Intervjuud

Mälupank: Tiit Kalluste

---

Anne Adams 23. apr. 2020

FacebookTwitterLinkedinPinterest

Tiit Kalluste Foto Sohvi Viik

TIIT KALLUSTE – Muusik, interpreet, pedagoog, helilooja, produtsent

Jazzakordionist Tiit Kalluste on esinenud paljudel maailma muusikalavadel, pakkudes kuulajaile nii kodus kui kaugemal imelisi kuulamiselamusi ning pälvinud ka kõrgeima auhinna, mis ses valdkonnas olemas on – teenete auhinna “Merit Award” panuse eest akordionialasesse tegevusse rahvusvahelisel tasandil.

Oled esinenud väga põnevates, aga ka väärikates paikades. Kas on veel kontserdipaiku, kus sooviksid esineda

Huvitavaid maid, nimekaid festivale ja kontserdilavasid on kalendris olnud tõesti päris kaalukaid, alates meie oma väärikaimast – Estonia kontserdisaalist, kus on esinetud päris palju ja kunagisel Tango Nuevo kontserdil oli saal suisa puupüsti välja müüdud. Üks lemmikkohti Tallinnas on meie raekoda. Selles keskaegses, eriliselt hea akustikaga saalis õnnestub esinemine alati.

Festivalidest, kus käidud, võiks esile tõsta põhjanaabrite kuulsat Pori Jazzi, Cork Guinness Jazz Festivali Iirimaal, Varna International Jazz Festivali Bulgaarias, Ateena, Dimitria ja Naksose festivale Kreekas, Jazzy Colors Pariisis, World EXPO Hannoveris ja Shanghais jt. Tähelepanuväärsematest kontserdisaalidest tulevad esimesena mälupilti Riia Wagner Hall, Peterburi Smolnõi Sabor, Berliini Filharmoonia, Viini ja Stockholmi raekojad, Royal College of Music Londonis, Guanajuato Teatro Juarez Mehhikos, Bratislava Raadio, Rossija ja Kremli kontserdisaalid Moskvas, St. Micheli katedraal Brüsselis, Quebec University Montrealis, Kanadas, Club del Vino Buenos Aireses, Salle des Etoiles Le Sporting Monte Carlo jpt.

Kuulaja poole pealt vaadatuna on mulle erilisemast erilise  kõla poolest jäänud meelde Amsterdami Concertgebouw. Ikoonilistest saalidest on ilmselt iga muusiku meeltes ja keelel ka Carnegie Hall. Ei ütleks ära, kui oleks põhjust neisse majadesse tagauksest siseneda!

Oled saanud oma erialal kõrgeima tunnustuse, mida akordionistidest Balti riikidest veel keegi saanud ei ole. Mis auhind see täpsemalt oli ja mille eest?

Sügisjazzil, oktoobris 2019, kui esitlesin Kumus heliplaati „Midnight Sun“, ootas mind kontserdi lõpus hästiajastatud üllatus – lavale astus Rahvusvahelise Akordioniliidu (Conféréation Internationale des Accordéonistes, http://www.accordions.com/cia/index.php) peasekretär Kimmo Mattila ja tegi teatavaks uudise, et mulle on omistatud selle organisatsiooni kõrgeim tunnustus „Merit Award“.

Rahvusvaheline Akordioniliit on pika ajalooga, 1935. a asutatud organisatsioon, mis kuulub Rahvusvahelise Muusikanõukogu (IMC) kaudu ka UNESCO ridadesse ning on 44. riigi akordionliitude katusorganisatsiooniks. Eesti Akordioniliit, mille eesotsas ma olin aastatel 1999-2011, on alates 2004. aastast selle organisatsiooni täisliige. On traditsiooniks saanud, et igal aastal omistab rahvusvahelise liidu juhatus mõnele silmapaistvale akordionistile oma organisatsiooni kõrgeima tunnustuse. 2019. aastal said selle tunnustuse osaliseks hiinlanna Crystal Wang ja mina. Võin vaid oletada, et minu küllaltki lai geograafiline skaala muusikuna, mitmed ilmunud heliplaadid, õpetajatöö ja akordioniõpilastele suunatud noodid kokku andsid põhjuse mind sellise kõrge tunnustusega pärjata. Loodetavasti tõstis see auhind fookusesse meie akordionikogukonna ja kogu Eesti muusikakultuuri.

