TANEL RUBEN on muusik, trummar, õppejõud, helilooja.
A: Kuidas hetkeseisuga Sind esitleda?
TR: Pean ennast elukutseliseks muusikuks, kuid kõige paremini iseloomustab mind ehk termin drummer/songwriter (trummar/laulukirjutaja). Ise mõtlesin.
A: Rootsi õppima minek kuidas, kelle eeskujul see toimus?
TR: Idee tuli tudengidžässi festivalil, nägin rootsi ja soome kollektiive, kuidas nad mängisid ja sealt tekkiski mõte. Küsisin nende inimeste käest, kus nad õpivad ja mida soovitavad. Ja siis ma läksin proovima. Rootsis oli lihtne elada, suhtuti hästi, mitte üleolevalt.
A: Erialaselt õppisid siis… ?
TR: Löökpille ja improvisatsiooni .Õppisin Skurup Folkhögskolas ja Göteborgi ülikoolis. Mõlemad lõpetasin diplomiga.
A: Kui valisid lapsena akordioni… Kas vanemad või keegi suguvõsast ka tegeles muusikaga või suunas pillivalikul?
TR: Vanemad on muusikakauged, aga suguvõsas on muusikuid olnud küll, näiteks kuulus viiuldaja Carmen Prii, kes töötas Estonias kuni 1944. aastani, lahkus siis laevaga USAsse ja töötas seal orkestrandina elu lõpuni.
A: Kuidas lapsepõlvekodu või omaaegsed õpetajad Sinu muusikuks kujunemisel rolli mängisid (või ei mänginud)?
TR: Lapsed ikka ju laulavad ja soovivad mingil hetkel muusikat teha. Polnud ka mina mingi erand. Laulsin Vikerraadiost kõikki meloodiaid kaasa ja ju see vanematele silma jäi. Esimeses klassis tuligi küsimus, et kas soovin muusikat ka õppida. Soovisin justkui klaverit, aga selle jaoks polnud ei ruumi ega raha tollel momendil. Seega tuli kõne alla säästu-klahvpill ehk akordion. Võtsin eratunde nii instrumendile kui ka solfile eraldi. Muusikakooli keeldusin minemast. Käisin spetsiaalselt Narva maantee koolis ukse taga kuulamas, mida seal mängitakse ja ütlesin endale, et see muusika ei lähe üldse…
Võimalik, et see oli intuitiivne taju, et ikkagi liikuda muusika suunas edasi, aga mitte läbi muusikakooli. Läksin hoopis folklooriansamblisse Piibarid. Kortsumeheks.
A: Kui vaatame enda ümber, leiab igaüks mõnegi andeka muusiku, kes ei ole jaksanud vastu pidada muusikaõppes, sõltuvalt sellest, missuguse pedagoogi ja metoodikaga ta seal kohtus, kaotanud peagi usu, et nad suudaks oma loovust säilitada ja lahkunud või sunnitud lahkuma. Kui mõtled, et praegugi võib mõni laps samamoodi muusikakooli ukse tagant ära sammuda nagu Sina omal ajal, mida Sa sellistele lastele ja noortele ütleksid?
TR: Arvan, et see algab ikka õpetajatest ja õpetajad saavad oma kogemused oma õpetajatelt… Need on väga pikaajalised protsessid.
Palju lapsi lahkub muusikakoolidest solfi pärast. See ei ole normaalne.Võtke midagi ette, armsad koolijuhid. Samuti on väär arvata, et vaid väga tugevad väärivad kohta muusikakoolis.
A: Muusikul oleks ju vaja säilitada mängulisus, kool ei peaks aga tema loovust tapma vaid hoopis võimendama… Kui mõelda meie nimekamate autodidaktide Tiit Pauluse, Lembit Saarsalu, Laur Joametsa, Vaiko Epliku, Ain Agana peale, siis tundub, et just nende omapäi alustatud muusikutee on aidanud neid vormida omanäolisteks meistriteks…
TR: Väidan, et kõik ei pea õppima lastemuusikakoolis, need koolid on väga vajalikud , aga neid peaks ka täiendama. Kui lisada juurde džässi ja improvisiooni osa… Muideks, paljudes muusikakoolides pole noote. Õpetajad ise ostavad või kopeerivad repertuaari. Ei ole normaalne.
Lastemuusikakoolid on muutunud huvikooliks, õpetajate kvalifikatsioon ja haridus pole enam paljudes kohtades tähtis. Aga mis motivatsioon on siis noortel muusikutel endale kõrgharidus omandada?
A: Sa oled niivõrd kaua tegutsenud, palju muusikat kirjutanud ja lugematu arvu projektiansambleid teinud. Kuidas Sinu muusika sünnib?
TR: Minul on tulnud muusika väga erinevalt. Ma komponeerin klaveril. Laulan palju ja innustan end erinevate rütmidega.
Kui tahad lugu teha, siis vaatad, et okei, mis mul siin on… On A osa, aga pole B osa… outrot, introt… ja ei tea, mis osa peal soolo käib. Siis hakkab alles töö pihta. Seda ma nimetaksin juba komponeerimiseks ja mõistusega muusikategemiseks, aga algimpulss võib olla suvaline salvestatud motiiv, salvestan tavaliselt kohe. Kirjutan õpilastele rütmiharjutusi ja harjutan need ise läbi ja väga palju lugusid on tulnud läbi rütmikaharjutuste.
A: Kas kohe tunned, et see on instrumentaalpala või tuleb vokaaliga?
TR: See sõltub meloodiast. Kui on lauldav meloodia, siis sinna saab teksti teha. Ja vokaaliga lugusid on muide lihtsam lasta mängida raadios.
A: Paljudel Su paladel on oma sünnilugu. Jaga palun enda loomingu saamislugusid.
T.R: No näiteks pala „Seitse pöialbluusi“ .Ma olin tegemas omaloomingulist bluusikava .Võtsin eesmärgiks teha nii palju eriilmelisi bluuse, kui suudan oma fantaasias ette näha. Inspireeris 7/4 taktimõõt ja bluusivorm. Ja Miles Davis. Panin selle kompoti kokku ja tulemus sai selline:
Või siis selline näide.Tahtsin väga kirjutada pala, mis kõlaks nagu jazzi standard. Selline meloodiline, kõigile arusaadav ja veidi üllatav. Tulemuseks siis „Kogutud rikkus“:
Või näiteks inspiratsioon rütmikatunnist, kus kasutasin taktimõõte 9/8 ja 10/8 ja 5/4.
Mõtlesin, et kasutan sekventsilist liikumist, erinevaid helistikke, aga korduvaid rütmimustreid. Tulemuseks „De tants“:
Samuti rütmika tunnist inspireerituna on tulnud pala „Hopp“, mis United Jazz Collective esituses, koosseisus Andrei Kondakov – klaver, Deniss Pashkevich – saksofon, Rickard Malmsten – bass kitarr, Tanel Ruben – trummid.
Ja muusad panevad ka vahel inspiratsioonimasina käima. Lihtsalt möödus üks kaunis daam, juuksed lehvimas ja kõrvus hakkas kõlama selline lugu.
„Tuules“
Ja soolokavast tooksin näite, kuidas üks lugu alguse sai. Mõtlesin korra, et vahva oleks teha täielikult ehedat klubimuusikat, ainult arvutiga ja mitte oma nime all. Tegin siis pala valmis ja sinna see asi ka jäi. Kui oli soolokava kokkupanemise aeg, siis leidsin ja taasavastasin selle loo ja mulle tundus, et see sobiks suurepäraselt.
„Green Horizon“
A: Muusikutel nagu me kõik teame on karjääri jooksul nii mõndagi juhtunud. Kas sobiks mõnd naljakamat vms lugu ka lugejatega jagada?
TR: Olen läinud lavale nii, et pulgad unustan lava taha. Heliproovist tuled ära noodid ja pulgad kaasas, et küll ma vaatan veel ühtteist ja siis… laval pannakse prože käima, sina oled trummide taga, aga mida pole, on pulgad ja noodid ja kõik vaatavad, et löö nüüd lugu lahti!
