Laupäev, november 23 2024

Sel nädalal ilmus Rainer Jancise autobiograafiline raamat «Valgus tunneli lõpus. Unenägu Metro Luminalist» (Menu, 2014), mis heidab pilgu ansambli sünnile ja kujunemisele. Kirjastuse ja autori lahkel loal avaldame raamatust ühe peatüki.

valgus tunneliGorbatšovi käsi, talongid, Kaspirovski & Twin Peaks

Parfümeeriakaupluses. “Kas teil sellist odekolonni on?” küsib klient müüjalt ja hingab talle näkku. “Ei, sellist meil ei ole! On ainult sellist,” vastab müüja ja hingab kliendile näkku.

Reaalsus, mis tundus meile loomulik ja loogiline, kipub ununema. Oli aeg, kus alkoholipiirangute tõttu tegid inimesed koduselt kohutavaid jooke. Üks levinud retsept oli Gorbatšovi käsi. Tuli osta metallpurk viinamarjamahla, torgata kaande kaks auku, ühest toppida sisse pärm, teisest suhkur ja peale tõmmata kummikinnas. Kui kummikinnas kerkis püsti, oli jook valmis ja maitses jälgilt. Veel oli mingi alkohol, mida sai teha pesumasinas teatud tüüpi hambapastast. Ostsid hambapasta, tühjendasid pesumasinasse mingi arvu tuube, tomatipasta, kaks kilo suhkrut, ning siis pesumasin tööle. Kuue tunniga olevat valminud selline jook, mis pähe hakkab. Vot seda ma proovinud ei ole. Kogu aeg oli mingi tüütu kepp alkoholi kättesaamisega. Spekulandid müüsid salaviina, mida sai taksodest osta ja mis oli tuntud taksoviina nime all. Liviko võiks arendada uue nostalgilise brändi, mil nimeks Taksoviin.

Jõime tol ajal jubedalt. Paljud surid. Seil (22), Treiks (16) ja punkar Pudi (22) poosid ennast pohmakaga üles, samuti Pada-Ilmar ja Karamaaga, Mätas, Mati Porš, uhh. Neid on väga palju, kelle surma otseselt või kaudselt põhjustas alkohol. Rääkimata neist, kes lihtsalt oma elud ära rikkunud on. Jõudsin lihtsa vaevaga 20-ni. Mäletan, et kogu aeg oli pohmakas. Samas, pohmakas oli ka midagi inspireerivat. Hea pohmell oli loominguline, tulid ideed ja pilli oli väga mugav mängida.

Kogu aeg oli hirm surra või lihtsalt niisama tänaval tappa saada. Kohvikus Moskva tegutsesid retsid Võsa ja Lepp, kes tulid sinna päeval taksoga, millele olid külma arve teinud. Pärast seda asusid kohe kohviku ees pommima. Taksojuht istus ja ootas rahulikult. Kui hästi läks, jäid keretäieta. Praeguseks on ka nood tüübid ammu üksteist surnuks pussitanud. Nad olid igal pool. Ma ei saanud isegi oma kodus Madara tänaval enam elada, sest niipea, kui akna lahti tegin (elasin esimesel korrusel), kargas sisse Must. Must ust ei tunnistanud ja elas ümber nurga Sinika tänaval. Esimest korda hüppas ta sisse siis, kui jõin kolme tüdrukuga enda juures veini. Ta tutvustas ennast kui Madara krahvi, kes on samal tänaval kaks inimest kasti löönud. Ükskord, ühel suuremal joomingul, pärast mida on loodud “Paljad naised duši all”*, läks üks vene noormees, kes oli tulnud kahe neiuga minu juurde jooma, hulluks ja hakkas laamendama. Pidimegi korterist evakueeruma. Allan oli ka kambas. Läksin abi otsima Mustalt. Samal ajal peksis venelane sisse mu aknad, vigastas löögikätt, määris oma verega ära tapeedi ja kogu sisustuse ning röökis meeletult. Must ütles, et ta magab ja kahjuks ei saa aidata. Mingi hetk, kui venelasel oli laamendamisest kõrini saanud, lasi ta ise jalga ja me hiilisime korterisse tagasi, edasi jooma. Vahepeal olime jõudnud ühe tšiki juurest raha tuua, et saaks veel kaks taksoviina osta. Üritasin ühega neist vahekorda astuda, ent see ei õnnestunud liiga suure joobe tõttu. Kui kõik olid ära läinud, istusin voodiserval ja helises uksekell. Ukse taga oli Must, kes esimest korda kasutas ust. Olles selle avanud, lõi ta mul kohe mõlemad silmad siniseks ning ütles: “Teinekord tead!” Et kell oli juba varane hommik ja olin ka väsinud, uinusin, koni näpus. Järgmine pilt – jälle uksekell. Avasin silmad ja tuba oli paksu suitsu täis, tekk minu peal põles. Viskasin selle esimese korruse aknast välja ja avasin ukse. Mäletate, mul olid mõlemad silmad sinised – nagu pandal. Seal oli tuletõrje: “Kas midagi põleb?” – “Ei!” vastasin, sulgesin ukse ja lõppenud see stseen oligi. Ilmselt olid nad jõudnud märgata väljas seda põlenud tekki ja said isegi aru, mis toimus. Minu elu nad vist küll päästsid oma ilmumisega. Järgmine uksekell – tütarlaps nimega Kristiina, kellega olin kokku leppinud “kitarritunni”. Nõndaks, kui ülima meigi all olev Kristiina oli sisenenud, helises uksekell uuesti ja miilits võttis meilt mõlemalt seletuskirjad. Tore esimene kitarritund! Ma ei ole siiamaani kindel, kas tegemist oli siira huviga kitarri või minu vastu. Mõlemad muidugi positiivsed nähtused.
Saigi siinkohal maalitud üks pilt tolleaegsest argielust.