Eeskujudest… Kas aeg on toonud juurde sama võimsaid nimesid või pigem aidanud jätta sõelale vähem?

Eeskujudega muusikas ja elus üldse on piltlikult öeldes nii, et vaevalt ilma Tammsaaret lugemata kirjanikuks õnnestub saada. Seega – eeskujud on iga loominguga kokkupuutuva inimese lahutamatu osa.

Ajas, kus kulgesid minu muusikaõpingud, oli jazzakordionistide salvestusi saada tänasega võrreldes pea olematu hulk. Jazzmuusika ei olnud sel ajal mitte just üleliia soositud muusikastiil, aga nii ka väita ei saa, et kuulamismaterjali üldse ei olnud. Jazziplaate ikkagi oli saada ja Melodija firma alt ilmus ikkagi päris arvestatavaid maailmanimede plaate. Muidugi ka üle endise Nõukogude Liidu leidus ikkagi väga häid mängijaid, nende hulgas näiteks liidu parimaks kitarristiks valitud Tiit Paulus ja paljud teised Eesti tippmängijad.

Infomaterjali nappusel oli ka oma plussipool – kõik noodid ja plaadid, mis huvi pakkusid ja mida kätte saada õnnestus, uuriti detailideni läbi, sageli kirjutati ka seadeid ja soolosid maha. Fookus oli tänasega võrreldes enam kontsentreeritud. Suurema infohulgaga kaasneb paratamatult pealiskaudsus ja isegi otsustamatus, et mida siis ikkagi õppida ja mis tegelikult huvitab.
Mina olen väga palju õppinud just teiste instrumentide mängijatelt. Läbi aegade on üheks vaieldamatuks lemmikuks olnud Toots Thielemans, samuti olen väga palju õppinud Stephane Grappellilt, Stan Getzilt, Oscar Petersonilt jt.  Kui näiteks aastaid tagasi kuulsin esimest korda noorukest Amy Winehouse’i, olin kui puuga pähe saanud…

Eeskujudega on ka nii, et vahel võin vaimustuda hoopis mõnest juhuslikust kuuldud muusikapalast. Kui tegemist on minu jaoks võõra nimega, vaatan selle esitaja kohta rohkem infot ja kuulan lisa. Vahel selline vaimustus kestab pikemat aega, vahel raugeb rutem. Ka legendide taasavastamine on hiigla tore. Näiteks viimasel ajal olen korduvalt mängima pannud Paul Desmondi 1965. aastal üllitatud plaadi “Glad to be Unhappy” – selline lõpmata rauge, helge melanhoolia. Meeleolu, mis vastab 102 protsenti plaadi nimele.

Missugusena kirjeldaksid muusikat ja muusikategemise tarvidust enese sees, mis nõuab väljasaamist kuulaja ette? Millega oleks see võrreldav ja kas ajaga on midagi ses osas muutunud?

Mul on raske sellele mõttele võrdlusmomenti pakkuda, kuna olen kogu oma teadliku elu muusikaga tegelenud ja sellest elanud. Ma ei tea, kuidas oleks elada pikemat aega ilma laval käimata ja kui suurt näljatunnet mitte-esinemine võib tekitada.

Ma tegelen muusikaga ühel või teisel moel iga päev – harjutan, esinen, kirjutan muusikat, õpetan. Samas võin kinnitada, et muusiku jaoks on laval käimine ikkagi omamoodi sõltuvus. See annab elule ja tegevusele mõtte ja väljundi. Muusik kindlasti vajab seda tunnet ja kontakti publikuga.

Kuidas Sinu muusika sünnib, mis inspireerib? Kas reisid, rännakud, loodus vms võib mõjutada loomingut?

Naljatamisi on keegi vastanud, et heliteose valmimisele aitab kõige paremini kaasa kalendrisse kirjutatud tähtaeg. Mingil määral vastab see kahtlemata tõele. Ma ei ole traditsioonilises mõttes, selle sõna klassikalises tähenduses helilooja. Ma ei ärka hommikul üles ega komponeeri iga päev tunde. Kui aga heliloojaks olemise kriteeriumiks pidada seda, kas mõni interpreet või koosseis veel sinu muusikat mängib, siis kvalifitseerun heliloojaks küll. Sellele on ilmselt palju kaasa aidanud mitmed kirjastatud noodid akordioniõpilastele ja NordicSounds projekti välja antud noodid. Peale selle olen teinud ka tellimustöid laulupidude instrumentaalkoosseisudele ja mitmete õpilaskonkursside tarbeks. Tänasel päeval on pea iga jazzmuusik suuremal või vähemal määral ka muusika looja. Ma ei oska küll nimetada mingit täpset protsenti, aga täna mängivad jazzkoosseisud nii kontserdilaval kui heliplaatidel enamasti oma liidri või koosseisu kollektiivselt komponeeritud muusikat.

Ma ei uskunud eriti muusikaajaloo lugusid sellest, et loodus või mingid erilised meeleseisundid võiksid anda tohutu tõuke muusikateose loomiseks. Arvasin, et see on ikka rohkem selline muusikatehniline ja käsitööoskusega seotud tegevus. Kui 1997. aastal sattusime esimest korda koos Villu Veskiga Fääri saartele esinema, siis selle väga erilise ja võimsa loodusega maailmanurga mõju oli sedavõrd tugev, et otsustasime salvestada plaaditäie muusikat ja nii sündis, võib öelda, et legendaarseks saanud „Põhjala saarte häälte“ kontserdi- ja plaadisari. Meie esimesele, 1998. aastal ilmunud albumile kirjutas saatesõnad kirjanik ja filmimees, president Lennart Meri.

Sinu helilooming on täis lõunamaa temperamenti ja kirge. Kuidas sellised karakterid tasase eesti mehe loomingusse sünnivad?

Kohad ja paigad on ka hiljem inspireerinud erinevat muusikat looma. Kui tuli vajadus kirjutada tangoga seotud muusikat, aitasid sellele lainele viia ja  inspiratsiooni hankida Buenos Aireses veedetud nädalad. Selles linnas, kus on ainult tangomuusikat mängiv telekanal ja raadiojaam, lisaks lugematud tangoklubid ja -kontserdid, on seda õhku hingates kerge häälestada ennast samale lainele ja oma muusikasse tangoelemente põimida. Nii ka minu viimaselt plaadilt „Midnight Sun“ leiab ühe Ladina-Ameerika rütmidest inspireeritud pala, mis Mehhiko rütmidest tiines õhustikus potsatas suisa iseenesest noodipaberile

Mida raadiost kuulad, telest vaatad? On sul seal omi lemmiksaateid, lemmiksaatejuhte? Mida arvad Eesti raadiote tasemest Eesti muusika vahendamisel?

Raadiot kuulan ma üsna harva, ehk kõige sagedamini autoga sõites. Nagu ilmselt enamik muusikuid, ei talu ma eriti sellist vahepeatusteta „tapeeti“ valimatus stiilis. See väsitab kõrva ja nüristab meelt. Tõenäoliselt ei oleks ma võimeline töötama avatud kontoris, kus hommikust õhtuni mingi helifoon tiksub. Olen selle üle sagedasti mõelnud ja oletan, et tegelikult väsitab selline taust ka mittemuusikuid, aga inimesed lihtsalt ei oska seda endale teadvustada. Tööpäeva lõpuks ollakse surmani väsinud, täpset põhjust teadmata. Õnneks räägitakse üha enam ka avaliku ruumi helidega risustamise probleemist, sellele on teravalt tähelepanu juhtinud publitsist ja loodusemees Fred Jüssi ja inimesed hakkavad üha enam seda märkama.

