Pühapäev, november 24 2024

USA pealinnast Washingtonist paarikümne kilomeetri kaugusel üles kasvanud Dave Grohlist sai juba 17 aasta vanuses punkbändi Scream trummar. Neli aastat hiljem läks Scream ootamatult laiali ning Nirvanat, millega Grohl liitus umbes aasta enne läbimurdealbumi „Nevermind” väljatulekut, võib põhjusega pidada tõeliseks lotovõiduks. Arusaadavalt sai ka see etapp läbi, kui bändi liider Kurt Cobain 1994. aasta aprillis endalt elu võttis.

Tekst: Andri Riid

Dave Grohl „Tõsilugusid elust ja muusikast” (tõlkis Olavi Teppan, Koolibri 2022, 358 lk)

Viimased 22 aastat on Dave Grohl olnud Foo Fighters’i ninamees. Bänd on andnud välja 10 stuudioalbumit, millest enamik on USA-s müünud täis plaatinaplaadi normi. Grohl ise kuulub viie maailma enimteeniva trummari hulka. Iseasi, kas meest, kes põhikohaga laulab, kitarri mängib ja laule kirjutab, saab pelgalt trummariks pidada?

Muusikaringkondades on Grohl kuulus oma äärmiselt positiivse kuvandi poolest ning eks sellest annavad tunnistust ka tema arvukad kõrvalprojektid. Ma olen varasemalt lugenud 2011. aastal ilmunud raamatut „This Is A Call. The Life And Times of Dave Grohl” ja näinud samast ajast pärinevat dokumentaalfilmi „Foo Fighters: Back and Forth”, mis põhimõtteliselt sama kinnitavad. Käesolev teos on aga pigem tööõnnetus. Kõik vähegi intrigeeriv on vaiba alla pühitud ning allesjäänu võib kokku võtta sildiga „Minu imetore elu”.

Raamat koosneb 24 peatükist, millest igaüks sisaldab üht või mitut „tõsilugu”. Need lood on esitatud küll formaalselt kronoloogilises järjestuses (enamalt jaolt), kuid peatükid võivad sisaldada ajahüppeid päri- või tagasisuunas, enamasti ilma mingite daatumiteta. Samuti on narratiivil suured augud sees ja seda just olulistes kohtades – näiteks peatükile, mis kulmineerub Nirvana esimese maailmaturnee lõpuga (1992. aasta keskel) järgneb kohe peatükk, milles siseneme Kurt Cobaini surmajärgsesse maailma.

Dave Grohl „Tõsilugusid elust ja muusikast” tlk Olavi Teppan, Koolibri 2022, 358 lk
Dave Grohl „Tõsilugusid elust ja muusikast” tlk Olavi Teppan, Koolibri 2022

Raamatus on nimetatud hulganisti nimesid. Paljud neist, nagu näiteks Paul McCartney, on väga kuulsad, igaüks selliste prominentidega koos aega veeta ei saa, aga ehk lohutab teid see, et nad on täiesti lihast ja luust inimesed ja nendega on väga tore koos aega veeta, nii et tehke seda kindlasti, kui teil selline võimalus peaks avanema. Inimestest endist on Grohlil vähe rääkida. Kõige paremini õpime selle raamatu lehekülgedel tundma Dave Grohli tütreid (neid on tal kolm). Järgneb Grohli ema. Edasi läheb pinnapealsemaks, mõne lehekülje saab Kurt, mõne Foo Fighters’i trummar Taylor Hawkins, mõne varalahkunud lapsepõlvesõber Jimmy Swanson. Mida lähemale jõuame kaasajale, seda vähem pälvivad tähelepanu bändikaaslased. Näiteks Krist Novoselic on vaid paar korda vilksatav nimi ning Foo Fighters’i endised ja praegused liikmed ei saa sedagi.

„Kapitooliumi endise kõnekirjutaja ja silmapaistva ajakirjaniku” poja tõenäoliselt komplitseeritud suhet „intelligentse, vaimuka ja Washingtonile omaselt sarmika” isaga (lahutas emast, kui Dave oli 7-aastane) markeerivad vaid laused „Hüvastijätt isaga, kes minust lahti ütles, kui ma keskkooli pooleli jätsin” (lk 129), „Isa, kes oli mu lahtiütlemisest üle saanud” (lk 166), „Kui mu isa alkoholilembus välja arvata, siis ei mõistnud ma üldse sõltuvuse tõelist olemust” (lk 179) ja „Tema viimasel eluaastal olime kontakti kaotanud” (lk 231). Oma vanemat õde Lisat mainib Grohl vist vaid raamatu kõige viimasel leheküljel. Tütarde emast ja abikaasast Jordynist tundub olevat vähem juttu kui anonüümsest tüdruksõbrast, kelle panuseks oli Grohli selgeltnägija juurde vedamine.

Dave Grohl August 2009 Austin City Limits foto: Craig Carper
Dave Grohl 2009 Augustis. Austin City Limits Foto: Craig Carper

Mis on need tõsilood Grohli elus? Ükskord murdis ta kontserdi ajal jala, aga esines sellest hoolimata edasi. Ükskord hakkas tal süda puperdama, aga arstid ütlesid, et see on liigsest kohvijoomisest ja soovitasid tal rahulikumalt võtta. Ükskord võttis Austraalia politsei Grohli kerges vines rollerijuhtimise eest rajalt maha ja ta pidi mõned tunnid kongis veetma. Ükskord pidi ta maailma teisest otsast Ameerikasse lendama, et osaleda isa ja tütre päeval ja lendas samal päeval tagasi, et tuuri jätkata. Teda ei lastud Pantera vennakeste stripibaari uksest sisse, kuna ta oli rahakoti koos dokumentidega ära kaotanud. Rasketel aegadel pidi Grohl toime tulema dollariga päevas, toituma viineripirukatest ja elama ebasanitaarsetes tingimustes. Jne.

Ühesõnaga, ma arvan, et Grohl on lahe säga edasi, aga kirjalik eneseväljendus ei ole tema forte ning üldse pole abiks olnud selle raamatu toimetajad, kes on läbi lasknud selliseid grotesksusi nagu: „Gus [Brandt, tuurimänedžer] oli kandnud mu eest aastakümneid hoolt, tohterdanud katkisi kitarre ja katkisi jäsemeid, olles osalt terapeut, osalt suur vend, osalt ihukaitsja. Temast oli saanud mu majakas, kui ma olin eksinud võhivõõraste meres, mu pelgupaik, kui ma vajasin kaitset, ja ma võisin alati pihtida talle oma sisimaid tundetorme.”

Previous

Mihkel Raud: "Üritan järjest paremaks kitarrimängijaks saada"

Next

Muusikud Muusikast: Elmar Liitmaa

Check Also