Janno Trump on 29-aastane basskitarrist, helilooja ja arranžeerija. Lõpetanud Otsa kooli ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, lisaks täiendanud ennast Amsterdami Konservatooriumi magistriõppes. Hetkel tegutseb vabakutselisena.
2019. a valiti JT Conception Jazzkaare ja Eesti Jazzliidu poolt Aasta Jazzansambliks. Ei juhtu just sageli, et 30ndaks sünnipäevaks on muusikul nii palju sisukat loomingut ja arranžeeringuid teostatuna ettenäidata. Aga just nii see Sinu puhul on. Novembri algul leiab aset üks põnev kontsert, kus Sinu arranžeeringud mitme koosseisu poolt esitletud saavad. Mis täpsemalt teoks saab?
10. novembril saab toimuma minu jaoks väga eriline kontsert. Olen kutsunud samale lavale kokku omaenda JT Conceptioni ja bigbändi New Wind Jazz Orchestra. Kontserdil saab kõlama minu viimase viie aasta looming, mille olen Conceptionile kirjutanud, kuid spetsiaalselt selleks õhtuks bigbändile ümber arranžeerinud. Tegemist ei ole mitte kahe eraldiseisva ansambli ühise kontserdiga, vaid moodustasime kahest orkestrist kokku ühe suure löögirühma, lavale astub korraga 19 härrasmeest. Kuna JT Conceptioni koosseisus on olnud algusest peale viis puhkpilli, siis kohati on selle bändi kõla olnud juba üsna jazzorkestri maiguga ja seetõttu olen ammu plaani pidanud kunagi selline kontsert ette võtta. Pahatihti on aga mul vaja mingi suure unistuse teostamiseks leida kuupäevaline väljund ja seekord tundus motiveeriv kogu see asi siduda oma sünnipäevaga. Teen iseendale selle kontserdiga sünnipäevakingituse.
Millal Sa said aru, et arranzeerimine pakub Sulle tohutut huvi, millal see oluline äratundmise hetk oli, Otsa koolis või varem?
Arranžeerimise huvi algas Otsa koolis. Enne seda ei olnud ma jazzmuusikaga eriti kokku puutunud, olin pigem täiesti keskmine mainstream muusikatarbija. Mäletan selgelt esimest korda, kui kuulsin mängimas kooli bigbändi, olin täiesti sillas. See oli üldse esimesi momente, kus sain aru, et dzässmuusika on tee, mida tahan käia. Hiljem mängisin kooli bigbändis ise kaks aastat ja puhkpillide kooskõla jäi hinge just nendest aastatest.
Hiljaaegu Bianca Rantalat intervjueerides möönis temagi, et peab plaani kuhugi kaugemale arranžeerimist õppima minna, kuna Eestis edasi õppida kuskil võimalik ei ole. Kas samal põhjusel viis Sindki tee Amsterdami õppima?
Baasteadmised saab siinsetest koolidest ju kätte, aga kui on tõsisem huvi, siis sellest ei piisa. Mina proovisin alguses omandada neid teadmisi läbi internetiavaruste, hiljem soetasin endale ka erialast kirjandust. Aga jah, eelmisel aastal suundusin õppima Amsterdami, astusin ametlikult sisse küll basskitarristina, kuid teadsin kohe, et fokusseerin oma õpingud arranžeerimisele ja kompositsioonile.
Tasapisi on siis lootust, et asjad paranevad ja ehk ometi saabub peagi see aeg, kus Sina ja mitmed teisedki, kes mujal head haridust saamas käivad, asuvad ka Eestis kunagi õpetama. Usun, et paljud ootavad noorte missioonitundega maitsekate õppejõudude ja muusikaõpetajate uuel tasemel tulemist.
Arranžeerimist õpetada on tegelikult ju paras väljakutse. Tõsi, siin saab rääkida mingitest fundamentaalsetest teadmistest, millest seda teemat alustada, aga see, kuhu ta lõpuks välja arendada, on väga maitse asi. Jazzmuusika ajaloost võime leida väga vastanduva käekirjaga bigbändiheliloojaid ja- arranžeerijaid ja keegi ei saa öelda, kes oli kellest parem. Parimat ju ei olegi. Aga kõikidelt nendelt legendidelt ja nende töödest on väga palju õppida ja seda tehes hargnebki ühel hetkel lahti inimese oma muusikaline käekiri. Sama on ka tegelikult ju pilliõppega – kuula ja kopeeri oma iidoleid, et lõpuks leida nende kõigi vahel omaenda sound ja helikeel.
