Eesti üks tuntuim kunstnik Kiwa on esinenud rohkem kui 300 näitusel ja festivalil üle maailma. Kui ta 90ndate keskel nii visuaal-, performance’i-,heli- kui ka tekstikunstnikuna välja ilmus, arvasid paljud, et interdistsiplinaarsus on märk pealiskaudsusest. Nüüd, 21. sajandil selgub, et tegu oli uue aja kunstnikutüübi ettekuulutusega. Peale eksperimentaalse kunsti väsimatu praktiseerimise oli ta Eestis ka esimene, kes siin moodsa helikunstiga tegelema hakkas.
Tekst ja fotod: Kris Moor
Mäletan, kui me kümme aastat tagasi kuskil Viimsis muru peal tuttavakas saime, tegelesid põhiliselt elektroonilise muusika ja sound-art’iga. Nüüd pole juba mõnda aega midagi kuulda su korraldatud pidudest ja kontsertidest. Kas muusika tegemine, kunst ja näituste kureerimised käivad sul kuidagi eraldi tsüklitena?
Vahel mõjub loomingule hästi, kui seda organiseerivad kokkulepped ja tähtajad, aga samal ajal on teatud protsessid nagu maa-alune jõgi – uuristavad aeglaselt oma teed, ja see, et neid näha pole, ei tähenda, et neid poleks olemas. Nüüd olen veidi üle aasta tegelenud pigem näituste kureerimise ja kirjastuse asutamisega. Enne seda oli üle kümne aasta nii, et ilma muusikat tegemata ei möödunud ühtegi päeva. Ega ma eriti järjekindlalt midagi muud ei teinudki. Näituste tegemise jätsin ju vahepeal üldse maha. Ja üle-eelmine aasta just vaatasin, et statistiliselt olen rohkem esinenud väljaspool Eestit.
Eelmisel aastal olin neli kuud Stockholmis elektroonilise muusika stuudios residentuuris. Seal üht-teist tegin, aga see, et muusikal peaks kindlasti väljund olema − kontsert või avaldamine − see lastehaigus on mul juba ära kadunud. Mul on selline arthurvaldeslik ideaal, et pigem mitte avaldada, ja salajane usk, et kui ainult endale teha, siis tuleb parem. Eksperimentaalne muusika, ja eriti sound-art, on nišivärk, mis nõuab kultuurilist haritust, head kommunikeerimist ning publiku avatust uuele ja tundmatule. Kuna enamik inimesi ei tea, et nii lugemis- kui ka kuulamisoskust saab eluaeg edasi arendada, ning eelistavad aabitsast mitte edasi minna, siis ma eelistan esineda pigem kvaliteetpublikule. Ja seepärast ei ole ma muusikaga eriti nähtaval olnud.
Eelmises ajakirjanumbris tegin intervjuu sinu kunagise lavapartneri Fabrique’iga, kelle muusika on suuremalt jaolt mash-up. Sina aga teed enamasti ise arvutiga muusikat. Kuidas sinu muusikategemise protsess välja näeb?
Tegelikult ma kasutan arvutit rohkem postproduktsiooni faasis ja salvestamiseks, vahel ka sekventserina. Viimasel ajal tegelen enamjaolt abstraktsete helidega, kombineerin erinevaid heli tekitavaid vahendeid, mis ei pea tingimata muusikainstrumendid olema. Digitaalseid helisid ma praktiliselt ei kasuta, pigem analoogsüntesaatoreid, isekombineeritud instrumente või kontaktmikrofoniga üleskorjatud materjalihelisid.
Kas see tähendab, et sa käid salvestajaga mööda linna ringi ja kogud niimoodi materjali?
Aasias reisides olen salvestanud vulkaane, kõrbetorme jms nagu turist, kelle maailmapildi jaoks tunduvad säärased helid eksootilised − neid kasutan vahel. Aga muidu ma välisalvestusi eriti ei tee. Kui vaadata pühendunud field-recording’u skenet, siis nende friikidega võrreldes pole see mu spetsiifiline erihuvi. Pigem kasutan kontaktmikrofone, kõlakausse, efektiplokke, sämplereid, sünte ja iseehitatud helimooduleid ning üritan seda kõike siduda lavalise performance’i, teksti ja videoga. Aga sellist interdistsiplinaarset lähenemist tuleb ette pigem siis, kui teen muusikat mõne konkreetse esinemispaiga, ürituse või etenduse jaoks.
Kui sul on hunnik helitükke ja salvestusi, siis kas sul on mingisugune põhi või kontseptsioon eelnevalt valmis mõeldud?
Kombineerin erinevaid helisid ja vaatan, mis millega kokku sobib ja mis inspireerib. See protsess on justkui heliskulptuuri modelleerimine ning minu jaoks üsna maagilis-müstiline – seepärast olen seda sidunud tehnošamanismi või esoteeriliste kontseptsioonidega. Teatud faasis ongi helide kombineerimine nagu alkeemia või nõidumine. Meeldib ka vastupidine lähenemine, näiteks materialistlik-objektiivne, kus olemasolev heli on heli ning mingit kunsttükki sellega ei tehta…
Loe edasi ajakirja suvenumbrist (11/2014)
Helinäiteid:
Kiwa vs. Sven Grünberg − Unestapja
Kiwa − Vaiki
kiwanoid − music based on electro-chemical reactions
kiwanoid − deleted scenes
