Laupäev, november 23 2024

Autobiograafia kirjutamine on mõnes mõttes nagu enese rahva ees paljaks võtmine. Igaühel pole selleks meelekindlust, edevust või muid vajalikke iseloomuomadusi. Ent avaliku elu tegelase puhul on alati oht, et kui sa ei kirjuta endast ise, siis teevad seda teised. Ja mine tea kuidas.

Tekst: Andri Riid

Võta nüüd kinni, milline kaalutlus endise Ruja kitarristi eluloo kirjutamist kõige rohkem tagant tõukas, kuid töö on tehtud ning selle vili poodides müügil. Tehniliselt on „Vaatan korraks tagasi” küll Tiina Langi kirjutatud, kuid hääl, mis raamatus kõneleb, on äratuntavalt Jaanuse oma. Selle eest tuleb mõlemat autorit tunnustada.

Tiina Lang „Jaanus Nõgisto.
Vaatan korraks tagasi”
Marikiri Raamat OÜ, 2016. 340 lk.

Ausalt öeldes olin raamatu ilmudes skeptiline, et mida sellist, millest juba varem poleks kirjutatud, Jaanus Nõgistol meile ikka öelda on. Varasemalt on ilmunud Peeter Sauteri koostatud „Roostevaba raamat” (1999), Igor Garšneki „Ruja: must lind või valge vares” (2010); lisaks veel Paavo Kanguri „Urmas Alender: lõputa lookleval teel” (2010) ning perioodikas terve rida Jaanuse antud intervjuusid, mis tema isikut ja rolli Rujas üpris põhjalikult avavad. Üldiselt kõiges, mis Rujasse puutub, osutus esialgne skeptitsism üsna õigustatuks. Esiteks on Rujast päris palju kirjutatud – ilmselt rohkem kui ühestki teisest Eesti ansamblist; teiseks on Jaanus seda tüüpi inimene, kellel on iga sündmuse kohta oma kindel nägemus ja versioon, millest ta harva taganeb, isegi kui algsest sündmusest on möödas juba kümneid aastaid. Ruja story‘le – vähemalt minu versioonile sellest – raamat midagi põrutavalt uut juurde ei lisa. Mõne teise lugeja puhul võib olukord olla muidugi teine ehk nagu ameeriklased ütlevad: your mileage may vary.

Küll on aga Jaanus Nõgistol olnud Ruja kõrval ka muu elu, ja kõnealune biograafia katabki need seni võib-olla kahvatumaks jäänud laigud. Esimesed 90 lehekülge üle 300-leheküljelisest raamatust käsitlevad Ruja-eelset ning viimased sadakond Ruja-järgset perioodi. Eheduselt ning läbitunnetatuselt ei ole ses teoses võrdset Jaanus Nõgisto lapsepõlvest ning noorukieast rääkivatele lehekülgedele. See, et täismeheaastatest, eriti näiteks viimasest kümnest eluaastast libisetakse üle linnulennul, pole Jaanus Nõgisto elulooraamatule ainuomane tunnusjoon või puudus, vaid vastupidi, biograafiatele väga tüüpiline. Ilmselt ainult elukutselised kirjanikud suudavad suureks kirjutada ka oma keskeakriisid ja argielu askeldused. Lõppude lõpuks on inimesel oma elu algusotsa sündmuste süstematiseerimiseks ja tõlgendamiseks olnud tunduvalt rohkem aega kui viimaste aastate käekäigu lahtimõtestamiseks.

Laias laastus on Jaanus Nõgisto elus olnud kaks suurt kirge: muusika ja purjetamine. Olulisel kohal on olnud veel teletöö, kuid see on, noh, töö. Muusikat kuulavad kõik ja sellega on igaühel oma suhe; vähesed on sisse võetud purjetamisest, ent Jaanusel peaaegu õnnestub ka võhikule ära seletada, milles seisneb purjetamise ilu ja võlu. Eraelu on samuti käsitletud, kuid pikantsemaid detaile sellest teosest siiski ei leia. Meeste-naiste suhetest kaugelt tähtsamal kohal on raamatus suhted bändikaaslastega, keda Ruja suhteliselt suure kaadrivoolavuse tõttu oli küllaltki palju. Pea igaüks neist saab Jaanuselt kindla käega maalitud ning sageli küllalt kriitilise portree. Sedavõrd hinnalisemad on kummardused, mille Jaanus teeb kõige olulisematele inimestele enda elus.

Seevastu kompromissitus, mille poolest Jaanus Nõgisto tuntud on, võib ladnama meelelaadiga inimesele tunduda ajuti hämmastav ja kohati irratsionaalnegi. Urmas Alenderi liitumine Propelleriga kvalifitseerus Ruja reetmise ja astumisena „vaimsetest kõrgustest täielikku sopaauku”, järsult negatiivse hinnagu pälvib selle tuules kogu punkmuusika; Nõgisto enda osalus ETV muusikasaadete režissööride retroansambli Con Amores tegevuses oli aga lihtsalt üks „vahva lõbus episood”.

Kuid pole arvustaja asi kauaks suud maigutama jääda. „Vaatan korraks tagasi” on oluline lisandus Rujast kõnelevale legendile. Ring ei sulgu küll enne, kui oleme ära näinud ka Rein Rannapi autobiograafia, raamatu, mis pidi kuulu järgi ilmuma maestro 60ndaks sünnipäevaks, ent millest pole siiani kippu ega kõppu. Lootus sureb viimasena.

 

Previous

Eesti Muusikaauhinnad 2017 võitjad on selgunud!

Next

I Wear* Experiment @Von Krahl

Check Also