Vastavalt tänapäeval valdavale draamastiilile tuleb ka meil püüda kõik oluline kahte vaatusse ära mahutada, muidu kaotab publik kannatuse ja lahkub saalist.
Tüütud ettevalmistavad tegevused on tehtud, augud puuritud, trafod, potekad, sisendid ja väljundpesa paigale kinnitatud, silmakene põleb… Teha on jäänud kõige magusam osa: võimu skeemi kokkutinutamine.
Tekst: Kaido Kasak
Fotod: erakogu
Jätkates reibast liikumist skeemi lõpust alguse suunas, oleksid toimingud järgmised:
Lõppaste
1. Ühendame väljundtrafo primaarmähise sinise juhtme toiteploki esimese väljundiga (sinna, kus kohtuvad alaldist tulev pinge, 100 µF kondeka pluss ja 10 kΩ takisti). Pruun juhe läheb lõpulambi jalale nr 3 (lambi anood).
2. Ühendame väljundtrafo sekundaarmähise musta juhtme vasest üldjuhtmega. Väljundpesa signaalikontaktiga ühendame kas rohelise (8 Ω väljund) või kollase (4 Ω väljund) või hoopis valge (16 Ω väljund) juhtme vastavalt sellele, millise takistusega koormust hakkame kasutama. Märkus: illustreerival pildil on väljundpesa ette paigutatud väike kaval ümberlüliti, mis võimaldab väljundisse saata kas 4 Ω või 8 Ω koormusele vastava signaali. Väljundtrafo on skeemiga liidetud, jätkame lõpulambiga.
3. Ühendame lõpulambi 4. jala (varivõre) toiteploki teise väljundiga (teise 100 µF kondeka plussi).
4. Ühendame lõpulambi 8. jala (katood) külge 470 Ω katoodtakisti ühe otsa, teine ots läheb üldjuhtmesse. Takistiga paralleelselt ühendame 100 µF 35 V elektrolüütkondensaatori. NB! jälgida tuleks polaarsust, katoodi poole läheb + ja üldjuhtmesse –. Märkus: nüüdisajastatud joonisel ei ole selle kondeka mahtuvust millegipärast nüüdisajastatud (autori viga!), aga sinna tõepoolest sobib 100 µF palju paremini kui originaalis olnud 25.
5. Ühendame lõpulambi 5. jala (võre) külge 220 kΩ takisti ühe otsa, teine ots läheb üldjuhtmesse. Nüüd on lõpuaste põhimõtteliselt valmis. Kes oodata ei malda, võib valmisolekut kontrollida. Selleks tuleb väljundisse ühendada valjuhääldi, võimule toide sisse lülitada ja kõditada 5. jalga kruvikeerajaga. Korras lõppastme korral peaks kostma esimest urinat. Ettevaatust, kes end kõrgepingete keskel liiga kindlalt ei tunne, pole mõtet katsetada, aga küll ta töötab, kui siiamaani kõik õigesti ühendatud.
Pingevõimendi ja tooniplokk
1. Ühendame sisendlambi 8. jala (katood) külge 1,5 kΩ takisti ühe otsa, teine ots läheb üldjuhtmesse.
2. Ühendame sama lambi 6. jala (anood) külge 100 kΩ takisti ühe otsa, teine ots jääb ootele. Ühendame sama jala külge 0,022 µF 400 V sidestuskondensaatori, mille teine ots tuleb ühendada lõpulambi 5. jalaga (tüürvõre). Märkus: illustreerival pildil on sidestuskondensaatoriks veneaegne pruun junn, toodetud aastal 1947 – hea tooniga paberkondensaator, väga heas töökorras.
