Kui Moskva kutt Vassili Lopatin enda jaoks Tarakany! avastas, ei osanud ta aimata, et ühel päeval saab temast bändi kitarrist. Kümnemiljonilinnas on säärane asjade käik paremgi kui lotovõit. Eriti kui olla napilt 21aastane.
Tekst: Mart Niineste, Eesti Päevaleht
Fotod: Kris Moor
Sest esiteks oli see tema lemmikbänd ja teiseks kuulub Tarakany! juba üle kümne aasta Venemaa alternatiivroki esiviisikusse. „Tutvusin nende muusikaga, kui 2001. aastal ilmus album „Страх и ненавись”,” meenutab Lopatin ja täpsustab, et kasutas albumi avalugu „ФМ молчит” teinekord äratuskella asemel, programmeerides muusikakeskuse hommikuks just seda mängima. „See algab malbe „Cucarachaga” ja siis − põmm! − läheb lugu ise lahti,” kiidab ta.
„Страх и ненавись” oli Tarakany! läbilöögialbum. Selle pala „Я смотрю на них” on tänapäevani hitt, mida Venemaal lauldakse viimase koolikella puhul. Ühesõnaga rahvalaul. Tarakane pakuti nii söögi alla kui peale raadios, teles, festivalidel, rokiklubides, meenutab Lopatin.
„Mu isa on teatrifänn ja üldse loominguline inimene. Mäletan lapsepõlvest teda kitarriga laulmas bardide nagu Bulat Okudžava ja Vladimir Võssotski lugusid. Lisaks meeldisid talle Boriss Gribentšikov ja Akvarium,” ütleb ringtee tagant Reutovi eeslinnast pärit Lopatin. Ja kui väike Vasja palus isal näidata Kafe loo „Товарищ сержант” akorde, siis oligi hing kitarrile müüdud. „Pärast seda ütlesin vanematele, et tahan kitarri mängida ja mind saadeti muusikakooli klassikalist kitarri õppima. Siis ma olin kümnene. See tuli mul hästi välja ja mulle meeldis mängida, mind ei pidanud sundima.” Rokimaitset suunas esialgu vanem õde. Ning kui tuli Tarakany!, sai Lopatinist fänn number üks.
Pärast mõneaastast kontsertidel käimist tegi elu pöörde…
Fotogalerii 23. veebruaril toimunud Tarakany! Von Krahli kontserdist: