Raun Juurikas on helilooja, jazzpianist, elektronmuusik, arranžeerija.
Oled väga avara profiiliga muusik. Kuidas oleks sobiv Sind esitleda – interpreet, helilooja, arranžeerija, multitalent, elektrooniliste kõlamaailmade looja?
Loomulikult sobivad kõik, aga mulle väga meeldib sõna helilooja. Kui rahvusvaheliselt on selle vastena levinud composer ja композитор, mis mõlemad on üsna täpsed ning viitavad konstrueerijale, korrastajale või reaktsioonide tekitajale, siis helilooja võib olla helitehnik, interpreet, tänaval karjuv joodik, lennukijuht, komposiitor, arranžeerija ja kasvõi hobisalvestaja oma leide teistele mängides. Helilooja on samas liialdus, sest inimloovus on siiski leidlikkus ja võime rekonstrueerida olemasolevat, tänu oma piiratud võimekusele. Kui inimesed reaalselt asju looksid, oleks meie maailm palju hullem prügimägi, pealegi prügi hakkaks konkureerima teise prügiga. Taaskasutus ja armastus olemasoleva vastu tekitab tunde, et inimesed loovad midagi. Tegelikult ei looda isegi „väärtuseid“, sest need on ka konstrueeritud ja ajutised. Subjektiivsete asjade reklaamimine objektiivseteks tekitavad illusiooni loomingust kui inimvõimest. Ilus, aga täiesti ahne sõna – looming.
Teed koostööd paljude muusikutega, esmalt meenuvad värskeim „Slow Motion Orchestra“, duo Braun, Mälgandi, Abneri, Kassi, Koiksoni ja Rulli koostööd jmt. Milliseid kollektiive ja projektibände siin veel võiks nimetada?
Need võib kindlasti nimetada, aga vaatasin arvutisse „Töö“ kausta. Leidsin lisaks mainituile 23 eri nime. Kui vaatan arhiivist sama kausta, siis sealt tuleb lisaks 121 eri artisti/projekti. Need on siis digitaalselt fikseeritud faktid, aga arvatavasti kusagil 200 kanti see jääb summana. Ilmselt need numbrid on efektsemad kui paarkümmend esile tõstetud nime. Stuudiotöö Mihkel Mälgandi ja Ahto Abneriga ning ettevalmistused koosseisuga Trio Solemnis, kuhu kuuluvad Ara Yaralyan ja Toomas Rull.
Värskematest uudistest – bassi ja trummiga tegite hiljuti plaadi – koos Ahto Abneri ja Mihkel Mälgandiga „Slow Motion Orchestra“ egiidi all.
See on loodud täielikult reaalajas vastakuti komponeerides. Võiks öelda ka improviseerides, aga see viitaks paratamatult kas ainult meloodilisele improvisatsioonile või mürale. Plaat sai nimeks „Algus“kuid on veel välja andmata.
See, et Sind köidab elektronmuusika väljendusvahenditega seotud muusikamaastik torkab hästi silma ja kõrva. Kas on selles vallas lähemal ajal uusi ettevõtmisi? Kuidas balanss ja huvi muude žanrite vastu on võrreldes elektroonilise muusika ja loomega? Mis žanrid ja stiilid veel köidavad?
Elektroonika on tõesti minu lemmikuid, aga sageli mitte elektroonilise kõla, vaid post-akustilise kõla pärast. Mul on kaks veendumust. Esiteks, et maailmas pole ühtegi heliteost, mis oleks 100 protsenti halb või mõttetu. Teiseks: ilu on objektiivne väärtus, millest võrsuvad subjektiivsed varjundid tekitavad maailmasse mitmekesisuse. Selle tõttu mind huvitavad näiteks mõttetühjade žanrite hingeliseks ja kasvõi intelligentseks tegemise katsed, jäädes samas truuks algmõttele, mis võib väga vastukarva olla. Olen viimasel ajal katsetanud ego-rikete haldusega, sukeldudes näiteks mulle vastunäidustatud stiilielementidesse. Ilmselt olen jonnakas õpilane. Tahan reegleid teada, et neid kasutada või neid korrektselt ignoreerida. Stiil on eeterlikule muusikale külge asetuv kultuuriline konstruktsioon ja ma usun stiili pigem tulemuse mitte eesmärgina. Seetõttu ei oska öelda, et ükski neist täielikult köidaks, küll aga meeldib nendega maletades maitse-eksperimente teha.
