Kristo Kotkas on hõivatud mees − paljud tahaksid oma plaate just tema stuudios salvestada. Samuti esineb ta jätkuvalt No-Big-Silence’iga. Laseme Kristol end telemaja viimasel korrusel asuvasse stuudiosse keset kibekiiret tööaega külla kutsuda. Mõnus vaikne koht, kuhu võikski rääkima jääda. Peremees ütleb, et tihti nii lähebki.
Tekst: Kristo Käo
Fotod: Kris Moor
Ma ei ole Eestis veel ühtki stuudioomanikku näinud, kes oleks stuudiot algusest peale ärina võtnud. Paljudele on see olnud hobi või vajadus enda muusikat salvestada. Kas sinuga on samuti?
Stuudiotel, mida on alustatud ärina, on pigem halvasti läinud. Omal ajal oli üks suur muusikastuudio, mida üritati sellisel põhimõttel käima lükata − nende monitorid on nüüd mul siin laual, sain pankrotivara. Mõnes suures riigis või linnas saab kindlasti niimoodi alustada, et investorid annavad raha ja kohe tekibki äge koht, kuhu kõik tahavad salvestama minna. Aga meil ei ole päris niimoodi võimalik. Kui me võtame raha ja paneme selle hunnikusse, siis ei maksa eeldada, et see hakkab ise tööd tegema. Inimesed on need tulemuse tegijad ja nad peavad ka arenema. Reeglina nad ei ole kohe valmis supertehnikud, ka mitte siis, kui tulevad välismaalt koolist, on saanud hariduse ning näinud suuri ja ilusaid pulte. See ei anna ikkagi piisavalt kogemust. Mina olen omal käel ennast arendanud 1995. aastast alates ja õpin ka praegu pidevalt juurde. Nüüd vahel juba tunnen, et mõni asi tuleb enam-vähem välja (naerab).
Aga kui sa küsid, kuidas kõik algas, siis alguses oligi hobi. 90ndate keskel oli vaja oma bändi salvestada ja see oli väga kallis ettevõtmine. Kunagi, kui ma Aggressorit salvestasin, tegime seda Linnahallis, Atso veel maksis, müües perekonna reliikvia maha… Tema muideks andis Aggressori kõige esimese kasseti nüüd uuesti plaadina välja. Me just äsja meenutasime, et palju see kõik kokku maksis. Võin nüüd natuke mööda panna, aga vähemalt tollel ajal oli see raha nii suur, et kui me kõik neljakesi oleksime aasta aega kuskil tööd teinud ja kogu raha lindistuse alla pannud, siis oleksime saanud selle salvestuse tehtud.
Helisalvestus ei ole Eestis midagi uut, Eesti Raadio on salvestanud aastakümneid. Kas sul on olnud mõni kontakt ka vanema generatsiooniga või oled õppinud rohkem tööde käigus?
Meiesugustel tüüpidel oli esimene kool ikkagi Linnahall ja Elmu Värk, see ei olnud otsene koolitus tema poolt, vaid oma bändi salvestus tema käe all. Mitte et ma oleksin väga jälginud, kuhu ta mikrofoni pani ja mida täpselt tegi, aga päris tühja koha pealt ma ei alustanud. Ja ma mäletan, kui Piraadi (klubi Piraat, toim.) tagatoas oma bändi esimest salvestust tegin, siis käisin ka Indrek Patte käest nõu küsimas, näiteks, et millega kuulata? (Elmu ja Indrek, mõlemad on legendaarsed Linnahalli Matrix stuudio tehnikud, toim.). Stuudiomonitore ei olnud kusagilt võtta ja raske oli leida kõlarit, mis selle töö jaoks vähegi sobiks.
Kõrvaklapid ei tulnud kõne alla?
Ega neid klappe ka sel ajal niimoodi saada ei olnud, et lähed poodi ja valid. Tehti ikka käepäraste vahenditega. Mõtle ise, aasta oli 1995!
Loe edasi ajakirjast (Nr.3, 2012)
Vaata ka katkendit intervjuust:
