Eelmises numbris väljakuulutatud viisistamisvõistlusele laekus peotäis salvestusi, millest valisime kolm parimat ning panime Kitarrikooli FB lehele hääletamiseks välja. Mõningase demokraatia ja promokampaania saginas selgus ka õiglane võitja.
Tekst ja fotod: Kris Moor
Viska Viis võistluse võitis Tõnu Mändma (52 häälega), teisele kohale tuli Tony (27 häälega) ja kolmanda koha pälvis Martti lugu (10 häälega). Toimetus tänab usinaid viisiviskajaid ja kõiki hääletajaid, kes aitasid parima loo välja selgitada.
Pärnumaa mees ja kolme lapse isa Tõnu Mändma on ametilt keevitaja, kes mängib kitarri sestpeale, kui sõbra Alari „Papa” Jansoni kutsel bluusi kuulama sattus ning positiivselt üllatus. Tõnu on läbinud Kitarrikoolis Kristo Käo baaskursuse ja hiljem Aldo Järve fingerstyle’i õpingud.
Kohtume Tõnuga Patarei vangla ees. Mu pärimise peale selgub, et ta oleks tahtnud kursustel veel edasigi käia, ent kitarriharjutamiseks nappis aega ja kõrgema tasemega õppes oleks ta ilmselt kohe jänni jäänud. Innuka kitarriõppijana lubab ta siiski kogu materjali endale tagantjärele selgeks teha ning kursustega jätkata…
Mart Kalveti sõnadel on küllaltki pretensioonikas rütm sees, aga sa lahendasid selle üpris lihtsalt. Kui keeruline oli viisi teha?
Alguses ma väga ei süvenenudki, aga kui nägin, et auhinnaks on stuudiosalvestus, siis hakkas kripeldama. Kirjutasin sõnad välja ja proovisin. Viis tuli lihtsalt, kuna sõnad olid mulle väga meeltmööda.
Millega lindistasid ja kui mitme katsetusega lõpptulemuseni jõudsid?
Lindistasin telefoniga, sellepärast ka kehv kvaliteet. Paar korda proovisin ja siis oligi olemas...
Loe edasi ajakirja KITARR suvenumbrist…
Laulusõnade „Sabata loomade säravad silmad” sünni tagamaad ja finaali jõudnud lugude teostusi kommenteerib sõnade autor ja žürii liige Mart Kalvet:
Teksti ajendas kirjutama korealanna Soon Ok Lee tunnistus USA senati õiguskomisjonile ja tema samanimeline mälestusteraamat („Eyes of the Tailless Animals: Prison Memoirs of a North Korean Woman”, toim.). Soon Ok viibis viis aastat kinnipeetavana Kaechoni koonduslaagris, kus pandi igapäevaselt toime äärmiselt jõhkraid inimsusevastaseid kuritegusid. Laulutekst ei räägi siiski konkreetselt korealastest, vaid püüab veidi ulmelises-müstilises valguses avada keelaja ja keelualuse, valvuri ja vangi, timuka ja tema ohvri suhte olemust.
Tõnu Mändmaa on hästi tabatud väga konkreetset akustilist žanri, mida võiks vist nimetada „blatnoiballaadiks” – bardilik sooloesitus naturaalkitarri-saatega on täpselt see, mis manab vaimusilma ette troostitu elu tsoonis, kus „sabata loomi” karjäärikurjategijateks või kukkedeks stantsitakse. Kahjuks kisub pala struktuur kiiresti rappa ja minoorne plõnksimine ei jõua kordagi eriti huvitavasse kohta.
Tony lool on oivaline kanooniline seade – või tuleks siinkohal pigem öelda „orkestreering”? Sünge, troostitu tekst tekitab estraadimaigulise, suisa arneoidilikult pateetilise, aga samas üsna helge muusikaga koos judisemapaneva tunnetusliku ebakõla. Just selline võiks olla Põhja-Korea surmalaagrite õudustest pajatava koomilise pop-muusikali heliriba.
Martti on komponeerimise ja produktsiooniga kõvasti vaeva näinud ja tulemus on muidu igati eekujulik, intelligentne rajurokk. Salmile valitud aeglane tempo esitab kuulajale paraku natuke suuri nõudmisi ja venitab kogu pala viimaks paar minutit liiga pikaks. Selline versioon sobiks täispika kontseptuaalalbumi keskele, aga mitte raadiosingliks.
Martti lugu ilmselgelt teistest üle, mida kuradit Mändmaa võitis?
No millal asi teisiti on lõppenud, kui rahvas otsustab…
Tõnu Mändma pettur! Ei maksa raha inimestele kes temaga töötab !!! Ära tööta temaga!