Oled kuuldavasti koguni ehitanud instrumendi või instrumente? Korofon – mis see endast kujutab ja mis on edasised plaanid?
Korofoni ehitasin vajadusest kasutada koori improvisatoorselt reaalajas, sest mul oli ees projekt, kuhu sellest võrsuv esteetika istus hästi. Korofon on polüfooniline karaoke masin, mis vahendab lauljatele sõnade asemel muusikalisi lihtparameetreid. Korofoni juhtpult on klaviatuur, mille mängimine saadab käskluseid dünaamika, helikõrguse ja hääliku osas audiovisuaalselt ja isoleeritult reaalajas. Ootan võimalust seda uuesti kasutada ja huvilisi õnneks on olnud.
Mis muusika on see, mida enda meeleheaks mängima paned, kui just vaikus Sinu lemmik pole?
Vaikus on lemmik, vaikuses saab kuulda muusikat, mida oled eelnevalt kuulnud. Kui selleks satub pähe tuubitud/korratud tarbimiseks kohandatud avaliku ruumi muzak, siis ei tekita see õudust vaid sulandub peas üldmuusikaks. Mulle on kõige rohkem meeldinud ilmselt ambient või lihtsalt stroofilise vormiga muusika. Monoliitsus, millele ei pea sundima kõrvalosa, on võimalik siis, kui muusika seeme ongi päriselt hea.
Mis teoste ja tegevustega enda loomingulisust turgutad või end inspireerid?
Ma ei mäleta, et oleksin sihilikult selliseid tegevusi teha otsustanud. Inspiratsiooni saab ainult reaalajast, olgu selleks kollektiivne improvisatsioon, keskkond või endast leitav mälupilt, mis on laagerdumisel muteerunud huvitavamaks. Kuna inspireeritus ei ole valdavalt teadvuses toimuv, siis seda saab ainult stimuleerida, mitte lihtsalt käivitada. Inspireerima peab muusikaline algidee või valminud teos ise. Seda õnneks juhtub sageli.
Muusikute seas liigub Lõuna-Eesti kandis ringi legend, mida kuulsin üsna hiljuti – nimelt väideti legendis raudkindlalt, et Sa polegi legendaarse Tiit Juurika poeg vaid pärit hoopis „kuskilt Võrust“.
Naljakas lugu jah. Ma pean seda asja lähemalt uurima. Seni pole küll kahelnud, aga äkki peaks?
Võib olla, et kellelgi läksid Juurikate dünastia põlvkonnad segamini ja enamgi veel😊Legendaarne Võrumaa mees Hendrik Juurikas oli ju Sinu vanaisa ja loomulikult Tiit Juurikas Sinu isa. Te olete Agega (Age Juurikas) õde-venda. Kumb on vanem?
Age on minust kaks aastat vanem.
Mitu klaverit lapsepõlves pidi majas olema, kui nii andekad lapsed kõrvuti harjutavad ja õpivad?