3. Ühendame pingevõimendi 7. jala (võre) helitugevusregulaatori (milline lohisev nimetus, kui tohin, siis edaspidi volüümipote) keskmise klemmiga. Samasse kohta tuleb ühendada ka toonipotelt tulev 470 pF kondekas. Toonipote keskmine klemm tuleb omakorda ühendada volüümipote ülemise klemmiga. Toonipote ülemise klemmiga ühendada 0,005 µF kondekas, mille teine ots ühendada üldjuhtmega. Volüümipote alumine klemm tuleb ühendada üldjuhtmega. Märkus: eelnevat üle lugedes saan aru, kui keeruline on skeemil nii lihtsana tunduvaid ühendusi kirjeldada. Lohutuseks seda, et kui te esialgu ei suuda orienteeruda nendes ülemistes ja alumistes klemmides, pole hullu! Nupud võivad hakata lihtsalt valepidi tööle, asja õigeks saamiseks tuleb vastava poteka äärmiste klemmide ühendused omavahel ümber tõsta.
Eelvõimendi
1. Ühendame sisendlambi 3. jala (katood) külge 1,5 kΩ takisti ühe otsa, teine ots läheb üldjuhtmesse. Takistiga paralleelselt tuleb ühendada 22 µF kondekas, ikka nii, et katoodiga ühendub pluss ja üldjuhtmesse läheb miinus.
2. Ühendame sisendlambi 2. jala (võre) külge 33 kΩ takisti ühe otsa, teine ots läheb võimu sisendpesa signaalikontakti. Kui juba sisendpesa juures oleme, võiksime sama signaalikontaktiga ühendada 1 MΩ takisti, mille teine ots läheb üldjuhtmesse.
3. Ühendame sisendlambi 1. jala (anood) külge 100 kΩ takisti ühe otsa, teise otsa ühendame ootelehel oleva (vt pingevõimendi punkt 2) anoodtakisti vaba otsaga ja need omakorda toiteploki kolmanda väljundiga (22 µF kondeka ja 22 kΩ takisti ühinemiskoht).
4. Ühendame sisendlambi 1. jala (anood) külge 0,022 µF 400 V sidestuskondensaatori, mille teine ots tuleb ühendada volüümipote ülemise klemmiga (samasse punkti on ühendatud ka toonipote keskmine klemm.
Käimatõmbamine
Nüüd peaks skeem põhilises osas valmis olema. Sisselülitamisel on tõenäoliselt kuulda üsna tugevat võrgumüra fooni. See tuleneb sellest, et lampide küttekontuur on maandamata. Olukorra parandamiseks tuleks nt eelvõimendi lambi kütte üks ots ühendada üldjuhtmega (illustreerival pildil kollane traadijupp).
Negatiivne tagasiside
Kui argielus loetakse negatiivset tagasisidet üldiselt ebameeldivaks, võib lampvõimude maailmas sellest teinekord kasu olla. Tõsi, negatiivset tagasisidet saav võimendi teeb ka pisut vaiksemat häält, aga helis on vähem moonutusi. Negatiivse tagasiside ahela tekitamiseks tuleb ühendada 22 kΩ takisti pingevõimendusastme katoodi (8. jalg) ja väljundtrafo 8 Ω väljundi vahele. Võib katsetada ka veidi suuremate või väiksemate takisti väärtustega. Kui võimendi tagasisideahela ühendamisel hoopis lõugama hakkab, on negatiivse tagasiside asemel kogemata tekitatud positiivne! Sellisel juhul tuleb omavahel vahetada lõpulambi anoodile ja toiteplokki minevad juhtmed (pruun ja sinine). Kui aga eesmärgiks on maksimaalne helivaljus, võiks negatiivse tagasiside takisti asemel panna 1,5 kΩ katoodtakistiga paralleelselt 22 µF kondeka analoogselt sisendastmega.
Sisendpesa/väljundpesa signaalikontakt
Vaatamata tohutule respektile Fenderi suhtes kasutan oma aretistes nn Marshalli tüüpi pistikupesi. Tundmatult tootjalt pärit Fenderi tüüpi pesal võib külgkontakt aja jooksul väsida ja pistiku eemaldamisel ei ühendata sisendklemmi maaga. Seetõttu jääb võimu sisend aktiivseks ja korjab ümbritsevast keskkonnast mürasid, mis valjuhääldis kuulda, eriti kui vastava sisendi volüümipote on pealekeeratud asendis. Marshalli tüüpi sisendpesal sellist viga pole esinenud, kuna erineva konstruktiivse lahenduse tõttu ühendatakse sisendklemm pistiku eemaldamisel kindlalt vastas asuva maandusklemmiga.
