Kes mängivad klassikalist kitarri (nailonkeeltega), teavad hästi, et tavapärane heli tekitamine käib sõrmeküünte ja sõrmepadja koostöös. See tähendab, et küüned peavad olema piisavalt pikad, et nad ulatuksid keelteni. Vanemad kitarriõpikud ei räägi küüntest kuigi palju, kuid üht-teist saame teada. Sor ütles, et lõikas pöidlaküüne maha oma sõbra Aguado eeskujul. See tähendab, et Sor kasutas ilmselt teistel sõrmedel küüsi. Tarrega eluloost teame, et elu viimastel aastatel ta küüsi ei kasutanud. Järelikult varem siis kasutas.
Tänapäeva lautomängijaid ja ajaloolise kitarri mängijad vaadates näeme, et enamuses nad küüsi ei kasuta. See olevat olnud soontest keelte puhul tavaline praktika. Erandeid leidub ka. Piccinini ilmselt kasutas kammermuusikat mängides küüsi. Kaasaegse klassikalise kitarri puhul leidub vaevalt mängijat, kes küüsi ei kasuta. Erandiks on lapsed, algajad ja need rokkarid, kes aeg-ajalt klassikalist näppida tahavad.
Niipalju siis faktidest. Kuid miks meil neid küüsi siiski vaja on? Ataki konkreetsuse, heli puhtuse ja valjuse pärast. Vanad soontest keeled olid vaid ca 2-3 kg pingega keele kohta. Nendega saabki ilma küünteta tooni kätte. Uute nailonkeeltega ei ole võimalik ja polegi mõeldud nii.
Küünte pikkus ja kuju, mida mängijad kasutavad, pole standardne. Olulisim põhimõte on see, et heli tekitamise alguses peaks nii sõrmeküüs kui sõrmepadi keelt puudutama. Pikemad küüned annavad mõnele väidetavalt keelte tabamise täpsust juurde, aga kusagil on piir vastas. Üks on kindel – poolemillimeetrine muutus küüne pikkuses nullib mängutehnika peaaegu täiesti.
Vaata Scott Tennants Pumping Nylon’it. Seal on skeemid ja ideed, mis annavad küünte kujudest, tüüpidest ja lihvimisest hea ülevaate. Jah, küüsi tuleb pidevalt lihvida. Serva profiilist sõltub toon. Muide, mina isiklikult pole viimasel 15-l aastal küünt murdnud. Veab. Äkki täna nüüd murran siis, kui juba kelkima hakkasin. Ainus asi, mida küüntega teha ei saa, on korvpallimäng. Võrku saab mängida, iPhone’i ja iPadi näppida ja trükkida ka.
