KITARR käis Tallinn Music Weekil pildistamas. Kontserte oli terve linn täis, aga igale poole paratamatult ei jõua. NO99-s mängiti džässi ja seal ma esimese õhtu redutasingi.
Tekst ja pildid: Kris Moor
Brian Melvin’s Global Village
Kuuekeelne bass on raudselt lahedam kui neljakeelne. Aga ei saa öelda, et bänd oleks väga bassisoolode tuules mängiv. Trummari tegevus pani rohkem kuulama. Üleme nii, et vaikse sahinaga trummimäng on raudselt mõnusam kui tavaline kolkimine. Džässis sahistatakse trumme alatihti, aga ilmselt mitte nii sosinal.
Estonian Voices 
Igasugused singers’id, The Real Group ja muud säärased ikka tõsiselt kahvatuvad, kui a capella on emakeeles. Tehniliselt täpselt sama hea kui muud väljamaa vokaalansamblid. Kõrvad jooksevad suisa mett! Sellest kambast soleerib Kadri Voorandi ikka ääretult imetlusväärselt. Näitlejameisterlikkus on vist õige sõna, aga laulmise kohta ilmselt päris nii ei öelda?
Taavo Remmel
Kontrabass ja looper’id? Kitarridega looper’id on juba üpris tavaline nähtus, aga kontrabassiga on hoopis teine mekk. Tõeliselt hea tulemus. Mees ise hoiatas kohe kontserdi alguses, et tal pole aimugi, mida ta tegema hakkab. Mul pole siiani aimugi, mida ma siis õigupoolest kuulsin. Aga tahan veel! Miks selliseid vendi tavaliselt kusagil näha pole? Suvi on tulemas, loodaks näha Remmelit kohvikutes, džässbaarides… ja kas või parkides.
Phlox
Fusion’i on alati hea kuulda. Energia tuleb kohe tagasi ja pärast on eriti väge täis tunne. Üllatusena tuli, et nad tegutsevad juba üle kümne aasta. Käin küll igal pool enamvähem kõike kuulamas, aga Phloxi nägin nüüd küll esimest korda. Saksimees on muidugi tuttav miljonitest teistest Eesti bändidest.
Free Tallinn Trio
Sooäär tegutseb ka sadades teistes Eesti bändides. Free Tallinn Trio on jälle täiesti omanäoline. Võimatu kirjeldada, mis sorti muusika see siis täpselt on. Miksitud on justkui ooperit, džässi ja nüüdismuusikat. Nüüdismuusikat on ka igasugust − küünarnukkidega mängivat pianisti tavaliselt kaua kuulata ei jaksa, aga selles koosluses tundusid sellised elemendid oh-kui-lahedad. Anne-Liis Polli hääl võttis kohe esimese taktiga juti südame alt läbi, ent Sooääre kitarrisoolod ei olnud päris sellised, nagu kitarrilt üldse oodata oskaks. Ega ta vist pooletunnise setiga palju mängida ei jõudnudki, põhiaur läks plokkidega mässamisele. No vähemalt alguses, eksole.
Ajavares
Juba kaks tundi enne bändi esinemist laenati mult kavalehte, et millal ikkagi Ajavares alustab. Ja siis laenati jälle, sest proua oli vahepeal nende esinemise aja ära unustanud. Tõsilugu! Alles nüüd märkan seost selle tähtsusetu seigaga.
Pidin jälle tunnistama oma võhiklikkust, et hullult hea bänd, ja mina näen ja kuulen taas esimest korda. Kuuldavasti on neil ilmunud juba kolm plaati. Laulja Liina Saar oli ääretult võluv oma maani kleidis, ja hea häälega. Tüdruk kontrabassiga on samuti värskendav. Ilus lavapilt ja kena muusika.
Argo Vals Band
Jälle ei oska määratleda, mis sorti muusikaga tegu. Pop-indie? Natuke Mum’i meenutas, mida sai kunagi kõvasti kodus kuulatud. Bändis kaks sünti ja Argo Vals ise ka põhiliselt sünteka taga. Nii tundubki rohkem nagu süntekapõhine bänd. Kontrabass küll sulas kuidagi nii tausta ära, ei saanud arugi, et selline pill ka koosseisus on. Kui seda laval ei jälgiks, ei paneks vist tähelegi.
Vaata ka galeriid:
