilaseks registreerinud üle 6500 eestlase. Samas on meie muusikakoolides vaid ligi 750 kitarriõpilast ning järjekorrad pikad. Järeldus – nõudlus on suur ja seda on mitmel tasemel märgatud.
Muusikakool on lahendus vaid osa laste jaoks
Nn vene kool muusikahariduses on aastaid tähendanud seda, et valitakse välja andekamad, tehakse nendega meeletut tööd ja püramiidi ülejäänud astmeid käsitletakse kui jääkprodukte. Kes meist poleks kuulnud, et üht või teist inimest peeti muusikatunnis andetuks ja ta korrutab seda pärast terve elu, kuigi see pole tõsi. Lihtsal tasemel pilli mängima õpivad kõik, seda tõestame Kitarrikooli kursustel iga päev juba üle kümne aasta.
Meile ei mahuks pähe mõte, et jalgrattaga sõita tohib vaid Jaan Kirsipuu! Samamoodi, nagu igaüks võib rattaga oma asju ajada, võib inimesel kodus seinal olla ka kitarr, millega vajadusel lihtsamaid laule saata. Asi polegi ju kitarris, läbi aegade on olnud moes erinevad pillid. Põhimõte on, et kooliajal omandatakse vähesel määral erinevaid spordi-, kunsti- ja käsitöötehnikaid, ja kuigi kõigist ei saa proffe, sirguvad ka tulevased elukutselised just koolidest.
Lisaks kitarriõpetusele muusikatundides tekivad ilmselt koolidesse ka kitarriringid, kus saavad käia need, kes veidi rohkem süveneda soovivad. Keegi ei keela sealt edasi minna ka muusikakooli ja asja tõsisemalt ette võtta. Lõpuks on muusikaharidusel ka oluline sotsiaalne roll. Paljudes piirkondades ei olegi eriti valikuid, millega peale kooli tegeleda.
Kuidas saab muusikaõpetajast kitarriõpetaja?
Erinevate organisatsioonide ja inimeste ühiste pingutuste abil saab teoks projekt Koolikitarr.ee, mis loob võimalused õppekava nõuded ka reaalselt õppetöösse rakendada. Oleme kokku pannud järgmise komplekti:
- Täiendkoolitus tegutsevatele muusikaõpetajatele. 50 esimest saavad Innove toel mahuka koolituse tasuta. Koolitus algas oktoobris 2011 ja lõppeb 2013 kevadel. Uued koolitused algavad igal sügisel.Koolitus õppekava raames alles EMTA-s õppivatele muusikaõpetajatele
- Uued õppematerjalid nii õpilastele kui õpetajatele (spetsiaalne õpik, netikursus Kitarrikool.ee lehel)
- Soodsad kitarrikomplektid koolidele (eksperdi valitud kitarrimudelitest koosnev pillikomplekt koolidele), võimalus ka pille laenutada.
Õpetajate huvi koolituse vastu on seni olnud ülisuur – registreerus rohkem inimesi, kui meie gruppidesse mahtus. 2012 sügisel saab jälle koolitustega liituda, aga mitte enam selle projekti raames. Mõned piirkonnad on ka ise koolitusi organiseerinud.
Pillide ostmine on ilmselt paljudele koolidele suureks mureks, aga on neidki, kes juba praegu kitarrikomplektid ära tellisid. Julgustuseks võib öelda, et 12 kitarriga komplekti hinna eest saaks pool kõige odavamat pianiinot, võimsamat sorti videoprojektori või kooli katusele mõned ruutmeetrid plekki. Pillide ostmisel kasutatakse ka erinevate europrojektide tuge. Saarlaste Bändikooli projekt sai toetust Leader+ kaudu ning näiteid on veel.
Kui pillid käes ja kvalifitseeritud juhendaja majas, saabuvad tulemused kiirelt – kõikjal, kus viimase nelja aasta jooksul kitarri õpetamas käinud olen, tekkis mitmeid koolibände juba paari kitarritunni järel.
Rohkem infot: www.koolikitarr.ee
Kommentaarid:
Aarne Saluveer (osales uue õppekava loomisel):
“Miks kitarr – ühe suure, vana ja aegadeülese näppepillide perekonna kaasajal levinud vorm, millele elektrikitarri kasutuselevõtt väga suure levi on kindlustanud. Palju säravaid mängijaid ja koolkondi ja repertuaari. Hea juhendamise korral on suhteliselt hõlpsalt võimalik omandada lihtsam akordika ja siis liikuda edasi keerulisematesse harmooniatesse.
Miks nüüd – mitmetel põhjustel pole eesti peres pillide olemasolu ega pillimäng saanud laia kandepinda. Nüüd on saadaval suhteliselt soodsa hinnaga pillid ja inimestel tekkinud huvi ning vajadus neid soetada. Lisaks tekib juurde õpetajaid ning arendajaid, kes loovad keskkonna ka iseseisvaks õppeks.
Koolimuusika ametlik hoiak on muutunud nõukogudeaegsest vihkamisest biitnike instrumendi vastu pigem mõistvaks ning toetavaks.”
Janne Fridolin (Eesti Muusikaõpetajate Liidu juhataja):
“Kõige suurem mure koolides on pillide puudumine. Kitarriõpetajaid ei ole ka nii palju kui kitarrihuvilisi. 7.–9. klassi õpilane on kitarriõppest väga huvitatud ja kindlasti tekib hiljem palju soliste, kes hakkavad ennast kitarril saatma.
Kui ma olin 8. klassis, tahtsin ka ise tohutult seda pilli õppida ja asi jäigi pooleli, kuna ei olnud õpetajat, kes edasi õpetaks. Sel ajal olid muud huvid ka ja nii see jäi.”
(Muide, nüüd osaleb Janne Koolikitarri projektis ja oskab juba üsna kenasti mängida 🙂