Huvitav oli, et mina kuulasin ema sõna ja täitsin käsku, aga Age ei viitsinud üldse harjutada ja ajas sõrad vastu. Lõppeks läks kõik vastupidi – minust ei saanud klassikalist virtuoosset pianisti ja Agest sai. Selleks on vaja metsikult harjutada, et klassikaline virtuoosne pianist olla. Džässmuusikul piisab ka vähemast harjutamisest, pluss teised osad on sama tähtsad – muusikateooria, solfedžeerimise ja kogu see improvisatsiooni maailm, rütmika loomulikult. See hakkas mind huvitama üldmuusikaliselt. Et mitte interpreet olla. Džässis interpreet peab oskama improviseerida – ta on nii improvisaator kui composer ka lisaks enamasti. Interpreet on see, kes vahendab teksti kvaliteetselt. See loometöö, mis selleks vaja teha on klassikalise muusika konkurssidel, kui sinna pilk heita, võrreldav spordiga. Ka seal on nii, et üks võidab, teised kaotavad, aga nende ajad või tulemused on kõik tipptasemel ja väga head. Alati on seal vaja üks ja parem välja noppida. Ja nõnda on klassikalistel konkurssidel, kus käib selline rihtimine, et mida saaks nagu mõõta ja kus kired ja arvamused lakke kerkida võivad.
Selle aasta üks huvitavamaid kontserdielamusi oli mul Sinu online-kontserdi ülekanne „Nähtamatud ruumid”. Sa andsid märtsi lõpus Eesti Rahva Muuseumis Tartu Jazzklubi korraldatava sarja raames põneva improvisatsioonilise soolokontserdi. Just Sinu enda tutvustus tekitas uudishimu ja kutsus kuulama-„Soovin aidata publiku teadmatuse rahusse, tuues teieni ausa rännaku, kus pole eelplaneeritud lõkse, valesid ega manipulatiivset strateegiat.”
https://www.facebook.com/watch/live/?v=3692411937522391&ref=watch_permalink
Läksid täiesti ettevalmistamata lavale ja kõik sündis koha peal. Kuidas end tundsid?
Käisin enne kontserti linnast väljas, lühidalt – kui lava oli valmis pandud, pigem põgenesin pisikohustuste või küsimuste eest, võtsin tunnikeseks aja omaette olemiseks.
Kas kujutasid ka ette, missugune see kontsert tuleb?
Paar mõtet oli. Üks mõte oli, et selget rütmilisust ei oleks ja et liiga kaua ei tohi paigal seista. Olin lubanud mingit rahu, seetõttu eriti rütmi ei puutunud.
Väga vabastav ja mitte pealetükkivalt rikas kuulamine oli, lisaks ülimalt heamaitseline lavakujundus ja valgus.
Sul on huvitav projektikooslus Arve Henrikseniga.
Ei, Arve Henrikseniga koos andsin ühe kontserdi. Ta on huvitav kombinatsioon lemmikmuusikust ja tüübist, kellega sai koos esinetud.
Tavaliselt sellist isikut ei ole olemas. Tema on. Aga šveitslase Brian Quinniga on meil BRAUN duo.
Jaa, tundub, et duo BRAUN on üks Sinu olulisematest projektidest – räägi palun sellest lähemalt.
Me leidsime Brian Quinniga teineteist akadeemilisi kanaleid pidi, tänu Virgo Sillamaa korraldatud vahetuskontserditele Šveitsi jazziliiduga. Brian Quinn oli sealpoolne korraldamisvõimeline trummar. Tema on korraldanud peamiselt meie esinemisi Šveitsis, Itaalias jms, igal aastal ikka kord või paar. Mõned korrad on ta ka Eestis käinud.
Nautides Sinu veebikontserti ”Nähtamatud ruumid”, oli vähemalt minule täiesti selgelt tajutav, et Su muusika on sõbralik, teeb tõesti pai nagu välja hõigatud sai ja seda muusikat teeb hea inimene. Millal Sinus see selgus aset leidis, kas siis, kui olid juba helilooja või nooremana juba, et inimharmooniat lõhkuvaid (või siis liialt disharmoonilisi) teoseid Sa ei ole nõus looma?