Algaja võib küsida, milline neist neljast võimalikust on siis sisendklemm? Vastus: sisendklemm on see, mis pistiku sisestamisel jääb ühendatuks pistiku peaga.
Tooniplokk
Tooniplokk ehk tämbriregulaator on võimu osa, millesse suhtun kahetiselt: ühest küljest on edev omada kahte või kolme tooninuppu, teisest küljest on selge, et iga tooniplokk neelab olulise osa (keskmiselt –20 dB, aga ka rohkem) kasulikust signaalist. Põhjus on järgmine. Selleks et tõsta kõrgete või madalate helide osakaalu signaalis, tuleb eelnevalt luua kunstlik defitsiit. Ehk siis: kui kõrtsis millegipärast tahetakse näha ainult väga pikki ja hästi lühikesi inimesi, palgatakse kaks uksehoidjat: üks laseb sisse ainult hästi pikki, teine ainult hästi lühikesi kundesid. Sõltuvalt uksehoidjatele antud korralduste karmusest ja nende isiklikust tolerantsist on mõningane šanss sisse saada ka mõnel keskmisest pisut pikemal või lühemal tüübil, aga suur rahvamass (võimu puhul kasulik signaal) jääb ikkagi ukse taha tunglema. Neile, kes soovivad erinevate tooniplokkide tööga lähemalt tutvuda, soovitan aadressilt www.duncanamps.com/tsc/download.html allalaaditavat graafilist kalkulaatorit, mis võimaldab lähemalt uurida erinevate tooniplokkide toimet kasulikule signaalile. Kes aga eelneva jutu põhjal soovib tooniplokist sootuks loobuda, sel tuleks skeemist toonipote ja selle otstes olevad kondekad lihtsalt ära jätta. Veelgi radikaalsem lahendus oleks ka volüümipote ära jätta (kitarril on see ju olemas!) ja ühendada eelvõimendi väljundkondensaatori teine ots otse pingevõimenduslambi võrega. Sellisel juhul tuleks võre ja üldjuhtme vahele kindlasti paigutada 1 MΩ takisti, mis jäljendaks volüümipotet maksimaalse helitugevuse asendis.
Üldine märkus: artikli autor ega toimetus ei võta mingit vastutust artikli materjalide põhjal tegutsemisel tekkida võivate materiaalsete või moraalsete kahjude eest. Sest nagu vene vanasõna ütleb: lase loll palvetama, peksab lauba puruks…
KOMMENTAARID:
2013. aasta aprillis toimus Kaido Kasaku workshop ja seal valmis kokku kuus võimendit. Küsisime osalejatelt, kuidas nad oma kätetööga rahule jäid.
Olin just valmis saanud 1 × 12 kitarri kabineti Celestion Vintage 30 valjukaga, mis oli algus mu isiklikule uurimistööle − „Kuidas krt see sound siis kitarrist kõlarisse jõuab”. Kasaku kursus oli supervõimalus selle asjaga edasi minna. Kuna kursuse tutvustuses oli öeldud, et eelnev elektroonikakogemus pole vajalik, siis julgesin minna ja ei jäänud hätta kordagi, pinginaabri pealt maha piilumine oli täiesti legaalne! Ülimalt lahe oli vaadata, kuidas eri alade tüübid õhtul pärast tööd keeleots suust väljas jootekolbi tossutavad, atmosfäär oli väga positiivne. Võimuga olen väga rahul − täiesti e-ainetevaba A-klassi võim. Ärge ostke mingit digitaalselt modelleerivat blah-blahhi… Ehitage ise lampvõim!
