Leedulasest isast ja venelannast emast sündinud, kogu elu Eestis elanud ning hiljuti 50ndat sünnipäeva tähistanud Gennadi Jotautas on Eesti üks legendaarsemaid pillimeistreid. Tänavu täitus Gennadil kitarride meisterdamisega alustamisest juba 30. aasta. Eesti kõige produktiivsem pillimeister on võrdlemisi saladuslik kuju, pisut rohkem on ta tuntud eestivenelaste ringkondades. Käisime Nõmme mändide all asuvas pesapaigas, et müüdilt katet kergitada.
Tekst: Andri Riid
Fotod: Kris Moor
„Varem oli mul töökoda siin hoovi peal garaažis,” viipab väravale vastu tulnud peremees, „aga kolm aastat tagasi kolisin maja keldrisse ümber. Lähme!”
„Kitarre sattusin ehitama juhuslikult,” ütleb Gennadi töökojas istet võttes. „Sõber püüdis endale kitarri ehitada ja üritas midagi välja saagida, aga lõi siis käega. Mind hakkas see asi huvitama, tõin jupid endale koju, pusisin edasi, hakkas meeldima ja nii see algas. Tõsisemaks läks asi siis, kui tuttavad muusikud ostsid 80ndate alguses meremeestelt odavalt veekahjustustega Korea päritolu koopiakitarre, mis oli vaja korda teha. Sai nende kallal siis vaikselt (потихоньку ongi meistri lemmikväljend) nokitsetud. Nende järgi tegin endale esimesed šabloonid.”
Asi edenes. 90ndate alguseks oli juba suurem osa tollases kaupluses Jauram (mis asus alguses Tina tänaval, hiljem Paldiski mnt alguses – toim) müügil olnud kitarridest Gennadi kätetöö.
„Üle tuhande kitarri olen ma kindlasti teinud,” hindab Gennadi silmi kissitades. „Iga kitarri kaela läheb varras. Varraste toormaterjali sai soetatud mitmesajaste pakkidena ja neid pakke on ikka päris mitu läinud.”
Tänapäeval, mil interneti kaudu on lihtne tellida mis tahes pilli valmistamiseks vajalikke juppe ja puitu, tundub see päris kurioosne, millist vaeva pidi vanasti nägema, et kitarri koostisosad kokku saada.
„Suurema osa asjadest tegime ise,” märgib Gennadi. „Pilli raud sai käsitsi tehtud. Sai ka sõpru palutud, kes töötasid tehastes metallitööpinkide peal. Volta ja Dvigateli tehastes saadi haltuura korras hakkama ka nii nõudlike juppidega, nagu seda on Floyd Rose’i stiilis täppishäälestusega kangisüsteemid. Helipead kerisime ise. Krihvimaterjali sai ka ise spetsiaalse masinaga valtsitud ja tuleb tunnistada, et ka vanadelt kitarridelt krihve taaskasutusse võetud. Kõige keerulisem oli lugu keelepingutajatega, tegime ise ja kasutasime ka surrogaatlahendusi ehk Musimalt või Jolanalt võetud pinguteid. Isegi sellise tänapäeva mõistes elementaarse asjaga nagu kitarrikeeled oli pidev probleem. Leningradi tehase keeled tuli ümber kerida, keeta, et nad enam-vähem importkitarride keeltele sarnast heli tegema hakkaks. Eksootilisemat puitu nagu näiteks mahagoni sai Vineeri ja Mööblikombinaadi kaudu. Vahtrat ja muud siin kasvavat puitu tuli ise varuda ja pärast mõneaastast kuivatamist sai seda juba kasutada. Pilli on keeruline ehitada ilma korralike tööriistadeta ning ka need tuli ise ehitada – näiteks lihvmasinaid, elektrimootoreid ju ikka liikus. Freespingi tegin samuti ise.”
.
.
.
.
Vaata ka katkendit videost:
Gennadi on selle ala “tõsine tegija” – olles samas vastutulelik ja abivalmis. Nagu artiklis kitarri valmistajate kohta eestis mainitud,on teistel meestel see oskus hobiks – Gennadil on see aga tööks saanud,sest järjekord on lakkamatu.Eriti spets on mees elektri-kidrade valmistamises…samas pole probleemi valmistada või taastada ka akustilist kitarri. Ütle vaid ,millist tahad …veel parem,kui pilti on näidata.
Tore on ka see,et mees ei ole kade jagama oma nippe ja oskusi,juhul,kui kellelgi peaks neid vaja olema.