Kitarrist ja elektroonikainsener Ivar Hansen annab kiire ülevaate levinumatest kitarriefektiseadmetest ja nende tööpõhimõtetest.
Tekst: Ivar Hansen
Moonutusefektid (drive’id)
Siia kategooriasse kuuluvad seadmed, millega saab tekitada overdrive-, distortion– ja fuzz-efekti. Ehitus on neil üldiselt sama, kõik piiravad kitarrisignaali amplituudi, tekitades juurde harmoonilisi sagedusi. Erinevus on moonutuse kujus.
Overdrive-efektist saab kõige paremini aimu, kui keerata lampvõimendi piisavalt valjuks, nii et lõppaste ja valjuhääldi hakkab moonutama. Tegemist on pehmemat liiki moonutusega, vaiksemalt mängides kuuleme puhast kitarriheli, tugevamini mängides tekib moonutus. Distortion– ja fuzz-seadmed piiravad signaali tugevamini ning moonutus on suurem. Tänu sellele saab kitarrisignaali pikendada rohkem kui overdrive-seadmega.
Nende efektide omapäraks on see, et mitut nooti (akordi) mängides segunevad ülemhelid ja tekib nn kärin. See toimib eriti hästi kvintakordide (powerchords) mängimisel, ehk akordidel, mille koostises 3. aste puudub, on ainult 1. ja 5. aste. Mida suurem moonutus, seda väiksem on dünaamika − tugevamalt ja nõrgemalt tõmmatud noodid kõlavad enam-vähem sama tugevusega.
Kuna moonutusseadmete kõla sõltub enamasti moonutust tekitavate elementide (dioodide, transistoride) ning sisseehitatud filtrite parameetritest, on nende kõla eri markidel täiesti erinev. Enne ostmist tasuks kindlasti proovida, milline pedaal mängijale kõige paremini sobib.
Dünaamikaefektid
Neid efekte tekitavad booster’id ja kompressorid.
Booster on tavaline eelvõimendusaste, millega saab tõsta kitarrisignaali tugevust. Seda võib kasutada soolo esiletoomiseks, samuti võib selle abil anda juurde moonutust overdrive’ile või distortion’ile. Seda juhul, kui booster on asetatud efektiahelas enne moonutusseadet. Kui see panna pärast moonutusseadet, saame tõsta drive-seadmete nivood. Tihti kasutatakse booster’it ka lampvõimendi sisendis, et panna võimendi heli moonutama.