Madis Palm (38), fotograaf
Jootekolb, tinatükk ja kampol olid minu lapsepõlve lemmikmänguasjad. Vähemalt selle hetkeni, kuni jootekolb elektrivoolu lekkima hakkas. Seejärel oli aastatepikkune paus, kuni lugesin reklaami Romude ehitamise kursuse kohta. See mõjus kui esimene päikesekiir pärast pikka talve.
Pärast Kaido sissejuhatavat loengut neelasin kahe õhtuga endasse raamatupoest ostetud 11. klassi elektri-, magnetismi- ja elektromagnetismi õpikute tarkuse ning varusin elektroonikapoest hulga küsitava tasuvusega tööriistu.
Tulemus sai väga hea. Mängin läbi selle võimu enda ja naabrite lõbuks oma Fender Stratocasteril „offlainis” õpitud lugusid. Suminat ei ole ja 5 W on piisavalt võimas, nii et volüüminuppu naljalt lõpuni ei keera.
Lauri Liivamägi (33), IT-projektijuht
Oma võimuga olen väga rahul. Enne võimuehitamist olin ma kokku puutunud kitarri elektroonika jootmisega, seega jootekolb täiesti võõras ei olnud.
Ehitamine läks hästi, kuid tunda andis kogenematus 4−5 sammu ette planeerimisel, ja nii tuli paaris kohas komponendid ringi joota, et järgmised toimingud oleksid lihtsamad. Edaspidi olen kindlasti targem.
Võimendi on väikeste modifikatsioonidega igapäevases kasutuses nii prooviruumis kui ka kodus. Proovikas kasutan võimu peamiselt head’ina koos 8- või 16oomise kabinetiga. Sound’il on veel selline iseärasus, et humbucker’itega pill ajab võimu madalal volüümil väga kergelt draivima, aga ühemähiselisega mängides on kõik tip-top. Pärast kursuse lõppu paigaldasin veidi teistsuguse kõlari, kui Kaido spetsifikatsioonis oli ette nähtud, ning otsustasin, et jätan selle ilusa männipuidust korpuse nii, nagu ta on.
Kui peaks tulema mõni taoline workshop veel, siis soovitan kindlasti osa võtta. Praktiline kogemus ja töötav lõpptulemus on garanteeritud.
Mart Kozlov (27), insener
Ajakirja Kitarr ja hr Kaido Kasaku koostöös sündis tore üritus, mille sarnasest olin unistanud juba aastaid – õpituba, mis aitas parandada nii teadmisi raadiolampide hingeelust kui ka lihvida enda oskusi käelise töö vallas. Kõik see kokku põimituna kursuse praktilise poolega andis võimaluse luua mõnusas ja inspireerivas atmosfääris kvaliteetsetest komponentidest omaenda kätega väike, ent tõsiseltvõetav orgaanilise ja lahtise tooniga 5 W kitarrivõimendi. Oi seda rõõmu, lambisoojust ja sound’i, kui võimendid hakkasid kulminatsioonina üksteise järel ellu ärkama… Kasutan hr Kasaku töölaual sündinud Romu nime kandvaid lampvõimendeid juba varasemastki ajast nii kodus, prooviruumis kui ka kontsertidel ja mind on alati inspireerinud nende naturaalne vanakooli sound.
Priit Part (36), lennundusinsener
Siinkohal raporteerin, et sain eelmisel nädalavahetusel tänu ajakirja Kitarr artiklitele ja hr. Kaido Kasakuga konsulteerimisele oma esimese 5W lampvõimu tööle.
Olen tulemusega väga rahul! Jäänud on veel koerasaba, ehk siis ehitada mingi kest ja integreerida valjukas.
Olin enne internetis (Kitarrikooli lehel) näinud lampvõimu ehitamise kursuse kuulutust, kuid kuna see toimus Tartus ei saanud ma sellest kahjuks tookord osa võtta. Õnneks avanes selleks nüüd aga teine võimalus n.ö. kaugõppe teel ajakirja Kitarr artiklite vahendusel.