Eelseisva Hard Rock Laagri valguses otsustasin neljapäeval (26. juuni) Vana-Vigalas väisata üritust, millest kuuldavasti legendi kohaselt HRL üldse välja kasvas − pretensioonika nimega Läburinti. Legendidega on teadagi nagu on. Asjaosaliste käest põhjalikumalt järele pärides koorus välja, et tegelikult see kõik päris nii siiski polnud. Lihtsalt ühel aastal, kui Läburinti enam ei korraldatud, sai alguse hoopis HRL.
Tekst: Caroliina Rand
Fotod: Irene Russak
Selguse huvides peab mainima, et hoolimata ürituse pealkirjast ei märganud ma terve tuluõhtul viibitud aja jooksul ühtegi läbu. Ei tea, kas oli asi selles, et üritus leidis aset põhikooli ruumides, aga põrandal jalge all kolises kõigest üks lömmitallatud plekkpurk. Pisikese võimla lava ees esimeses neljas reas käis moššimine ja inimesed olid piisavas tujus, et kaasa laulda ja Kurjami ajal suisa röökida. Peale veidi ebapungilikuna tunduva võime end üleval pidada tundus alguses harjumatu ka läbivalt sõbralik suhtumine täiesti võõraste inimeste poolt. Kuigi tuttav kidramees mind kohe, kui meie lõbusast reisibussist välja astusin, tögama kippus, et „sa ikka saad aru, et sa oled absoluutselt ainuke inimene sel üritusel, kes kannab valget?”, ei paistnud valge jakk ega fuksiaroosa käekott sellel peol kedagi häirivat. Igal pool, kuhu vaatan − ainult sõbralikud näod ja nende taga veelgi sõbralikumad hinged. Ei tee keegi sedavõrd mõttetust asjast probleemi, kõik naudivad üritust. Ja siin tõepoolest on, mida nautida.
Alustame sellest, et ürituse reklaamis välja hõisatud „hoiame õllehinnad madalal” päädib tõepoolest madalate hindadega − tänu sponsorile on nii õlu kui ka siider 1 euro. Ühesõnaga ulmeliselt odav ja järts on olematu.
„Tuleb nagu tuleb,” laulab Tuumik ridu oma loost, mis vist iga natukese aja tagant ümber, ringi või üle kirjutatakse. Mina olen kahe nädala jooksul kuulnud kolme erinevat versiooni. Ajutine uus laulja on laval karismaatiline ja sünkab ülejäänud bändiga kokku küll. Tuleb nagu tuleb, noh. Päris hästi tuleb.
Asotsiaal väidab lavale jõudes, et see olevat nüüd esimene kord üle aasta, kui nemad esinevad, aga saundib nagu oleksid ülepäeviti koos harjutamas käinud. Minu kõrval seisev punkar seletab, et bändi liikmetel olevat olnud kihlvedu selle üle, kes suudab esinemise ajaks omale jõledamad riided selga otsida. Lahe!
Kurjam ajab inimesed pöördesse. Nii suurt refrääni kaasa üürgava publiku protsendiga kontserti nägin viimati vist kunagi lapsepõlves Rock Summeril.
Märkamatult on möödunud mitu tundi ja Revolver asutab end esitama Nirvana unplugged tribute’it. Lavale minnes astub trummar minust mööda ja viskab, et „sa ei viitsi minna ja mängida minu eest?” Julge pakkumine. Viitsiks kohe, ainult et… pean hakkama tagasi Tallinna poole sättima. Meie joviaalse reisiseltskonna üks liige on lubanud oma naisele kellaajaliselt kodus olla. Täiega punk, ma tean.
„Ja kui sa maha jääd, siis me oleme esimeses reas!” hüüab mulle vipist järele värske tuttav, kui vastu tahtmist ukse poole liigun. Õues muidugi kõik päris plaanipäraselt ei lähe. Bussil tuleb uks eest ära (need karvased inimesed võivad olla heasüdamlikud, aga jõudu on neil küll looma moodi) ja nii saame seda ette nikerdades veel tubli veerand tundi hoonest meieni kanduvaid helisid kuulata. Tundub, et trummar saab hakkama küll.
Tahaks millegi üle viriseda, aga kurat, isegi turvamehed olid sellel üritusel normaalsed.
Vaatan hommikul netist Revolveri geniaalset videot loole „Ärge jookske” ja mõtlen, et läbu(rint) või mitte, ükskord tuleb seegi bänd laivis ära kuulata. Seespool hoonet.