Raadiotest on minu esimeseks eelistuseks Klassikaraadio või Raadio Tallinn, kus stiilide spekter on küllaltki lai ja mängitakse ka päris palju omamaist muusikat. Enamike jaamade kohta seda kahjuks öelda ei saa. Kõikvõimalikud edetabelid ja plaadisoovitused oleks justkui „kauge ameerika onu“ käepikenduseks. Kivi võiks visata ka Rahvusringhäälingu kapsaaeda laiemalt, kus Eesti muusika salvestamine ja esitamine nii raadios kui teles peaks olema põhikirjaline tegevus ja mõelda sellele, kui kergekäeliselt me anname eelistuse kõigele, mis tuleb väljastpoolt. Selles mõttes oleme küll endiselt asumaa staatuses. Tänasel päeval on raadio mõiste muidugi täienenud oluliselt määral voogesitusplatvormidega, mida noor generatsioon tarbib tõenäoliselt oluliselt rohkemal määral, kui klassikalisi raadiojaamu.

Televiisori vaataja olen ma samuti üsna kaootiline. Kui pea väsinud ja vaim on tühi, võin diivanil lösutades mitu jaburat filmi üksteise otsa ära vaadata, aga enamasti õnneks sellist aega muidugi ei ole. Kõige sagedamini jään vaatama huvipakkuvaid kontsertsalvestusi kas Mezzo või Djazz kanalitelt. Eriti viimane kattub enim minu huvidega ja köidab põnevate artistiga.

Maailmas on kohutavalt palju nii head kui halba muusikat (nagu ka lugemisvara, filme jne). Valides kõike vaid parimategi hulgast ei piisaks ühest elust, et  ära kuulata ja lugeda, millele silm ja kõrv peale pandud. Kuidas Sinu maitse repertuaari, kuulamis ja lugemisvalikuid jms tehes on kujunenud ja mil moel nooremana, kui rajad kinni olid ja tsensuur laiutas igal pool, leidsid selle olulise oma hinge puudutava üles toona kitsukeses infoväljas?

Jah tõesti, siia maailma loodud muusikat ei jaksa üks inimene küll ära kuulata, ega peagi.
Ma võin lugeda ennast õnnelikuks inimeseks, et tänapäeva pragmaatilises maailmas saan ma tegeleda jazzmuusikaga. Veelgi enam – olla jazzakordionist, ja seda ühiskonnas, kus sellele alale n.ö. riiklik tellimus puudub.  Jazziga tegelemisel on üks suur eelis – iga esitus on erinev eelmisest, sa ei pea kunagi mängima selliseid noote ja lauseid, nagu eile. Siit koorub välja üks selle muusikastiili tähtis võtmesõna – mängulisus. Räägitakse ju ka eesti keeles muusika mängimisest – mängust helide ja kõladega. Kahtlemata on seda mängu kõige enam just jazzmuusikas. Kui püüan sõnastada, mis mind isiklikult jazzis võlub ja köidab, siis on ehk võtmesõnadeks elegants, teataval määral ka aristokraatlikkus ja muidugi rõõm muusika tegemisest.