Võib-olla ma neid loon vähe, isegi seal kontserdil veidike. Pigem on asi selles strukturaalsuses, mida muusika esindab. Muusika on väga käskiv, muusikas on tihti mingi tugev emotsioon. Muusika kui maal – see paralleel on ehk kõige lihtsam viis, mismoodi seda vaadelda. Maaliga on see erinevus, et maal on kusagil seinal, aga muusika, kui ta on kõlarites, siis see on nagu kiiritus – sellest ei olegi pääsu. Ja siis sul on kaks varianti – kas kuulata või kuulda, kolmandat varianti ei ole. Ja siis kui see muusika sunnib liialt kuulama, siis on raske kuulda. Kuulamine ja kuulmine – sellega saaks kogu teema lühidalt kokku võtta.
See on täpselt sama asi, et kas professionaalsest muusikast on alati midagi kuulda või peab seda kuulama? Ja siis ikka ei ole midagi kuulda.
Sel teemal on palju kuulsaid aforismegi loodud. Muusikud muusikast blogile sloganit valides jäin pidama oma lemmiku Stravinski juurde. Tema tsitaat: ”Kuulamine nõuab pingutust, paljast kuulmisest pole midagi kasu. Part kuuleb ka.” – kõnetab mind juba pikki aastaid. Meeldib ka üks teine Stravinski aforism: ”Liiga palju muusikateoseid lõpeb liiga kaua pärast lõppu”. On Sul ka ehk mõni lemmiktsitaat sellest vallast?
Võib-olla seal kontserdil ”Nähtamatud ruumid” oli küll ideoloogiline mõte. Esmane mõte oli küll selline, et lähen kohale ja ma ei tea mitte midagi, mida tegema hakkan, mis saama hakkab. Aga kuulajad ka ei tea ju. Selles mõttes on see aus. Üldiselt see probleem praegusel ajal ongi õhus, et keegi ei tea midagi, mis toimub (iseloomulik meie käesolevale ajale) ja siis teadmine tekitab vastandumisi. Aga mis siis lahendus on? Lahendus on, et ärme siis tea.
See idee muusikast, kui sa ei tea midagi, võiks olla illustreeriv sellele ajale. See ei ole see, et olen lihtsalt loll, ei tea midagi…. Pigem on see teadmine ja alateadvus. Teadvusega on pahasti, sealt ei tule midagi head praegu.
Kas on kergem esineda nendele, kes on muusikaliselt haritud või neile, kes ei tea muusikast palju midagi (spontaansem vastuvõtt)?
Siin tuleb enesekontroll juba appi, et mind lihtsalt ei huvita. Mind huvitab see muusika, mitte see, kes seal teisel pool publikuks on. Siiamaani on mul korraldusega rahuldavalt läinud – kas publikut on kuidagi korraldatud sinna ruumi… Ma lähen ruumi, kus ma saan muusikaga tegeleda ja seal on mingid inimesed. Ja ma teen seda natukene nagu teadlikult, ma ei otsi publikuga kontakti. Enne on niisugune ootuse seisund ja ootus on õudselt teadvustatud tegevus, see segab fookuse seadmist (No mis nüüd saama hakkab küll). Ja siis pärast kontserti, vahet pole kui õnnestunud või ebaõnnestunud see kontsert on – nad on mingi aja lukus ja nagu ei… Ma pigem ootaks, kui nad sellest seisundist välja tulevad ja siis vestleks nendega. Vahet pole, kas neile meeldis või ei meeldinud.
See on natukene kurb, aga ma ei oska nautida seda kiitmist. Seda fake’i on ilmselt vähe. Ma ei tahaks mõelda nii halvasti aga fake kiitmisele peaks vastama ka fake tänuga. Ja siis see asi läheb pisut perversseks. Et sellist olukorda vältida, olen vahel peale kontserti plehku pannud.
Oled õnnelik inimene ja asetanud end ideaalsesse olukorda. Kui see peaks lõppema ja peaksid hakkama publikuga suhtlema,oleks see suur väljakutse?
Kuidas nüüd öeldagi… Ma saaksin sellega kindlasti hakkama, ma tegelen ikka inimrühmadega ja täiskasvanud inimestega, ses mõttes seda probleemi pole.
Muusika ei ole kunagi reaalne nö reaalaine. Muusika on humanitaarne. Ja ma ei taha reaalset tööd seal ees teha. Õnneks on palgatud inimene, kes jutustab vms ja mulle see formaat meeldib palju rohkem.
Kui ma midagi seal ütlen, siis see peab olema osa sellest kompositsioonist juba. See ütlemine. Aga kui see kompositsioon on abstraktne, mida siis öelda? Siis ei ole sõnadega midagi teha.
Sügav tundlikkus ja sügav musikaalsus – sellised inimesed tajuvad rohkem ja nad märkavad rohkem, ei ole nö paksu nahaga. Kuidas Sinul sellega on?
Ei tea, ennast on raske hinnata, eriti kus need piirid jooksevad või kuhu ma need tõmban. Pigem on vastupidi. Mul on olnud oskus, (mis kahjuks võib lausa inetu tunduda) ignoreerida probleeme, selles mõttes, et kui nad on paratamatud (võib-olla pole piisavalt tõsiseid probleeme olnud), kuidagi lihtsalt nende peale mitte mõelda. Kui kohe ei saa midagi teha, siis saab hiljem… et selline mõtlemine. Manana noh!
See võib olla just see oskus keskenduda, sõltub kust otsast vaadata.
Keskendumisoskus on tõsine probleem, aga eks lavaleminek ongi üks piisav motivatsioon ja siis kindlasti ellujäämine ja kusagilt mitte alla kukkumine… Sellised asjad.
Kunagi sattusin ühte olukorda, kus inimesed mediteerisid, mõtlesin okei, teen kaasa siis. Ja ma ei jõudnud mitte kusagile siis. Mul oli niipalju kontrollkõhklusi… ja ei viitsinud nagu sinna ”torusse” minema hakata, lihtsalt mõtlesin niisama, et ei suuda lihtsalt keskenduda keskendumise pärast. See peab olema mingi tõsine põhjus, et seda teha.
Mis on muusika Sinu jaoks?
Muusika on minu jaoks moodus väljuda aegruumi paratamatusest aja manipuleerimise kaudu. Veel olulisem on muusikas aga see, mida ei saagi sõnadega kirjeldada. Kõik katsed devalveeriksid selgitust, sest selgitamine kui tegevus on aegruumi vangistuses.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud või oli see hoopis vastupidi? Mis sündmused, valikud, juhtumised selleks aset pidid leidma? Kui tähtis on olnud kodu, sealsed hoiakud ja eeskujud ja lapseeas tehtud valikud?
See on olnud dünaamilises muutumises kogu aeg. Muusikat hakkasin õppima ettevalmistusklassis 4-aastasena. 10…12-aastasena hakkasin tajuma muusika ülendavat mõju ja 15. eluaastast alates on see heas mõttes rutiiniks kujunenud.
Kodu on tähtis, et oleks olemas elementaarsete oskuste pagas muusikat õppides, millest saab hiljem oma huvi jõuga jätkata. Minul polnud siirast huvi muusika vastu 11-aastaseks saamiseni vaid kuulasin vanemate sõna.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Seda ma ei tea, sest ma ei ole aldis kiitust vastu võtma, kuna viisakust ja võltskiitust on liiga palju. Päris kiitus on see, kui publikus on vähemalt üks inimene, kelle meeleseisund ja tulevikuvaade muutuvad tänu kokkupuutele muusikaga. Seda on temal raske kiitvatesse sõnadesse panna, seega aus vaikimine naeratades on ilmselt see ilusaim. Õnneks on veel üks variant – fännid, kelle järjepidevus annab märku aususest. Seda järjepidevust saab tuvastada siis, kui ise nendega aega veeta neutraalse tuttava staatuse saavutamiseni. Fännamist väärt on muusika, mitte isik. Tihti on see isik tavaelus hoopis kehvem tegelane ja ega mina pole ka erand. Äkki ongi see kõigest kontrasti mulje?