Ja meenub lugu, kuidas olin kalendrisse unustanud ümber kirjutada muutunud kontserdikoha. Lähen Von Krahli, panen trummid üles ja vaatan, et jube hõre on täna. Isegi kaasmuusikuid pole näha.Ja siis tuligi kõne: “Kusss saaa ooleeed?“ Hedvig Hanson siis teisel pool. Õnneks jõudsin ka õigesse kohta lõpuks.
Olen elus paar korda ka kartnud, sest muusikaline materjal on olnud kohutavalt keeruline.
Kunagi mängisin üht lugu Enrico Chapela loomingust, ei mäleta hetkel, mis nimi lool oli, aga suure orkestriga ja ühtegi normaalset taktimõõtu ei olnud, 4/4 vms. Kuskilt ei olnud kinni ka võtta kui ära kadusid. See oli esimene kord, kui mu jalg hakkas värisema. See oli karm.
A: Kuidas õnnestus lõpuks siis?
TR: Proov oli 99 protsenti hea, aga päris show oli ikka ehk 60 protsenti. Õnneks ta läks nagu suur tank, kaheksandike peal.
A: Veel vahejuhtumeid?
TR: Kui Laima Vaikulega Venemaa ringreisidel käisime, siis tema sõi ainult hommikul ja hilja õhtul, tegi pikki proovipäevi ja ei pidanud lõunat. Muusikud olid näljas… Kaheksa tundi järjest proovid ja päev läbi söömata. Tänu Moskva venelastest pillimeestele ajapikku olukord muutus. Nemad ei anna andeks sellist kohtlemist… eestlased on kannatlikud.
A: Mida Sa arvad meie meedias, raadiotes ja teles lastavast muusikast? Kas seal peaks midagi muutma , mida ise kuulad? Nende inimeste hulk, kes üldse ei mõtle, mida nad eetrisse paiskavad või joonduvad edetabelite järgi, kes sageli ei kasuta ei oma kõrvu ei missioonitunnet ega tea kultuuri ja muusikaloost eriti midagi…
TR: Me viime koguaeg küpseid tomateid metsa… Meil on ilus kasvuhoone, aga me ei lähe turule vaid viime oma toodangu metsa, st me ei lase eetrisse oma häid inimesi, kes praegu meie kõrval elavad ja toimetavad. Kui palju tuleb aastas Eesis jazzi plaate välja…
Anne Erm ja Maian Kärmas, jumal tänatud, et nad olemas on, mängivad iga nädal… Aga see on ikkagi vähe.
A: Covid-19 paistel, kui kõik muusikateenused ja avalikud kontserdid tühistatud, hakkavad paremini välja paistma riigi ja ka loomeliitude võimekus ja oskused kriisiga toime tulla ja muusikutele toeks olla. Käivitatud on mitmeid abimeetmeid ja Music Estonia saadab nädalakirja infoga hoidmaks muusikuid kursis. Kui peaks tulema uus epideemia vms erakorraline olukord (mis võib olla tõenäoline), missugused võiks olla siis nende organisatsioonide tugistruktuurid, mis aitaksid muusikuid?
TR: Arvan et see olukord kus me viibime, ei ole kuskil põhikirjas fikseeritud. See on ikka force majeure olukord. Eks ühingud teevad oma tööd, koguvad tasusid ja ilmselt pole neil tegevuskava välja mõeldud muuks tegevuseks.
Praegu muusikutest mikroettevõtjad, füüsilisest isikust ettevõtjad ja need, kes tegutsevad OÜ vormis hävivad täiega, sest enamus ju ei maksa endale palka.
A: Missugused muusikalised või loomingulised ettevõtmised käesoleval ajal käsil on?
TR: Salvestan sooloalbumit Peeter Salmela stuudios
A: Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused ja valikud selleks pidid juhtuma?
TR: Kui keskkooli aeg kätte jõudis, siis teadsin kindlalt et tahan Otsa kooli minna ja sealt edasi kuhu iganes. Ega ma kohe sisse saanud, aga aasta hiljem juba küll.
Instrumendiks sai kontrabass. Ja klassikalise muusika osakond. Trummid olid kogu aeg tegelikult tähtsamad, aga mu tase polnud nii hea, et tollases konkurentsis teistele ära teha. Sisse said aga kõik need, kes tänaseks enam ei mängi. Veider saatuse krutski.