Köidavad need muusikud, kelle mängus ei ole ilmtingimata millegi tõestamissoovi, pimedat püüdu olla populaarne ainuüksi selle sõna tähenduse pärast. Mitte kunagi ei ole mind köitnud tühi virtuoossus, mõttetu tehnika tagaajamine, samas ei saa olla allahindlusi professionaalsuses.  Selles mõttes on minu maitse küll jäänud läbi aastate muutumatuks.
Üks minu lemmikuid on Toots Thielemansi album “Bluesette”, mille suurepärased seaded on teinud Rogier van Otterloo. Siit aga üks link, mis näitab ilmekalt, et muusiku amet on ju puhas lõbu ja mäng:

Prantsuse tänase päeva üks huvitavamaid akordioniste on minu jaoks Marc Berthoumieux:

Tangot olen palju kuulanud ja õppinud Rodolfo Mederoselt:

Minu enda muusikast on kindlasti tuntuim pala NordicSounds kavast tuttav “Teekond”:

Värskeimast albumist “Midnight Sun” Ladina-Ameerika rütmidest inspireeritud “Cholulo”:

Millised on need nö elumuutvalt olulised lood, elamused, raamatud jms ilma mida lugemata/kuulamata/nägemata Sa ei kujutaks ennast ega elu ette?

Arvan, et kõige suurem “lugu”, mis minu elus on juhtunud, on minu pere – abikaasa Olivia ja meie kolm täiskasvanud last ja nüüd juba ka kaks lapselast. Mul ei ole sellist fantaasiat, et kujutleda ennast väljaspool seda taustsüsteemi.  Ka kõik teised minu mõjutajad või kujundajad on eelkõige just inimesed – muusikud, kellega on olnud õnn lava jagada. Vabakutselise muusikuna olen kokku puutunud väga kireva seltskonnaga, kellest igaüks on jätnud minusse kas suurema või väiksema jälje. Huvitavaid kogemusi ja juhtumisi on kogunenud palju, aga õnneks pakub elu iga päev midagi uut, isegi siis, kui arvad et oled juba kõike näinud ja enam mitte midagi üllatuslikku juhtuda justkui ei saagi. Nalja on visatud kolleegidega teemal, et kui kirjutada raamat teemal “muusikute uskumatud juhtumised”, siis ikkagi juba järgmisel päeval pakub suur võlur ELU sulle midagi üllatuslikku oma lõpmatust arsenalist.

Nagu kogu maailmas, nii ka Eestis on oma kitsamale valdkonnale või stiilile pühendunud muusikuid ja väga häid kooslusi, kes oma asja või oma rida ajavad. Mida/keda Sina oled aastate jooksul märganud silmapaistvaks arvata või kelle tegemisi siinsel muusikamaastikul pead oluliseks ära märkida, kes on Sind oma muusikaga puudutanud, kes on samas võib-olla jäänud teenimatult varju?

Silmapaistvaid ja suuri muusikuid-isiksusi on Eestis õnneks palju. Siinkohal kedagi nimeliselt esile tuues on oht jätta kedagi nimetamata ja sellega omakorda toota “teenimatult varju jätmist”.
Võib-olla kaldun vastusega teemast kõrvale, aga minu meelest peaks meie väike riik leidma võimaluse oma suurkujusid mingilgi moel hinnata ja toetada.

Kui võtame kasvõi paar vanema põlvkonna legendaarset nime – need, kellega mul endalgi on olnud võimalus rohkemal või vähemal määral lavalaudu jagada – Uno Loop, Els Himma, Tiit Paulus, Marju Kuut, siis peaks kogu ühiskonnale meelde tuletama, et need inimesed on meid kõiki mõõtmatult rohkem teeninud, kui mistahes poliitik või eripensioni saav endine riigikogulane. Kas tõesti peame selleks, et need kogu Eesti rahva suurkujud väärikalt saaksid oma igapäevaelu elatud, Toompeal piketi korraldama, seda kõike priiskava ja arutu riigi raha raiskamise taustal? Nendel hetkedel on mul häbi meie riigi pärast!

Oled jaganud (ja jagad käesolevalgi ajal) lava ja söönud muusikuleiba paljude ägedate muusikutega. Kui saaksid vändata filmi oma parimatest hetkedest muusikuna laval, siis mis bändid ja kes oleksid koosseisudes, kui nimetada näiteks esimesed 30 nime, kelleta Sinu elu oleks vaesem või sootuks teistsugune?

Elu on mind viinud kokku tõesti üsna kireva seltskonna muusikutega, õnneks mitte ainult kitsalt jazzmuusikutega. Arvan, et see lai spekter on avardanud silmavaadet ja aidanud saada suuremat pilti nii muusikast kui maailmast üldse.

Nimetan ehk siin nimesid, kellega olen pikemat aega koos töötanud: Eesti inimestest viiuldaja Josif Šagal, mentor ja hea kolleeg akordionist Jaan Sommer, minu aastatepikkune koostööpartner viiuldaja Erki Aavik, saksofonist Villu Veski, kellega koos rohkem kui kakskümmend aastat tagasi alustasime tänaseni aktiivset “Põhjala saarte häälte” projekti,  kontrabassist Taavo Remmel, trummar Toomas Rull, kitarrist Ain Varts, ka juba enne mainitud Uno Loop, Els Himma. Siia ritta kuuluvad vaieldamatult ka minu viimase heliplaadi “Midnight Sun” muusikud: Joel Remmel, Heikko Remmel, Allan Järve ja Kaspar Kalluste.

Väljaspool kodupiire on elu mind viinud Moskva, Peterburi, Kiievi, Monaco jt metropolide lavadele Laima Vaikule Bänd, kelle suurepärases Balti riikide muusikutest koosnevas bändis oli rõõm mängida, kordumatud on kindlasti olnud ka Raimonds Paulsi juubelikontserdid Kremli kontserdisaalis.
Nimed, kes veel esimesena ette tulevad, on Põhjala projekti lahutamatud muusikud, klahvpilli- ja suupillimängija Raimonds Macats ja löökpillimängija Abdissa “Mamba” Assefa. Tihe koostöö on olnud eriliselt sooja ja südamliku muusiku, trummar Daniel “Pipi” Piazzollaga, puhas rõõm on olnud koos mängida bandoneonist Omar Massaga, kes tänasel päeval on sage külaline suurte Euroopa orkestrite ees. Seda loetelu võiks muidugi pikalt jätkata.

Sinu pillid ja looming. Kuidas Sinu looming sünnib, mis teid pidi Su armsaimad pillid on Sinu juurde jõudnud?

Kui pillide all mõelda instrumenti kui sellist, siis mul on neid üks – akordion. Kui aga räägime konkreetsest pillimudelist või margist, siis on mul praegu kolmas sama tüüpi pill – Excelsior. See pillimark on tuntud just oma mahlaka jazzisoundi poolest. Oma esimese Excelsiori ostsin veel rublaaja lõpul, valuuta eest. See oli tollal nii ulmeliselt suur summa, et selle raha eest oleks vist päris kobeda kinnisvara saanud soetada, aga himu päris oma pill Itaaliast tellida oli sedavõrd suure unistuse täitumine, et ei tulnud mõttessegi seda raha millelegi “targemale” kulutada.

Nimeta õpilasi, kelle üle rõõmu (uhkust) tunned.

Õpetajaametit pean Otsa koolis, varem olen töötanud kümmekond aastat Viljandi Kultuuriakadeemias, praegu annan veel mõned tunnid ka Muusika– ja Teatriakadeemias.

Õpilastest rääkides on kõige suurem heameel, et mul on õnnestunud vältida kloonide tekkimist. Muusikaõpingutes noort tulevikutalenti kujundades ja temaga mitu korda nädalas individuaalselt klassiruumi jagades on päris suur oht, et mingid võtted, isegi muusikavälised maneerid võivad kanduda õpetajalt õpilasele. Teame ju kõik, kui nakkavad on näiteks parasiitsõnad. Kopeerimised muusikas, helikeeles, isegi pilliasendis on kerged tekkima.