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Pimesi kiirmälust lugedes: Uku Suviste, Ara Yaralyan, Kadri Voorand (jpt!). Need on musikaalsed inimesed. Samas, kuna musikaalsus on kutsekarjääri raamistikus ülekohtune, kiidaksin ka lihtsalt töökaid arenejaid. Kuid ka nendega pole asi täiesti roosiline. Töökus, distsipliin ja tarkus võivad viia artisti ideaalse kunsti sünteesimiseni, mis on kokkuvõttes vaimuvaene. Inimesed peavad olema kusagilt otsast veidi katki, haavast vere voolamine annab märku, et veri liigub ja seda toodetakse juurde. Kui haava asemele tuleb ka millalgi arm, ei ole ta enam täiuslik, aga siiralt omanäoline. Muusika on risk, mille tekitatav adrenaliin on tsemendiks taiese telliskividele. Kvaliteetne muzak reostab muusikaallikaid ja kergendab publiku suhtumist muusikasse.
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Teadmistega rikastatud kire ja tundlikkuse võimaldatud kiirus muusika käsitlemisel on muutuja, millega võiks seda ju mõõta. Vist. Reaalsuses on üsna palju paberiga professionaalseid muusikuid, kellel puudub kirg ja tundlikkus, sest need on näiteks liigse imiteerimisega kokku sünteesitud ja polegi idanema läinud. Paljudele piisab sellest, et endale muljet avaldada ka otsese matkimisega. Seega ma paneksin algatuseks selle professionaalide sektori ühte patta harrastajatega, kes tahavad muusikaga saavutada eeskätt kiiret edu. Mõlemal on ajendiks väline tõmme, mitte sisemine tung. Õnneks ei pea olema ei professionaal ega amatöör. Muusika puhul on esmatähtis see, et muusika viiks muusikast eemale – ridade vahele, kujutlusmaailmasse. Tehniline kutseprofessionaal ei tähista võimet seda teha.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
See on tegelikult väga emotsionaalne küsimus avastades, et hetkel tahaks musikaalsetest ja tundlikest pedantidest koosneva ansambli atonaalset ja lärmakat müravõistlust kuulata kusagil Kesk-Euroopa keldris.
Ükskõik kus ja kasvõi kohe. Lubage elada ja lõpetage vähemalt vaimne reset, kuigi majandusel oleks vaja sama.
Soovita pala, plaate, kontserte, mis sinu arvates on (viimase aja või üleüldse) parimaid kuulamiselamusi.
Palestrina looming, Chopini klaverimuusika, Arvo Pärt, Brian Eno, Arve Hendriksen ja kindlasti ka Supersilent. Biosphere, Sly&Robbie, Jon Hopkins, Eivind Aarset, Tigran Hamasjan, Brad Mehldau, Bill Evans, Oscar Peterson, Nine Horses, David Sylvian. Gary Thomas, John McLaughlin, Pat Metheny. Peter Erskine, ECM artistide enamus.
Milliseid sinu enda sulest ilmunud paladest/plaatidest/videotest ja koostöödest veel meelsasti esitleksid?
Slow Motions Orchestrat:
“Read”on ka enamuses minu lugu.
Loomulikult see viimane Facebooki live.
Antarktika 200 heli on veel töös, võib-olla ei saagi asja. Ootan.
Siin jälle lugu, millest minu osa hakkab 5ndast minutist – https://www.jazz.ee/video/oro-holger-marjamaa-raun-juurikas-9-humni-vabadusele/
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Hirmu- ja viirusetõrje publikule.
