Kaarel Liiv on mees, kes on arranžeerinud Bachi kandlele ja basskitarrile ja andnud välja terve plaaditäie Bachi muusikat, kus sooloinstrumendiks basskitarr.
Basskitarr ongi Kaarli armastatuim instrument. Kunagi oli mõnda aega ka kontrabass, aga selle pilliga ta oma sõnul päris lõpuni sõbraks ei saanudki.
“Kuna huvi selle pilli vastu liiga suur polnud, siis ei leidnud aega ka harjutamiseks. Austusest muusika ja kuulaja vastu ei ole tahtnud ühtki pilli kehvasti mängida. Basskitarr olnud minu põhipill juba 18 aastat, ehk siis veidi üle poole minu 34-st eluaastast.
Kunagisest hobist on saanud elukutse. Olen lausa paberitega bassimees. Lastemuusikakooli mind ei pandud ja läksin pärast keskkooli lõpetamist 2003. aastal kohe Otsa kooli. Seal sai minu õpetajaks legendaarne Raul Vaigla.
Kindlasti tahaks ära märkida, et minu esimene õpetaja oli noor geenius Mihkel Mälgand. Ta on tegelikult ikka veel noor ja ikka veel geenius. 2006-2007 suutsin ma õppida põhjanaabrite juures Helsinki Pop & Jazz Konservatorios. See oli iseenesest tore aeg. Palju vaba aega, et harjutada. Ja samas oli Soome minek ka elu muutev kogemus. Ma arvasin Otsa koolis õppides, et ma juba olen keegi. Minu õpetaja Antti Saukko tegi mulle kiiresti selgeks, et ma ei ole mitte keegi ja kui ma tööle ei hakka, siis ei saa ka kellekski. Mäletan, et ta teises tunnis küsis, et kas sa nii mängidki? Igatahes on see ilge pask. Nii ütleski. See tõi orbiidilt kohe maale tagasi ja pani tööle.
Senise pillimehekarjääri jooksul on mul õnnestunud koos musitseerida paljude eesti muusikutega, kes kõik on olnud omal moel inspireerivad ja õpetlikud. Ükski kogemus ei jookse mööda külgi maha. Ole ainult mees ja õpi. Kõigil on midagi pakkuda.
Hetkel olen tegev enamasti sessioonimuusikuna, aga mängin ka ansamblites Seitsmes Meel, Ryo Kawasaki & Level 8, Tomi Rahula Bänd, Jakko Maltis Big Band ja Villu Veski Jazz Group. Varasemast pean mainima ansambleid Jaxy ja Virre. Tihedam koostöö seob veel Kristjan Mazurtšaki, Kaire Vilgatsi ja Kristjan Kasearuga. Seega kui vaja siis polkast-rokini.”
Millal, mis sündmusega seoses tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis selleks pidi juhtuma?
Ma ei teagi kas muusika on mind päriselt endale saanud. Mind huvitab elus nii mõnigi asi veel. Vabal ajal ma pigem muusikast ei räägi. Ja need muusikud, kellega ka töövälisel ajal kokku puutun, on õnneks piisavalt laia silmaringiga, et mitte ainult muusikateemadel suhelda.
Aga minu esimene mõjutaja oli ansambel Queen. Ja seda juba aastast 1992. Olin siis umbes seitsme aastane ja põdesin rasket grippi. Ema sebis mulle kusagilt Queeni „Innuendo” kasseti, mis oli ilmunud kõigest aasta varem. Ilmselgelt oli tegemist mingi vene bootleg asjaga, kus lood vales järjekorras jne.
Aga mängima ta selle pani. Ja hoolimata umbes 40-kraadisest palavikust, suutsin iga kord voodist välja roomata, et poolt vahetada. Selle kasseti kuulasin ribadeks. Ühesõnaga andis Queeni muusika mulle mingi tõuke ja 1993 hakkasin Sauel puhkpilliorkestris Harry Illaku käe all kornetit mängima. Tänu temale olen muusika juures. Ka kadunud kitarrist Iljo Toming oli minu suur õpetaja, kui juba bassi mängisin. Just muusika õpetaja, mitte muusikaõpetaja. Rahu tema põrmule.
Ja siin ma siis hetkel olen. Üle kivide ja kändude.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Kaks viimast korda olid nüüdsama, 6. aprillil ja 3. mail. Aprillis oli mul kontsert suurepärase akordionisti Kirill Adõliniga jazziklubis Philly Joe’s ja pärast esimest setti sain fantastiliselt trummarilt Dmitri Nikolajevskilt lakoonilise kiidulause. „Hästi kõlab!”
Ja viimane kord käisin kuulamas lahedat folkansamblit Riffarrica. Nad olid nii inspireerivad, et mängisin järgmine päev neile omavoliliselt ühte loosse bassipartii. Tegemist on akordioni ja löökpilliduoga. Selle partii eest saingi viimati bändi löökpillimängijalt Kristjan Priksilt kiita.
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Tegelikult on eesti muusikud nii head ja tublid, et kiita oleks vaja paljusid. Olen nii mõnigi kord helistanud pärast mõnd kontserti või plaadi kuulamist mõnele kolleegile ja tänanud isiklikult. Ma ei tea kas see on meil levinud, aga kui mind miski puudutab, siis ei pea paljuks helistada ja tunnustada inimest. Ja selle eest ollakse ka tänulikud.
Aga nimeliselt – kindlasti Mihkel Mälgandit. Kasutades meie keele omapära ütlen, et ta on vastikult hea ja andekas inimene. Mõni on sündinud kuldlusikas suus. Mulle tundub, et tal on umbes 80 protsenti andekust ja sinna otsa veel 80 protsenti tööd ja kokku saame tuntavalt üle saja. Ta on üks tasemelt stabiilsemaid muusikuid Eestis. Ja see, mis ta praegu Kadri Voorandiga koos musitseerides teeb, on ikka selline tase, et kes iganes maailmas võiks teda omale partneriks tahta.
Kindlasti Grammy laureaat Laur Joamets. Tema kahjuks ei ole otseselt enam Eesti muusikamaastikul tegev. Holger Marjamaa! Pole nii pühendunud inimest ammu kohanud, kui üldse kunagi.
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
See on keeruline küsimus. Professionaalne, ehk siis elukutseline? Et kes teenib sellega elatist? No elukutselised ei ole tingimata professionaalsed alati. Aga eristab vast suhtumine. Kui sa oled elukutseline, kui su hambaalune sõltub sellest, oled sa sunnitud tegema asju, mida sa võib-olla hea meelega ei teeks. Ma näiteks ei usu, et keegi paberitega muusik arvas kunagi, et ta peab äraelamiseks kahemehebändiga Sonda kõrtsis mängima. Ja sealt võib tekkida juba liinitöö maik. Sa ei harjuta enam pilli ja ei tegele enesearendamisega laias laastus. Sest kedagi ei huvita ju. Peaasi, et saaks sussi sahistada.
Samas on väga palju muu töö kõrvalt muusikuid, kes on väga heal tasemel ja panevad isuga, sest nad ei pea paaniliselt mõtlema, et kas mul järgmine kuu on mänge või ei. Mul üks hea sõber on juba mõnda aega muusikutöö kõrvalt ka müügikonsultant. Ja läks ülikooli. Samas ei ole kuidagi langenud tema pillimängutase. Kas see, et ta kõrvalt muud tööd teeb tähendab, et ta ei ole enam professionaalne muusik? On ikka.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Igav vastus. Oma kodus, oma perega veedan hea meelega aega.
Ja sõpradega. Ja kui ka on vaba õhtu siis tegelikult ei taha muusikat eriti kuulata. Eelistan väikseid ja käratuid seltskondi, kellega saab pudeli veini taga erinevatel teemadel intelligentset juttu puhuda.
Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
No muusikat on nii palju. Ja õnneks ka head muusikat. Mina soovitan vokaal/instrumentaalmuusikast sellist albumit: David Gilmour „On an Island”
Juba plaadi nimilugu „On An Island” on nii ilus, et roni või lakke. Ja Gilmouri endise Pink Floydi kaaslase Roger Watersi lugu „Wait For Her”.
Kas on midagi südamlikumat olemas?
Ja midagi ka instrumentaalmuusika sõpradele. Prantsuse helilooja ja klahvpillimängija Michel Colombieri album „Michel Colombier”.
Üldiselt võin 70-ndate briti rockist kõike soovitada. Queen, Bowie, E.L.O, Zeppelin, Rolling Stones. Nimekiri on tegelikult lõputu. Mis lood ja millised pillimehed! Ainult kuula ja imesta, et kust see kõik tuli neil.
Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest / plaatidest / videotest selline, mida uhkusega esitleksid?
No eks ikka 2015 ilmunud sooloplaati „I’ll Be Bach”. Kuna olen põhimõtteline striiminguprogrammide vastane, siis ei ole mu albumit ka a la Spotify’s üleval. Aga kaks näidet soundcloudist:
Olen suur Bachi austaja olnud juba 2006. aastast. Ja mängisin erinevaid palu enese vormis hoidmiseks. Mingil hetkel hakkasin vaatama, et mida sellega veel teha saab. Ja nii sündiski lõpuks plaat. See koosneb siis Bachi originaalmeloodiatest, milledele ma olen teinud arranžeeringud. Kasutasin palju erinevaid koosseise. Bänd ja keelpillikvartett, akustiline kitarr ja basskitarr. Rajumat rockiseadet ikka ka. Eriti meeldib mulle kandle ja basskitarri duo. Ma ei tea, kas maailmas on seda varem tehtud? Et kannel ja basskitarr mängivad Bachi muusikat. Tänud siinkohal Maria Välile idee ja fantastilisele Laura Lindperele kandlehelide eest.
Kui nüüd veidi reklaami teha, siis poest seda plaati ei saa ja internetist peale nende kahe loo ka ei leia rohkem. Seega tasub pöörduda otse minu poole. Olen FB-s täitsa olemas ja emailile kaarel007@gmail.com vastan ka.
Isiklikult soovitan soojalt ja Vaiglale meeldis ka!
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Tead ega väga ei oska midagi kurta. On siin juttu olnud pikki aastaid a la ametiühingu loomisest või millegi sarnase nagu Näitlejate Liit. Midagi, mis kaitseks muusikute õigusi. Aga eks see ongi keeruline teema. Aga üldiselt olen ma rahul. Meil on palju-palju suurepäraseid muusikuid, kelle tase ei jää kuidagi alla maailmamuusikute omale. Meil on palju häid heliloojaid. Mis sa hing ikka ihkad. Eesti muusikaga on tegelikult kõik kõige paremas korras. Ja kui muusikaga on kõik hästi, siis järelikult on ka muusikutel suhteliselt hästi. Elagu muusika!
