“Rokikroonikad. Ülevaade maailma 250 mõjukaimast rokiartistist”
Peatoimetaja David Roberts
Tõlkijad Kalle Klein, Virgo Siil ja Timo Treit.
Kirjastus Varrak, 2014.
576 lk.
80ndate lõpus õnnestus mul Valter Ojakääru raamatu “Popmuusikast” kõrvale endale hankida ungarikeelne popmuusikaentsüklopeedia, mida ma hoolsasti lappasin ja lugesin. Sõna “lugesin” tuleb muidugi jutumärkidesse panna, sest ungari keelt ei osanud ma siis ega nüüd ning ainuke sõna, mille omandasin ja mis tänaseni meeles on, oli “enek”, mis pidi tähendama laulmist või midagi sarnast. Küll olid aga raamatus esinejate pildid ja diskograafiad, mis internetieelsel ajastul, nõukogude infosulust rääkimata, polnud sugugi väike asi. Flash forward 25 aastat.
Tekst: Andri Riid
Esimene rokientsüklopeedia eesti keeles
Kaks aastat tagasi Suurbritannias ilmunud, 250 rokkmuusika ajaloo tähtsama ansambli või sooloartisti (mõneti üllatuslikult ja tänuväärselt on ka viimaste puhul välja toodud muusikud, kelle toel on nad esinenud ja plaadistanud) lühibiograafiat sisaldav ning külluslikult illustreeritud “Rokikroonikad” ongi vist õigupoolest esimene omalaadne sedavõrd mahukas teatmeteos eesti keeles. Võib küsida, et miks alles nüüd ja võib ka küsida, et miks just nüüd, sest tõepoolest, internet on kõikvõimalikku infot, muusikat ja videoid täis. Ainult otsi üles ja imetle. Kui esimene küsimus jääb retooriliseks, siis viimast küsimust on lihtne pareerida väitega, et paberil teatmeteostel on oma nišš ja ei kao nad ka digiajastul kuhugi.
Valida rokkmuusika põhjatust varasalvest välja 250 kõige tähtsamat artisti, nii et see kõiki rahuldaks, on keeruline ja ilmselt ka võimatu ülesanne, sest artisti olulisuse määratlemise juures peale läbimüügi muid mõõdetavaid kriteeriumeid ei ole ning sõltuvalt muusikamaitsest on igaühel oma nägemus. Usutavasti on see valik, mida me raamatus näeme, paljude inimeste arvamuste kompromiss ning seetõttu märksa objektiivsem kui üksikisiku vaade, kuid nokkida saab alati. Üldiselt näib nii, et mida kaugemale jääb meist bändi või sooloartisti aktiivsuse periood, seda vähem on tal lootust sellisesse raamatusse jõuda. Rock’n’rolli ajastu on raamatus esindatud näiteks vaid Elvis Presley, Chuck Berry ja Buddy Hollyga, üllatavaid väljajätte leidub ka 60ndatest ja 70ndatest aastatest. Ei teagi, kas rõõmustada Jaapani, Hiina ja Ladina-Ameerika bändide üle, mis teose geograafilist haaret laiendavad või leinata Kansase või Ozzy Osbourne’i väljajäämist. Kas tõesti on raamatus esindatud A-Ha olulisem ansambel kui välja jäänud Duran Duran? Kraftwerkile pühendatud lehekülgi lugedes tekib aga küsimus, kui laiaks annab roki definitsiooni venitada?
250 artisti on jagatud kolme kategooriasse. Enamik bände ajab läbi ühe leheküljega, kus on lisaks biograafiale ja bändiliikmete pisipiltidele ka infograafik ajateljel, millelt saab välja lugeda koosseisumuutused ja väljaantud albumid (ära on toodud vaid stuudioalbumid). Kahelehekülje bändidel on lisaks välja toodud veel nelja enammüünud albumi müügiarvud (selles arvestuses on juba nii stuudio-, kontsert- kui kogumikalbumid), kusjuures tegu on mitte USA müüginumbritega, mille igaüks RIAA vastavast andmebaasist võrdlemisi hõlpsasti kätte saab, vaid ülemaailmsete näitajatega, mida süstematiseeritult kusagil mujal ei ole.
Olulistest olulisimad artistid on saanud veel lisaks kaks pildimaterjaliga (bändipildid ja pisikesed albumikaaned) täidetud lehekülge. Selliseid artiste on ligi 60, Elvis Presleyst ja biitlitest Coldplay ja Radioheadini välja.
Diskograafiad, koosseisud, pildid ja läbimüügid on infomaterjal, ent raamatu tegeliku kaalukuse määrab ikkagi ära teksti kvaliteet. Ometi ei saa kuidagi üle ega ümber muljest, et raamatu 22 kaasautoril näib kollektiivina üldistusvõimet nappivat − nad on võrdlemisi tömbid muusika sõnalisel kirjeldamisel ja selle olemuse tabamisel. Biograafiad kubisevad tühjadest epiteetidest nagu “suurepärane”, “võrratu”, “imehea” või mittemidagiütlevatest lausetest (“universaalne kuid üha ambitsioonikam muusika” (Coldplay)), sagedane on ka ilutsev kantseliit (“”Happy?” (1987) ja “9” (1989) ei küündinud kunagise hiilguseni, kuid sisaldasid piisavalt pärleid, et tagada 1990. aasta kogumiku toekas sisu.” (Public Image Ltd.)) või lausa kurioosumid (“bänd, millist me täna tunneme raskete kitarrikäikude ja nilbete laulusõnade kaudu” (Whitesnake)). Küll on aga kõik need 22 biograafi innukad statistikud, ajades piinliku täpsusega järge ses osas, millal ja kuhu mõni pillimees ansamblist lahkus.
Kolm erinevat viisi kirjutada avalõik entsüklopeediaartiklile
Teeme selle, mis raamatus puudu jääb puust ja punaseks ning võtame ette näiteks kõige esimese biograafia, mis kuulub ansamblile AC/DC. Tõenäosus, et raamatu endale soetanud rokihuviline just seda osa raamatust loeb on suur, sest AC/DC on äsja üle 6 aasta andnud välja uue albumi “Rock Or Bust” ning kaotanud oma koosseisust kaks kauaaegset liiget, kelle lahkumise asjaolud jätkuvalt ajakirjandust pinges hoiavad.
Biograafia algab tavaliselt resümeega, miks on ansambel oluline või millega ta tuhandete teiste artistide hulgast silma paistab. Nii ütleb Allmusic.com: “AC/DC ülepaisutatud kvintakordide kärin mõjutas tugevasti 70ndate hard rock’i ning sellest on tänaseks saanud üks roki ja metali tüvisaunde. Mingis mõttes oli AC/DC reaktsioon 70ndate alguse pompöössele proge- ja uimasele staadionirokile. AC/DC oli minimalistlik − ükspuha kui võimsad olid kitarrikäigud, oli nendes alati õhku ja hillitsetust. Need, kombineerituna Bon Scotti kõrirebestava laulumaneeriga, said eeskujuks lugematutele jäljendajatele ning tõid kaasa kommertsedu, mis kestab tänaseni, kusjuures ansambli suurimad hitid sündisid pärast seda kui varalahkunud Scotti asemele oli tulnud uueks lauljaks Brian Johnson.”
Wikipedia nendib kuivemalt: “AC/DC on Austraalia hard rock ansambel, mis pandi kokku 1973. aasta novembris vendade Malcolm ja Angus Youngi poolt /…/ Tüüpiliselt käre- või bluusroki ansambliks lahterdatud AC/DC on ühtlasi üks heavy-metal’i pioneere, mis on teinekord toonud kaasa seostamise ka selle muusikastiiliga, kuigi ise eelistavad nad oma muusikat nimetada lihtsalt rock’n’rolli’ks. Tegu on maailma ühe kommertslikult edukama ansambliga, kelle albumite läbimüük küündib praeguseks üle 200 miljoni.”
Käesolev raamat alustab aga nii: “Kui kõik teised hakkasid katsetama keerukuse ja sünteesimisega,” meenutab Keith Richards 1970. aastate lõpu AC/DC-d, “ladusid need kutid kõik otse lagedale.” See on asjakohane kompliment bändile, kes andis koos Rolling Stonesiga olulise panuse selleks, et viia Chuck Berry stiilis meeldejäävad rifid ja vaimukad sõnamängud massidesse.”
See võib olla subjektiivne mulje, ent mulle tundub, et kui AllMusic püüab lahti seletada AC/DC muusika olemust ning Wikipedia tegeleb eelkõige ansambli stiililise klassifitseerimisega, siis “Rokikroonikad” on valinud kolmanda tee ja vestab meile kurat teab millest. Veel hullemaks läheb asi siis, kui niigi küsitavale sõnumile keerab oma vindi otsa tõlke kohmakus: “Paigal seistes kätega vehkimine on selle Yorkshire’i mehe esinemisstiil, mida on palju parodeeritud, kuid tema kähe hääl on jäljendamatu ja unustamatu ning tema hingestatud esitus on kriitikute meelest tõstnud biitlite muusika veelgi kõrgemale tasemele.” (Joe Cocker).
Ehkki käesolevad väljavõtted on grotesksemad näited raamatus leiduvast ja enamikes artiklites on tekst relevantsem ja ladusam, on oskus asja idu tabada ja seda sõnadesse vormistada arvatavasti üsna haruldane anne ning ilmselt on ka rokkmuusika alaste tekstide inglise keelest eesti keelde tõlkimine üks tänamatu töö. Tööd on tehtud, vaeva nähtud, aga hing, va saadanas, tahab ikka midagi enamat, kui seda, mis tal parajasti käes on.
Raamatu sisuga saab tutvuda siin.
