Paljud, kes on omal käel kitarrimängu õppinud ja tahavad edasi areneda, jõuavad mingil hetkel arusaamisele, et asjad kipuvad jääma mängutehnika taha. Muidugi on ka neid, kellel ka iseõppides kõik õigesti läheb ja vastupidi ka – inimesi, kes käivad koolis, aga ikkagi maadlevad samade probleemidega.
Mida siis teha, kui oled jõudnud arusaamisele, et omal ajal on omandatud veidi halvad harjumused ja nüüd takistavad need tehnika arengut? Üks on selge – kiiresti ei muutu midagi. Kui väga hoogsalt lammutama hakata, kaob ka olemasolev tehnika ja võid sattuda päris halba olukorda. See mõjub ka psüühikale ja asjad ei tule enam üldse välja.
Kõige targem on hakata korralikult mehhaanikaga tööd tegema ja keskenduda konkreetsetele asjadele. Mehhaanikast rääkisin ühes varasemas postituses. Lugusid mängides ei jõua tehnikat väga palju jälgida ja pealegi on lugu õpitud tervikuna – mehhaanika ja muusika on kokku sulatatud. Kui üht muutma hakkad, hakkab teine aspekt segama. Kui aga stabiilselt tehnikaga tööd teha, hakkab asi ise lugudes paremaks minema. Paralleel – õpid ja harjutad kõnetehnikat, pärast räägid ka igapäevaelus parema häälega.
Peaasi on mitte ära unustada, et see, mida juba oskad, ei kao kuhugi ja kõik, mis tuleb juurde, on boonus.