Mõnedki konarused ja kõhklused muusikuks saamise teel jääks noortel olemata, kui neil oleks kodus sama asjatundlik toetus ja juhatus headelt õpetajatelt ja vanematelt nagu arvatavalt Sinul. Kuidas Sinu lapsepõlve muusikalised valikud algasid ja kes seda kõige rohkem mõjutasid?
Olen alati toonitanud, et perel on olnud minu elu suunamisel väga oluline roll. Ja ma ei mõtle selle all, et vanematel oli kinnisideeks, et minust peab saama muusik. Nad lihtsalt on avanud mulle elus absoluutselt kõik uksed, mida ma olen soovinud ja lõplik valik on kujunenud ikkagi väga loomulikul teel ja ise otsuseid langetades. Tõsi, minu ema ja isa mõlemad on muusikud ja muusikaõpetajad. Ja nii mitte ainult vanemad, vaid tegelikult pea pool suguvõsa. Nii ema (Mae Trump) -isa (Juhan Trump kui ka mu tädi ( Eve Vendt) on viimased paarkümmend aastat töötanud Aruküla Huvikoolis ja sealtsamast algas ka minu muusikutee – kuueaastasena hakkasingi tädi käe all akordionit õppima, ema andis solfedžot ja isa muusikaajalugu ja hiljem ka ansambliõpet. Muusika täitis kõik meie perekondlikud sündmused ja nii juba maast madalast, see oli argipäeva kõige loomulikum osa. Oma vanemaid pean siiani elus oma kõige suuremateks mõjutajateks ja eeskujudeks.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis (sündmused, valikud, juhtumised) selleks pidid juhtuma?
Ühte selget momenti siinkohal välja tuua ei oska, pigem oli tegu ikkagi pikaajalise väärtushinnangute kujunemisega. Kui hakkasime tegema oma esimest bändi ja haarasin kätte basskitarri, siis mäletan ikkagi seda äratundmismomenti. Üks väga selge sündmus, mis pani mind muusikuna tõsiselt tööle, oli esimene kontsert, mida Otsa koolis kuulama juhtusin. Olin siis just ise äsja sinna kooli õppima asunud, noor ja roheline ning nägin ja kuulsin esmakordselt oma vanemaid koolikaaslaseid laval esinemas. Tabasin ennast mõttelt, et ka mina sooviksin kunagi sellisel tasemel muusikat teha ja sealt järgnesidki kõik need pikad öösseveninud harjutussessioonid. See oli hetk, kus mõistsin, et kui nüüd endaga tööle ei hakka, siis mu unistused ei täitu.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Minuni jõuavad need kiitused eelkõige pärast JT Conceptioni kontserte. Esinesime just Jazzkaarel ja peab taas ütlema, et komplimentidega ei hoitud tagasi. Kuna selles bändis olen ma laval üsnagi keskne tegelane, siis neid kiituseid minu suunal tuleb ka oluliselt rohkem kui projektides, kus osalen pelgalt bassimängijana. Siinkohal aga pean ütlema, et kui mind tullakse kiitma minu töö eest mõne artisti taustabändis, siis on see ikkagi erakordne kompliment. Minuga juhtus selline asi viimati suvel Sõru Jazzil. Pärast edukat esinemist Sofia Rubina bändiga tuli minu juurde üks härrasmees, kes tõsimeeli oli oodanud seda kontserti, et kuulata, kuidas mina bassi mängin. Ja ta ütles, et ei pidanud hetkekski pettuma. Need momendid innustavad tohutult ja kinnitavad endale, et teed õiget asja.
Pent Järve, Allan Järve. Tagareas: Dmitri Nikolajevski, Janno Trump, Madis Muul, Caspar Salo
Foto Kaupo Kikkas
Keda ise kiidaksid eesti muusikamaastikul?
Kiitmist vääriksid väga palju Eesti artistid, kuid hoian selle vastuse praegu pigem lühikesena. Ühe tulevase kontserdi taustal olen nüüdsest kokku puutunud kollektiiviga nimega New Wind Jazz Orchestra ja tahaksin Lauri Kadalipu ees teha sügava kummarduse, et ta on võtnud nõuks sellist koosseisu eest vedada. Samuti tahaksin väga kiita ka iga liiget sellest bändist – olgem ausad, sellise suure kollektiivi kokkusaamised on ikkagi eelkõige entusiasmipõhised ja kõik, kes sinna panustavad, teevad seda oma vabast ajast ja tahtest. Piltlikult öeldes on need mehed missioonil – Eesti jazzi edendamise missioonil. Suur kiitus neile kõigile selle eest!
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Diplom on kõige tähtsusetum komponent muusikuks olemise puhul. Mina olen alati mõtestanud professionaalse muusiku termini enda jaoks lahti läbi kahe tähtsama punkti:
- Tehniline pagas e. käsitööoskus – profimuusikul peab olema oma pillimäng või vokaal lihvitud tehniliselt sellise tasemeni, et selle taha ei jääks tema potentsiaal kinni.
- Meeldiv ja kohusetundlik karakter – see punkt on isegi kohati esimesest tähtsam. Mitte keegi ei taha teha koostööd inimesega, kes ilmub proovi ettevalmistamata, suhtub kaasmuusikutesse üleolevalt ja rikub kollektiivi ühtset kambavaimu. Olen veendunud, et hea muusik peab olema ka hea sõber väljaspool lavalaudu. Muusika on ju lõpuks suhtlusvorm ja kõige parem on suhelda ikka inimestega, kellega sul on ühised arusaamad ja tõekspidamised.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Vabal õhtul veedan meelsasti aega nt Philly Joe’s Jazziklubis. Olenemata nädalapäevast ja aastaajast võid alati kindel olla, et leiad sealt meeldiva seltskonna ja suurepärase muusika. Kuid kui juba mitu järjestikust õhtut on vabaks jäänud, võib sõita üldse linnast ära. Istuda vaikuses ja puhata kõigest. Ka muusikast.
Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja või üleüldse) parimaid kuulamiselamusi.
Eelmisel aastal Amsterdamis elades sattusin kuulama mitmeid kontserte, mis siiamaani inspireerivad. Kõige-kõigem elamus ilmselt oli kuulda Vulfpecki kitarristi Cory Wongi esinemas koos Hollandi rahvusliku aarde Metropole Orkestiga. Kava oli arranžeerinud Vince Mendoza, kes ise ka orkestrit juhatas. See oli üks selline kontsert, mis jääb elu lõpuni meelde ja annab aastakümneteks taas enda unistustelegi hoogu juurde. Kevadel kusjuures anti sellest kontserdist välja ka live-album, mis on Spotify’s täispikkuses kuulatav. Kes veel ei ole selleni jõudnud, siis ma julgen küll väga soovitada! Täielik heatuju-maaletooja!
Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest/plaatidest/videotest selline, mida uhkusega esitleksid?
Ma olen uhke mõlema Conceptioni albumi üle: “One” (2016) ja “Wait For It” (2017), enda loodud muusikaga on paratamatult eriline suhe.
Samuti kuulan naerulsui ka paljusid albumeid, kus olen täitnud bassimängija funktsiooni. Üks sellistest on alati Sofia Rubina viimane album “Where It Begins”.
27. oktoobril ilmus JT Conceptionil üle mitme aasta taas uut muusikat, me andsime just välja singli “Rush Hour”
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Olles käinud maailma eri paikades ja näinud, mis elu elavad sealsed muusikud, siis meil Eestis on tegelikult kõik ikka väga-väga hästi. Kui nüüd aga tõesti otsida kohta, mida parandada, siis selleks on ilmselt muusikute teadlikkus muusikaettevõtlusest, iseenda manageerimisest ja oma karjääri teadlikust edendamisest. Tänapäeva maailmas ei piisa enam ammu sellest, et olla oma instrumendi väga hea käsitleja. Et tõesti läbi lüüa, peab seal kõrval olema ka oskus ennast müüa. Mäletan kooliajast, et muusikahariduses ei olnud sellele teemale kuigi suurt rõhku pandud. Igapäevaselt rõhuti küll nt muusikaajaloo tundmisele, kuid muusika tulevik (mis tegelikult on sageli palju tähtsam) ei olnud üldse teemaks. Natuke liiga tagasivaatav pilk on terve meie muusikahariduse suurim probleem, fookus tuleks suunata teisele poole, sinna, kuhu soovime jõuda. Siinkohal kergitan mütsi nt Otsa kooli ees, mis on oma õppeprogrammi lisanud just selle suuna õppeained, nagu nt muusikaproduktsioon ja muusikaettevõtlus. Loodan, et lähiaastatel on need ained sees ka meie muusikakõrgkoolide põhiprogrammides.
