Bianca Rantala on arranžeerija, helilooja, klahvpillimängija, laulja ja vokaalpedagoog
A: Laiem avalikkus pani ehk esimest korda Sind tähele seoses väga vahva uudisega meedias, et tegid Viimsi jazzfestivalil tänavu vokaalansamblite ja arranžeeringute vallas puhta töö – Sa said hulga auhinnalisi kohti ja eripreemiaid:
- I koht – vokaalansambel “Sõidame!”
- II koht – ansambel “Pokaalansambel”
- Klassikaraadio eripreemia – ansambel “Kõrvitsaseemned”
- Jazzkaare eripreemia – ansambel “Sõidame!”
- Värskete seadete ja juhendamise eripreemia – Kristina Bianca Rantala
- Publikulemmiku eripreemia – ansambel “Sõidame!”
projektiansambel Leevikesed “Tühjad pihud”
A: Sätete tegemine nõuab pühendumust ja süvenemist ja pole sugugi lihtsate oskuste killast. Kuidas arranžeerimishuvi Sinus tärkas ja mida kõike enne ja peale seda veel teinud oled ja teed?
B: Kõige lihtsam ja loomulikum on kirjutada koosseisudele, mida tunnen. Iga laulupundi ja üldse kõikide võimed on erinevad ja arvan, et kõige paremad seaded sünnivadki kohandudes vastava ansambli spetsiifiliste oskustega – tundes nende hääli, tämbreid ja ulatust saab ka riske võtta, mis võõra koosseisuga ei pruugi ilmaski toimida. Eriti kindla peale minek on siis, kui saan ise selgeks õpetada – on olukorra üle kontroll ja saab jooksvalt ka muuta kohti, mis esmapilgul ei toimi. Võõrale pundile saab kirjutada vaid turvalisi asju, mis toimivad ka siis, kui ise kõrval ei seisa.
Mingeid teatud detaile pole ka võimalik või otstarbekas nooti panna… Tämbri moonutusi või hääldusi, laiendusi vms. Lepin oma puntidega tavaliselt ka kokku, et mis löögil tuleb vibrato pika noodi puhul, kas noodi lõpp on tehislikult katkestatud, alla visatud või loomulik jne. Tegelikult saaks ka vibratosid jms kirja panna, aga see ajaks noodipildi tarbetult kirjuks ning ilmselt lõviosa Eestist ei oskaks nende märkidega midagi peale hakata… Nii et üks osa on siis kindlale koosseisule seaded ja teine osa selline laiatarbekaup, mida oleks võimalik kõigil laulda. Mõlemat hästi tore teha, aga lähenemine on täiesti teine. Mul on hästi hea meel, et ansamblilaul on viimastel aastatel Eestis tõusuteel.
A: Eestis on suurem rõhk ja eelistus koorimuusika arengul… On Sul võrdluseks tuua kus ansamblilaul paremal tasemel on? Oled ise käinud mujal töötubades või õppimas?
B: Noo, Eestis üldiselt on muusikahariduse tase väga hea, nt Otsa kooli lõpetanute eelis on see, et nemad on õppinud nii jazzi kui ka poppi, igal pool mujal riikides on jazz ja popp suunad lahku löödud või keskendutakse popile (ja ainult puudutatakse jazzi kergelt) – meil on nad koos. Nt Inglismaale koolidesse õppima läinud lauljate teooriatase on sealsetest õpilastest palju kõrgem. Aga kuna Inglismaal keskendutaksegi rohkem popile ja a capella laulule, on seal ka ansamblilaul palju tugevam, kuna sellega tegeletakse süvitsi. Eestis ei kohta Sa üldjuhul üheski ansamblis beatboxijat, seal on see loomulik. Nende eeskujud on New York Voices, Pentatonix, The Real Group, meie eesti muusikaõpetajate maitse kaldub veel sinna Eesti raadio meeskvarteti suunas ja see ei ole sugugi paha, aga lihtsalt kõvasti lihtsakoelisem. Ilma saateta laulda on ju palju keerulisem, helistik võib vajuda, häälestuda keerulisem, tempo kõigub. Arvan, et mingi hetk avastab ka meie noorema generatsiooni muusikaõpetajate põlvkond, et a capella ansamblilaul on Eestis veel täiesti puutumatu valdkond ja siis hakkab ka meie tase selles vallas tõusma. Arvan, et üks suurimaid põhjuseid, miks ansamblilaul on Eestis viimastel aastatel kasvanud ongi Estonian Voices – nemad on meie Real Group ja annavad noortele head eeskuju.
Ses osas on Kadri Voorand täielik teerajaja, on olnud ka teisi Eestis, kes on a capella ansamblilauluga tegelenud, aga tema viis selle suurematesse mõõtmetesse ja laia publikuni…
Arranžeerimispisiku sain ma ilmselt Põlvast põhikooli aegu, kui kohtusin Riivo Jõgiga. Ta tegeleb Lõuna-Eestis aktiivselt orkestrimuusika kui ka vokaalansamblitega ning temaga palju aega koos veetes ja proovide läbiviimist ning noodiprogrammiga töötamist jälgides jäi nii mõndagi külge. Tema tõmbas mulle alla ka minu esimese noodiprogrammi ja näitas seal ette A ja O, nii valmisid minu esimesed noodid umbes aastal 2013.
Igapäevatööna õpetan hetkel Georg Otsa nim. muusikakoolis rütmimuusika laulu, vokaalansamblit, juhendan Otsa kooli Bigbändi ja töötan kontsertmeistrina. Lisaks õpin viimast aastat samas koolis jazz-pop rütmimuusikaklaverit, juhendan TalTech BigBandi ja õpetan lastele soololaulu Lasteekraani Muusikastuudios. Selle kõrvalt olen vabakutselisena klahvpillimängija, laulja ja arranžeerija. Seadeid ning ka uut muusikat olen kirjutanud nt Kaitseväe Orkestrile, Estonian Dream Big Bandile, BigBand TTÜ’le, Otsa kooli Bigbändile ja arvukatele vokaalansamblitele.
A: Peaksid tegema oma noodi ja arranžeeringute panga. Selline seadetepank oleks küll siinmail oodatud ja aitaks kehvadest sätetest eemal hoida ehk mõnegi muusikapedagoogi…
B: Hea, et seda mainisid! Oleme koos kolleegi Siim Aimlaga seda juba mõnda aega sepitsenud ning mul on hea meel tõdeda, et lähinädalatel ilmub internetti uus lehekülg nimega arr.ee, kust leiab nii noote, seadeid kui ka originaalmuusikat kõikvõimalikele koosseisudele.
A: Kuidas oma muusikutee alguse valikud tegid? See ei ole üldse tavaline ja pole ka paljudele logistiliselt ja majanduslikult võimalik, et kokku üheksa aasta jooksul õppisid seitse aastat Võru Muusikakoolis, viis aastat Räpinas, kolm aastat Põlvas – kolmes Lõuna Eesti muusikakoolis.
Põlvas olid Sinu esimesed kokkupuuted ka rütmimuusikaga.
B: Mul vedas selles mõttes, et Võrus ei olnud üldse mitte mingisugust rütmimuusika õppimise võimalust, aga huvi oli ju suur. Mu vanematel oli selline töö, kus ema töötas nö isa asetäitjana ja tal oli võimalus töö juurest ära käia. Võtsime koera kaasa ja sõitsime 40 kilomeetrit Räpinasse ja ema ootas mind koeraga Räpina mõisapargis ja siis koju tagasi 40 km. Niimoodi esimesed poolteist aastat vms.. Edasi sain juba ise käidud. Me tõime Soomest minu vanema venna neljarattalise mopeedauto, (mis näeb välja nagu väike Mini Cooper). Neljateistkümneaastaselt sain AM-kategooria load ja siis ma rallisin sellega iseseisvalt Räpinasse ja Põlvasse. Võin kindlusega öelda, et ilmselt ei tegeleks ma praegu muusikaga nii süvitsi, kui mu ema poleks mind kümme aastat tagasi Räpinasse viinud. Räpinas rütmimuusikalaul ja algeline bändiõpe ja Põlvas saateimprovisatsioon ja seadmine (seadete tegemine lauludele – A.A.) olidki minu esimesed kokkupuuted rütmimuusikaga. Esimesed jazzklaveri tunnid sain ma Räpinas Andres Alarult, kes on tegelikult väga hea eesti kontrabassimängija. Tema oli siis just Viljandis tudeng ja käis kahel päeval nädalas Räpinas, see oli minu esimene kokkupuude džässiga. Alaru oli väga lahe õpetaja, aga eks ta andis natuke muidugi raskeid ülesandeid esmapilgul, tundus, et ta ei olnud lapsi õpetanud. Mina olin toona 12-13aastane pubekas ja ta ütles siis näiteks, et võta nüüd „So what“ soolo järgmiseks nädalaks… Aga see oli väga hea, viskas kohe vette, lihtsalt “Võru soomlasest” maatüdruku jaoks võõras ja uus… Põnev ja mänguline eluseik on see, et ta mängib hetkel kontrabassi Taltech BigBändis (mida juhatan). Nii tore on, et õpetajast on saanud kolleeg. Korra ta on küll muianud kui pandi õlu lauale, et kuidagi vale tunne on, kuigi kõik on ju täiskasvanud nüüd ja tegelikult on lihtsalt tore. Ma arvan, et kui ma ei oleks sinna Räpinasse ja Põlvasse sattunud, siis küllap ma ikka tegeleksin muusikaga, aga ma ei oleks selles punktis või kohas kus ma praegu olen – nii süvitsi ei tegeleks sel juhul. Kindlasti mõjutas mind tugevalt Räpinas-Põlvas tegutsev lauluõpetaja Margot Suur, tänu kellele armusin vokaalmuusikasse ja nüüd tegelengi lauljatega igapäevaselt. Margoti-Riivo tiim, mis on tuntud ka kui “Põlva maffia”, on väga tugev ja paistab silma igal eesti vokaalkonkursil, kõikidel nende õpilastel on nii Tallinnasse tulles kui ka välismaale minnes olnud eristuvalt tugev põhi all, nt on nende käe alt ja samast kandist tulnud ka Kristi Raias/Rita Ray, kellega koos kolisime Tallinna 2015. aastal. Üks verstapost minu elus oli ka see, kui Riivo saatis mulle 2011. aastal meili BBC Big Band Orchestra plaadiga “20 Best of Big Bands”, sealt sai alguse bigbändi muusika fanatism, mis on nüüdseks formuleerunud veidike minu elukutseks ja ilmselt suurimaks kireks.
A: See ei ole Eestis sugugi tavaline, kuid ka mitte üleliia imestamisväärt, et üks väike võimas noor daam valmistub peagi esitlema enda loodud ja arranžeeritud instrumentaalpaladega autoriplaati! Aga nii see on ja esimene pääsukene helikandjalt on ka juba kuulajate ette toodud. Sinu esimene autoriplaat on juba poole peal. Räägi sellest ja kes seal mängivad?
B: Oma esimesel plaadil rõhun oma bigbändilembusele ja koondasime selleks otstarbeks 11-liikmelise instrumentaalgrupi, kus on kuus puhkpilli ja rütmigrupp. Korjasin kokku oma mõttekaaslased ja sain kampa minu silmis Eesti ühed parimad muusikud oma vallas, kelleks on näiteks Mihkel Mälgand, Toomas Rull, Jaan Jaanson, Marek Talts. Ise mängin klahvpille. Tenorsaksofonil on Siim Aimla, altsaksofonil Aleksander Paal, baritonsaksofonil ning flöödil Markus Eermann, teisel trompetil Jason Hunter ja tromboonil Johannes Kiik. Kuna ma olen Soomest pärit, olen eriti õnnelik, et sain kampa ka Soome tippklassi muusikud – Jukka Eskola trompetil, Toni Porthen trummidel. Plaan oli jõuda sügisel esitluskontsertideni, kuid nüüd COVID-19 tõttu lükkub see ilmselt edasi, aga see-eest lood on valmis, salvestatud on kümnest kuus.
Teeme instrumentaalmuusikat, läbikomponeeritud suure bändi muusika. Üritasin saavutada suure bigbändi kõla väikese kompaktse koosseisuga. See on minu jaoks väga suur amps, kuid mõtlesin, et see on samuti ka hea stardipakett, sest ilmselt ma peale seda midagi nii suurt ei tee. Plaadil on lauluga lugusid ka, neid hakkame nüüd lähimal ajal salvestama. Olen nõusolekud saanud hetkel paarilt tuntud lauljalt, kes on minu jaoks vaieldamatud lemmikud siin Eestimaal.
A: Kõik orkestreeringud on Sinu omad, see on väga kõva sõna! Kuidas rahvusvaheline meeskond suhtus, kas midagi sooviti partiides muuta ka vms?
B: Mis mind ennast sütitab, on see, kui näen, et pillimeestele endile asi meeldib… Nende toetus on mulle kõige tähtsam.
A: Nende oskustega orkestreerimises ja arranžeerimises, mida Sa autoriplaadil demonstreerid, lõpetavad mõned muusikaakadeemia, mõned ei küündi ka siis sarnaste säteteni… Sina aga alles oled oma kõrgharidusteed alustamas…
B: Ei oska/tea selle väitega nõustuda, aga võin öelda, et mul on väga kahju, et Eestis ei ole sellist eriala, mis hõlmakski seda valdkonda, millega tegelen ja milles tahaksin areneda.
A: Sõnasta palun, mis see täpselt on, mida Sa Eestis kuskil õppida ei saa?
B: Ma pean ennast ikkagi südamelt arranžeerijaks, kelle kireks džässkompositsioon. Plaan on olla veel mõnda aega Eestis ja pooleliolevad projektid lõpetada ja seejärel minna ehk nt Soome ennast täiendama. Väga kaugele ma Soomest/Eestist minna ei tahaks.
A: Mida raadiost kuulad? On Sul seal omi lemmiksaateid vms meedias, teles jne? Mida arvad Eesti raadiote tasemest muusika vahendamisel?
B: Raadio Tallinnat ja Vikerraadiot põhiliselt. Meeldib, et Tallinn laseb jazzi kõikjalt maailmast, Vikerraadios kohtab tihtipeale vana eesti svingi/estraadiklassikat, mida on tore vahel kuulata. Kahjuks puutun raadioteemaga väga vähe kokku, kuna sõidan autoga pigem harva ja teiste raadiojaamade muusikavalik on üsna piiratud (sellele, mis hetkel edetabelis) ja kindlale tuumikule põhinev. Raadio käib ju enamustele inimestele kõikjal taustaks, mis meile muusikutele on tegelikult ju halb, kuna inimkõrv harjub ära, et muusika peabki taustal olema ja nii meie tehtu väärtus langeb.
1. Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused selleks pidid juhtuma?
Muusika köitesse langesin üsna varakult, aga see kindel hetk oli ilmselt kuskil 7.-8. klassis, kui avastasin, et muusika on minu elus vaieldamatult esimesel kohal ja, et uni on selle kõrval igav ja mõttetu. Toona sain ma oma esimesed tõsiseltvõetavamad arranžeerimisvõimalused (a la keelpilliorkestri seaded mingi tuntuma laulusolisti kontserdi jaoks või lead sheet’id artistide lugudest) ja nii istusin öösiti üleval noodiprogrammiga mängides ja käisin koolis vahetundide ning igavamate tundide ajal huvijuhi kabinetis unetunde järgi magamas. Kui aus olla, siis ega see minu praegusest elust väga palju ei erine, ilmselt suurim vahe on see, et selle ajaga, mil toona jõudsin ühe noodi/seade teha, jõuan praegu kordades produktiivsem olla.
2. Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Eestis on väga palju südamlikke ja armsaid lauljaid. Ilmselt üheks minu suurimaks inspiratsiooniks viimasel ajal on olnud need samad vokaalansamblid, kellega Viimsi JazzPopFestil osalesime. Kõik need pundid on vabatahtlikult kokku tulnud ja mis sest, et enamik neist on hõivatud tegevmuusikud, tulevad nad alati proovi sära silmis ja motiveerituna. Nad ütlevad alati ausalt, kui neile miski meeldib ja on valmis igasuguseid hullusi katsetama.
3. Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Tooksin välja hoopis Eesti muusikamaastiku telgitaguste tegijad (ja minu eeskujud) – instrumentalistid ja fantastilised õpetajad nagu Mihkel Mälgand, Ahto Abner, Paul Daniel, Toomas Rull, Aleksander Paal ja arranžeerijad nagu Siim Aimla, Raul Sööt, Teet Raik, Ülo Mälgand, Tõnis Kõrvits jt. Nendega puutuvad kokku oma karjääride jooksul mingil hetkel kõik lauljad/muusikud ning usaldavad oma muusika nende osavatesse kätesse.
4. Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Minu arvamus on see, et paber ei teegi profimuusikuks, vaid selleks teeb suhtumine. Professionaalne muusik on usaldusväärne, mõistev ja meeldiv koostööpartner ning täidab oma rolli vastavalt olukorrale. Üldjuhul saabki muusik paberit omandades erinevates olukordades toimetulekuks professionaalsele muusikule vajaliku pagasi, aga see ei ole kindlasti diplomi enda tõttu vaid tänu nendele inimestele, keda kohtad, kellelt õpid ja kellega koostööd teed ning ka nö kilometraažile, mille praktikaga omandad.
5. Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui see on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Vabaduse väljakul Philly Joe’s! Soovitan seda kõigile ja külastan seda nii tihti kui võimalik. Neil on väga hea ja läbimõeldud muusikaline programm ja vinged töökad töötajad!
6. Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
Üks lemmikpalasid on Jukka Linkola lugu Böhuslan Big Bandi esituses “Pegasos”.
Kadri Voorandi ja Mihkel Mälgandi uus plaat on väga eriline!
Nende plaadilt paar lemmikut (seal palju head!!):
Viimase aasta üks lemmikkontserte oli Michael Buble Hartwall Arenal, temaga oli kaasas maailmatasemel jazzorkester, mis mängis nii hästi, et terve kontsert oli suu kõrvuni ja pisarad erutusest silmis
Vokaalansambel The Real Group
7. Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest/plaatidest/videotest selline, mida uhkusega esitleksid?
Rantala Project – Kunstiinimene
8. Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Pean kahjuks ütlema, et praegusel kriisiperioodil ei oskagi midagi kritiseerida kuna hetkel ju tegevmuusikuid põhimõtteliselt ei eksisteerigi – kõik on töötud. Loodan siiralt, et Eesti majandus taastub sellest löögist kiirelt ja tegevmuusikud on kord taas tegevuses ning kui kõik algbaasil sujub, saame taas paremat tahta, nõuda ja areneda.
