Maria Väli on hõrgu ja imelise tämbriga jazzlaulja, muusikalooja ja arranžeerija, kes on muusikaga tegelenud kogu oma teadliku elu. Kuressaares lapsena muusikuteed alustanud Mariale oli Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia jazzmuusika eriala loomulik valik. 2013. õppeaasta möödus Marial Trondheimis Norra Tehnika- ja Teaduseülikooli jazzmuusikaosakonnas – paigas kuhu vähestel on õnn pääseda end täiendama. 2014. aastal lõpetas ta magistriõpingud EMTA-s jazzmuusika erialal.
Kõige nimekam kollektiiv, kus Maria laulab, on muidugi meie a´capella vokaalansamblite lipulaev Estonian Voices, kuid põnevaid muusikalisi ettevõtmisi on Marial ikka olnud teisigi. Aeg lendab ja lisaks õnnestumistele armastatud erialal on Marial koduski kasvamas armastuse viljad – kaks vahvat põnni, kes (vist teades, kui töökas ja ettevõtlik ema on) arvasid aja kokkuhoiu mõttes parem olevat korraga ilmale tulla…
Esimene mälestus Sinust on mul ammusest ajast, kui nägin sind võistlemas ühes ammuses telesaates. Kuidas mind hämmastas žürii reageering Sinu ääretult maitsekalt lauldud dzässipalale, stiilis, et no see on nii tavaline kuidagi. Vihastasin teleka ees toona korralikult, kuidas ei osata ära tunda tugevat ja potentsiaaliga noort lauljat! Kas toonane tuul tiibadesse oleks Su ikka toonud Tallinnasse EMTA-sse jazzi õppima?
See võistlus oli vist “Kaks takti ette”. Eks nende saadete ja kõikide lauluvõistlustega üleüldse on see lugu, et hindajad on inimesed ja teadupärast on igal inimesel oma maitse, mis määrab suuresti, kuidas ta lauljaid hindab. Sinna ei saa midagi teha. Mäletan, et olin tollel hetkel õnnetu küll, et järgmisesse vooru ei pääsenud, aga tagantjärgi arvan, et ega saates edasipääsemine suurt muutust mu ellu ei oleks toonud. Jazzi oleksin ikkagi õppima läinud. Tiit Paulus oli selle pisiku minusse juba ammu süstinud.
Tulles tänasesse päeva… Kõige suurem osa minu energiast kulub hetkel mu kaksikutest poegade kasvatamisele. Nad kasvavad jube kiiresti ja iga päevaga muutub elu koos nendega järjest põnevamaks. Ema rolli kõrvale mahub õnneks endiselt ka muusiku roll. Laulan endiselt a cappella ansamblis Estonian Voices. Lisaks Voicesele laulan põnevas trios Kolm Kõla, kus musitseerin koos kromaatilise kandle virtuoosi Laura Lindpere ning suurepärase kontrabassisti Ara Yaralyaniga. Peale selle on veel erinevad projektibändid ning arranžeeringute kirjutamine erinevatele vokaalansamblitele.
Paljud muusikud võivad vaid ette kujutada, kuidas Sul lapsepõlves vedanud on. Et sattusid Tiit Pauluse õpilaseks. Kas laulmine ja pillimäng jõudsid Sinu juurde ühel ajal? Kirjelda oma koostööd ja kokkupuudet Tiit Pauluse kui pedagoogiga.
Ma ei õppinud Tiidu juures kitarri. Kuna olin juba klaverit õppinud, siis jätkasin Tiidu juures klaveri ja laulmisega. Ta õpetas mulle jazzharmooniat ja rütmikat ja kuidas seda klaverisaates kasutada ja tutvustas üleüldse jazzmuusikat. Sinna juurde käis kõik: ajalugu, fraseerimine, põhilised jazzistandardid jne.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused selleks pidid juhtuma?
Olen muusikaga kogu oma teadliku elu tegelenud, aga ma ei mäleta, et mul oleks kunagi olnud seda mõtet, et ma pean lauljaks saama. See on olnud selline loomulik protsess, et peale gümnaasiumi lõpetamist läksin muusikat edasi õppima. Aga kindlasti on oma roll selles olnud minu kunagistel õpetajatel Tiit Paulusel ja Pilvi Karul. Kui õpetajad on inspireerivad, ega siis väga muud varianti polegi.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Ma pole päris nõus sellega. Peaaegu alati on keegi, kes pärast kontserti hea sõna ütleb. Viimatine väga soe vastuvõtt oli Kolm Kõla kontserdil, mis toimus aprilli alguses Tartus rahvusvahelise kandlefestivali raames. Kui alati ei pruugi publiku positiivne tagasiside ja enese sisetunne samastuda, siis see kontsert jättis ka mulle äärmiselt positiivse tunde sisse.
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Just anti Jazzkaarel auhindu aasta jazzitegijatele. Noore Jazzitalendi preemia sai minu hea sõbranna Karmen Rõivassepp, kes küll tegelikkuses tegutseb Taanis, aga loodetavasti tuleb oma muusikaga peagi ka Eestisse. Karmen on äärmselt andekas laulja, arranžeerija ja minu arvates eriti lahe on see, et tal on ka oma big band. Ma arvan, et kuuleme Karmenist veel palju.
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Näiteks pilli käsitsemise oskuslikkus. Aga ka see, et elukutseline muusik peab teinekord äraelamiseks tegema ka keikasid, mis talle endale ei meeldi. Alati ei pruugi see muidugi üldsegi nii olla. Tänapäeval leidub kindlasti näiteid, kus harrastusmuusik võib olla palju oskuslikum, kui nö paberitega muusik. Ja tegelikult on ju muusika puhul lõpuks tähtis see, et seda tehtaks hinge, südame ja armastusega ning et need väärtused jõuaksid muusika kaudu ka kuulajani.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Perega maal saunatamise ja grillimise poolt olen alati.
Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
Minu viimase aja üks lemmikuid on Jacob Collier. Meeldivad tema mõlemad albumid. Üks väga mõnus cover tema teisel albumil “Djesse” on ansambel Police’i lugu “Every Little Thing She Does Is Magic”.
Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest/plaatidest/videotest selline, mida uhkusega esitleksid?
Sõna “uhkus” jätaksin välja, aga näiteks oma kvarteti plaadilt (Maria Väli kvartett) lood “Forgotten Garden” ja “Elu on kui taevas”.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Välismaiste koostööpartnerite Eestisse toomine võiks olla tunduvalt lihtsam.