Trummid tulid pärast kontrabassi eriala lõpetamist. Ehk siis mul on kaks Otsa kooli diplomit! Üks kontrabassil ja teine trummidel.
Mingi aeg veel läks edasi ja siis sain aru ,et pean jätkama õpinguid välismaal. Nii tuligi reisida Rootsi. Kõigepealt Skurup Folkhögskola kooli ja siis edasi Göteborgi ülikooli. Olin 29 kui koolid läbi said.
A: Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
TR: Tegelikult olen saanud kiita karjääri jooksul korduvalt, suisa palju võiks öelda. Eks ma tajun ikka seda rõõmu ja tunnustuse mittejagamise soovi aeg-ajalt, aga kui muusika ikka inimese sisse poeb ja oma laastava positiivse emotsionaalse töö ära teeb, siis ütlevad hea sõna ka need, kellelt sa seda eluilmas ei ootaks. Seega olge kiitusesaamisega kannatlikud.
A: Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
TR: Ma kiidaks kõiki muusikaga tegelejaid. See amet on väga ebastabiilne ja enamasti sobib kutsumusega inimestele. Ja huvitaval kombel jäävad muusikud ikkagi väga lahkeks ka väga raskel ajal. Kas või praegu. Tehakse tasuta kontserte ja jagatakse tasuta muusikat. Ei ole ma samasugust käitumist märganud ei pankuritelt, kaupmeestelt, advokaatidelt ega ehitajatelt.
A: Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
TR: Praegu on selline jabur aeg, et nii profid kui amatöörid istuvad samaaegselt kodus.
Aga muidu, normaalses olukorras, peaksid ju profid ainult muusikaga tegelema. Amatöörid teevad seda pärast päevatööd ja omaette kusagil proovikas. Siin see vahe ongi.
A: Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis, kes võiks olla seal laval?
TR: Ma käin Tallinnas olles tihti Philly Joe’s jazzklubis. Ja siis muid kontserte näen samuti, kui aega ja huvi on. Kuna mängin palju välismaal, siis jälgin ka sealseid lavasid. Ma olen ikkagi aru saanud, et elav muusika on kõige mõnusam. Kasvasin ju plaatide või pigem kassettide peal üles. Need on ju aga lihvitud konservid.
A: Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
TR: Ma pigem soovitan vaadata lemmikartistide kontsertkalendrit ja minge hoopis sinna. Loodan, et kriis vaibub ja mingil ajal lennud taastuvad ja seda endiste hindadega. Aga kui lennundus jääb 90ndate aastate tasemele, siis naljalt keegi enam ei lenda.
A: Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest/plaatidest/videotest selline, mida uhkusega esitleksid?
TR: Vaadake ise vabalt internetis, mis minuga seotud on. Ma ei oska midagi paremaks pidada. Muusikalisi olukordi on olnud väga erinevaid. Loomulikult tunnen uhkust, et olen saanud mängida kuulsate ja vingete muusikutega nagu: Dave Liebman, Anders Jormin, PeeWee Ellis jne. Samuti olen esinenud enamuse tuntud vene estraadi lauljatega nagu A. Pugatšova, V. Leontjev, L.Vaikule ja tuntud jazzmuusikutega nagu Andrei Kondakov, Aleksei Kruglov. Samuti olen tänu Andres Mustonenile saanud esineda klassikalise muusika tippudega ja läbi improviseerinud suure osa J. S. Bachi loomingust. Need kontaktid ja võimalused on olnud supervõimalused saada paremaks ja kogenumaks muusikuks. Olen väga uhke selle üle ja väga tänulik selle eest.
A: Kui lubad endale unistada, mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla, kui hetkeks kriis kõrvale jätta?
TR: Õnneks on Eestis kapitalism. Ja kultuuritoetajad nagu kultuurkapital ja kultuuriministeerium. Ja platvorm Hooandja.
Kõik ju paraneb kuna konkurents lükkab takka. Häda on ikka selles, et inimesi pole meil palju. Seetõttu jäävad tuurid suhteliselt lühikesteks. Aga see sunnib muusikuid end paremini organiseerima ja piiri taga rohkem tegutsema.
