Konnakülas, Võrtsjärve kaldal elab Vaido Petser, kes meisterdab klassikalisi kitarre. Külasse viib pikk käänuline metsavahetee. Vaido on tulnud meile värava juurde vastu ja näitab, kuhu me auto parkida võime. „Aga jätke auto siiasamasse muru peale, pole vaja poriauku sõita.”
Istume vana kaluritare hoovis lõkke ääres. Õues on mõnusalt vaikne. Ainult tuli praksub ja eemal kukub õun potsatusega puult alla.
Küsis: Kristo Käo
Tekst ja pildid: Kris Moor
Kaugel see järv siit on?
Otse minnes on 600 sammu, aga siis läheks nagu Erna retkele. Mööda teed on sadamasse kilomeetri jagu maad. Suvel elan ja puhkan siin, talvel aga käin pille meisterdamas, hea rahulik paik töötegemiseks. Talvel elan Elvas.
Vaidol on kuuri taga paat ja ta räägib, kuidas kahel eelmisel aastal hobikalurina mõrdadega kala püüdis.
Püüdsin siitsamast maja tagant, kalda äärest. Õiged angerjapüügi kohad asuvad aga mujal, kust kutselised kalurid neid kilode kaupa välja tõmbavad. Mina sain suve peale kokku ainult 15 angerjat, teisi kalu oli aga piisavalt. Kui keegi külla juhtus tulema, siis oli, mida ahju pista. Kui teil aega on, võime pärast järve äärde jalutada.
Suvel toimus esimene Eesti kitarrimeistrite kokkutulek ja minu jaoks on üllatav, et seal oli kohal lausa 15 meest. Kuid teada on, et paljud teevad pille hobi korras ja pigem endale. Sinul aga ei ole seni ükski pill ostjata jäänud. Kui palju pille sa siiani maha müünud oled?
Kuusteist, hetkel on 17. ja 18. valmimisel. Ma teen umbes neli pilli aastas. Kevadeks loodan kakskümmend pilli valmis saada. Enamik, kes mult pilli ostnud, on endised õpilased. Üks neist õpib Taani Kuninglikus Akadeemias. Temale olen teinud kaks pilli – ühe seitsme- ja ühe kuuekeelse.
Kas seitsmekeelsele tegid kaelamõõdu sama?
Ei, ikka laiema. Kael on ikka mõnevõrra laiem. Standardne sõrmlaua laius on 52,5. Arvutan sinna ühe keele ja serva juurde ja ongi kõik. Eks nende kümnekeelsetega on samamoodi. Keelte vahe on ikkagi sama.
Kümnekeelsel enam barré’d vist ei võta?
Eks siis võtab pool, kui tervet ei ulata. Aga kas kohvi keedame?
Läheme tuppa. Vaido paneb kannu tulele ja näitab meile oma töötuba. Tuba on päris tilluke, umbes 12-ruutmeetrine. Seinal ripub üks hooldusesse toodud kitarr ja kahes kohvris on teised pillid. Vaido teeb kohvri lahti ja annab ühe tutika kitarri meie kätte.
“Aga olge sellega ettevaatlikud, et ära ei kriimusta,” manitseb ta meid igaks juhuks. “Üks tegelane siin mängis ühte pilli, ja vaata, mis tegi!”
Ta võtab seinalt teise pilli ja näitab koledaid küünejälgi. Kõlalauda on tõesti keegi korralikult kraapinud. Igaks juhuks paneb ta korraliku kitarri kohvrisse tagasi.
Mitu pilli sa korraga ette võtad?
Ma teen tavaliselt kaks pilli korraga – kaks põhja, kaks kõlalauda jne. Vähem ei ole rentaabel. Kui ma teeks ühe pilli, siis ma ei tuleks omadega välja. Kui sõidan iga päev 20 kilomeetrit siia, peale selle küte ja materjal, siis mulle ei jäägi midagi. Aga kui on kaks pilli korraga, siis võib juba tegema hakata.
Kahte pilli on kvaliteedi mõttes väga hea teha – teed ühte töövõtet järjest palju kordi.
Kõige aeganõudvam töö on viimistlemine ja poleerimine. Kitarri kokkupanemine on võrreldes sellega tühiasi, aga viimistlemine võtab aega.
See on ilmselt väga pikk protsess. Kas sa ei mõtle vahel, et just sai seda kõike tehtud ja nüüd tuleb jälle uue pilliga, jälle nullist, pihta hakata?
Ei ole. See on täpselt nagu pilli harjutamisega – iga päev on ju samad noodid.
Vahepeal on kohv valmis saanud. Korralik pätikohv, puru all ja vesi peal. Vaido mängib rüüpamise kõrvale paar lugu. Vahepeal vabandab, et näpp ei ole veel soe, ja et selle loo ta alles tegi ega ole jõudnud veel piisavalt palju harjutada.
Vaido ulatab pilli Kristole ja jutt läheb sujuvalt kitarriõpilaste peale…
Edasi loe ajakirjast “Kitarr” 1/2011
Jutt on väga hea, aga see pealkiri tundub väga….pessimistlik.
Hea märkus, ise mõtlesime ka sama asja. Tegelikult Vaido ütles selle lause hoopis teises kontekstis ja pigem positiivselt, aga mõtlesime, et äkki niimoodi lihtsalt pealkirjana võib kahetist arusaamist tekitada. Jutu sees on see koht olemas, kus ta nii ütleb.