Tanel Padar on tunnustatud laulja ja innukas kitarrifanaatik, kes annab pea 200 kontserti aastas. Ometi leiab ta aega ka uute klubi- ja bluusiprojektide jaoks. Kristo Käo vestles Taneliga kitarridest ja kontsertidest.
Küsis: Kristo Käo
Fotod: Kris Moor
Kunagi doktoritööd ette valmistades palusin õpilastel nimetada kolm kõige kuulsamat kitarrimängijat. Kõige väiksemate jaoks oli kõige tuntum oma õpetaja, 12-13 aastaste jaoks aga Tanel Padar. Pisut vanemad nimetasid juba välismaa nimesid ja sina kukkusid tabelis teiseks. Paljudele sa seostud ikkagi kitarriga, ometi sinust kui kitarrimängijast eriti ei kirjutata. Nüüd on meil hea võimalus see viga parandada.
Räägi natuke sellest algusest. Kuidas sa kitarri juurde jõudsid ja kui vanalt sa pihta hakkasid?
Ma ei mäletagi täpselt, ma arvan, et olin mingi 16 äkki?
Selleks ajaks olid sa muid pille ikka ka mänginud…
Jah, ikka. Torupilli, kontrabassi, kannelt, klarnetit, saksofoni ja parmupilli. Põhimõtteliselt igasuguseid asju, mis kätte juhtusid. Aga ühegi teise instrumendi vastu mul sellist huvi ei tekkinud nagu kitarri vastu. Kui ma hakkasin tegema oma esimest bluusibändi Blue Street, kuhu mind lauljaks kutsuti, siis seal mängis selline vend nagu Sven Randoja, ja ta mängis kuidagi nii kaasakiskuvalt, et ma tundsin, et tahan ka.
Kaua sul aega läks, et saada nullist sinnamaale, et live‘s mängida?
Väga kaua. Mul pole olnud ühtegi õpikut ega õpetajat, kõik tuli puhtalt tahtejõuga. Avastasin akorde, aga kõige suurem avastus oli üldse see, kuidas pill lõpuks häälde saada! Alguses tinistasin niisama ja üritasin mingeid lugusid mängida, aga kui lõpuks pilli häälde sain, siis ei jäänud vanadest akordidest enam midagi alles. Avastamisrõõmu on tänase päevani.
Kas sa pole siiani kellegi juures tunde võtnud?
Ei ole jah. Pigem ikka aeg-ajalt küsitakse minu käest, mismoodi ma seda mängisin. Ma olen päris pikalt bluusibändides mänginud, aga nüüd, kui muusika on natuke karmimaks läinud, siis ikka küsin mingeid tehnikaid, kuidas kiiremini või paremini ühest posängist teise hüpata või mis posängis oleks parem mängida. Muusika on nagu muusika, see tuleb iseenesest!
Ja soolode mängimine tuli sul ka iseenesest, ilma mingisuguse skaalade teooriata?
Neid asju ei tea ma siiamaani. Martin Jürman andis mulle kunagi ühe DVD, kus Zakk Wylde näitab pentatoonikaid. Seda ma vaatasin lihtsalt, et tore film. Ei jõua ju jälgida, kuidas nad mängivad – eriti kui sa vaatad peegelpildis seda kõike.
Kas sa praegu teadlikult harjutad ka, näiteks kui on uus plaat välja tulnud?
Ikka jah. Ega ma väga pikalt ilma pillita olla ei saa. Ma olin kuu aega Ameerikas ja leidsin ikka kogu aeg võimaluse. Õnneks oli seal suuri ja uhkeid pillipoode, kus sai käidud ja väga häid pille proovitud ja vaadatud.
Mida põnevat sa seal nägid?
Mõtlesin alguses, et ma olen jube kaval ja oma pilli kaasa ei võta – mis ma tast ikka tassin. Parem lähen kohale ja ostan sealt mõne vintage pilli. Siis ma uurisin ja mulle soovitati ühte väga head poodi – Guitar Center. Aga ma ei näinud seal ühtegi pilli, mis oleks maksnud alla 10 000 dollari. Ja loomulikult oli kiri juures: „If you touch it, you buy it“. Eks me pidasime seal vahti, üks vaatas ja teine katsus. Jube meeldiv tunne oli. Gibsonil oli väga palju Goldtoppe, mida oleks võtnud kohe pihuga kaasa.
Ometi on kitarr odav pill. Kui klaverit hakkad ostma, siis tuleb pisar silma.
Seda küll. Ostad kalli klaveri ja sa saad sellega mängida põhimõtteliselt ainult ühes kohas. Igati otstarbekas instrument on see kitarr.
Palju sul kitarre on?
Nüüd panete mind väga rumalasse olukorda.
Kas 10 või 20 või 30?
Pigem on kahekümne ringis.
Ja need on enamasti elektrikad?
Mul on üks 12-keelne, siis kolm tavalist ja üks dobro. Ja hunnik Fendereid ja hunnik Gibsoneid. Kunagi, kui ma kogusin tohutu pikalt raha, et osta esimest Fenderi kitarri USAst, siis ma olin nii kindel, et ma ei müü enam ühtegi pilli maha, sest ma olin nii palju vaeva näinud, et seda kitarri saada. Nüüd vaatan kõrvalt, kuidas bändikaaslased ja teised kidramehed pille vahetavad ja kuidagi edasi liiguvad. Aga mina pean koguma. Kui ma sellise põhimõtte võtsin, siis ma ei ole siiamaani ühtegi pilli maha müünud, kuigi ükskord vahetasin ühe kitarristiga, sest ma leidsin, et see pill ei sobi mulle. Mul on kindel standard: mulle meeldivad jämedad kaelad. Selles suhtes on nad kõik veidi sarnased, aga käsi ei tõuse kuidagi, et neid maha müüa või uuele omanikule anda. Heale sõbrale ja kidramehele laenan hea meelega, kui on stuudios vaja, aga muidu ei raatsi.
Kas sa pille ümber ka teed või lased kellelgi teha? Lased näiteks helipead ümber vahetada?
Edasi loe juba ajakirjast “Kitarr” 1/2011
Osta ajakiri siit