Minu kõige rahvusvahelisema haardega õpilane on tänaseks ennast rohkem bandoneonistiks tituleerinud Kaspar Uljas, kes praegu tegutseb enamasti Brüsselis ja Kesk-Euroopas. Temast mõni aasta hiljem oli mul õnn ja rõõm juhendada Kristjan-Robert Rebast ja Martin Trudnikovi, kellest üks jätkas pärast Otsa kooli akordioni eriala lõpetades Amsterdami Konservatooriumis bassi erialal ja teine on omandamas koorijuhidiplomit muusikaakadeemias. Kristjan-Roberti ja Martini puhul saab rääkida suisa perekondlikust järjepidevusest – mõlemad mehed on muusikalise alghariduse omandanud abikaasa Olivia käe all Nõmme Muusikakoolis. Ühiste kasvandike üle on põhjust tunda rõõmu!

Kui oleks võimalik valida plaaditegu ja kutsuda keda tahes maailmast seda endaga koos salvestama, kes sellel vinüülil mängiksid?

Viimatise minu plaadi esitluskontserdid olid möödunud sügisel. See plaat on sisse mängitud täpselt nende muusikutega, kes tundusid realiseerivat minu mõtteid ja ideid kõige paremini, kõige professionaalsemalt. Ma ei kujuta küll kedagi teist sellesse rolli paremini sobivat, kui just need noore generatsiooni kõvad tegijad – Joel ja Heikko Remmel, Allan Järve ja Kaspar Kalluste. Jazzmuusikas jäetakse muusiku subjektiivsele tõlgendusele küllaltki suur vabadus ja kindlasti kõlaks minu kirjutatud muusika mingis teises koosseisus natuke teistmoodi, teise tunnetusega, aga et see muusika saaks kõlada mistahes tuntud muusiku kaasamisel kvaliteetsemalt või professionaalsemalt, seda kindlasti mitte. Kvintett, kellega salvestasin, on kõik oma ala tipptegijad, see ongi minu unistuste bänd.

Aga tõesti, vinüüliversioon sellest plaadist on veel tegemata. Ehk ongi paras aeg sellele mõelda! “Põhjala saarte häälte” ehk NordicSounds projektis, mida alustasime Villu Veskiga juba enam kui kakskümmend aastat tagasi ja mis on käigus tänaseni, on lisaks meie tuumikule koostööd tehtud enam kui 50 muusikuga maailma eri paigust. Need kõik on olnud väga head muusikud ja väljapaistvad persoonid. Näiteks, kui tutvusime Buenos Aireses Argentiina trummari Daniel “Pipi” Piazzollaga, sai talle tehtud ettepanek koostööks ja nii ka sündis –  koostöös on salvestatud CD ja DVD ning tuuritatud Skandinaavias ja Euroopas. Nii et selles osas mul täitumata unistusi ei ole.

Mis on olnud Sulle muusikuks olemise juures kõige tähtsam? Mis loeb ?

Kõige tähtsam on see, et muusika kui protsessi juures säiliksid mingid kirja panemata eetilised piirid. Sellest nähtamatust piirist üle (või siis just allapoole) ma ei suuda astuda. See piir jookseb minu jaoks kuskilt sealt, kust algab tahumatus, pealiskaudsus ja ebaprofessionaalsus. Sealt ülespoole jääv on, kui kasutada käibetermineid – alati uus kogemus. Aga loeb see, kui muusika tegemise käigus sünnib midagi sõnulseletamatut – tunne, emotsioon või näiteks meeleliigutus, igal juhul midagi sellist, mida verbaalselt edasi anda ei saa anda. Kui me seda tunnet saaksime sõnades kirjeldada, siis poleks ilmselt muusikat vaja – saaksime siis ju muusikast lugeda. Õnneks, mulle tundub, et muusika jääb!

Mälupank on uus formaat Muusikud Muusikast intervjuude sarjas.