metro-luminal-1989
Allan Vainola, Kristo Rajasaare, Rainer Jancis ja Kalle Nettan. Tallinna Keskhaigla keldris (1989). Foto: Toomas Tikenberg

Tavaliselt, kui kaineks sain, harjutasin peegli ees kitarriga lavalist liikumist. Esinemiskostüümiks oli Metro Luminalil tol ajal mustad alt kitsad viigikad, valge särk ja lips. Jutustan seda kõike siin selleks, et oleks arusaadav, millises ebavaimses kliimas Metro Luminali laulud sündisid. Välja arvatud muidugi need öised filosofeerimised Nietzsche, Borgese ja universumi lõpmatuse asjus.

See on sissejuhatus ka ajajärku, mil tegime proove Tallinna Keskhaigla silmakliiniku keldris jagades ruume Vennaskonnaga. Kalle kutsus meie bändi Kristo Rajasaare, kes oli G. Otsa koolis tema kursusekaaslane. Kristo jättis kohe hea mulje ja oskas hästi mängida. Õppisime väga ruttu ära kogu Metro Luminali kava.

Läks tükk aega, enne kui Kristo endaga jooma suutsin meelitada. Asi lõppes sellega, et kui joogid olid otsas, võtsin ema riidekapist nahktagi ja läksime seda Tartu maanteel asuvasse Ankru baari müüma. Mingi venelane tahtiski osta, küsis ainult, et kas tema tüdruk tohib seda selga proovida. Aeg kulus, tegime Ankrus veel mõned õlled. Siis ütles tüüp, et raha on Lasnamäel. Tahtsime, et tüdruk tagi seljast ära võtaks, kuniks raha käes. Nemad hakkasid aga selle asemel trammi peale minema. Peatuses saime aru, et ilmselt on tüng. Ma ei tea, kuidas Kristo nii julge oli, aga ta kiskus selle tagi tüdruku seljast ära. Mees karjus samal ajal vene keeles: “Röövitakse, appi!” Lõpuks ajas meid taga mitu inimest, arvates, et meie oleme pätid. Mina jõudsin koju, Kristo said nad tänaval kätte ja andsid kolakat. Tal oli silm tükk aega sinine. Ei mäleta, et väga tihti oleks pärast seda intsidenti Kristoga koos joonud.

Haigla keldris viimistlesime oma esimese albumi materjali. See oli kuldne aeg Metro Luminali ajaloos. Luminal on alati väga palju instrumentaaliga proovi teinud. Kui lood selged, siis tuli Allan. Instrumentaalide proovis laulsin mõnikord ise. Haigla periood ei olnud ajaliselt pikk, aga see-eest viljakas.

Ja enne, kui unustan, tuli meelde, et talongide ajal oli nii peetis, et mingid tüübid müüsid turul kolmeliitristes purkides konisid. Mingil määral kattus see meie haigla-perioodiga. Pärast “Vremjat”, mis oli Nõukogude Liidu suurim uudistesaade, tulid ekstrasenss Anatoli Kaspirovski seansid. Mees hüpnotiseeris tervet NL-i. Kas kujutaksite ette, et praegu midagi sellist toimuks? Hüpnoosiseanss pärast “AK-d”? Ainus asi, mida telekast vaadata tasus, oli “Twin Peaks”. Miskipärast jooksis see müstiline ja õudne teleseriaal Kesktelevisioonist. Vist kohe pärast Kaspirovski seanssi. Olen õnnelik, et olen elanud sellisel ajal, kui see võimalik oli. Metro Luminali esimest albumit tuleks vaadelda selles kontekstis.

Materjali salvestasime 1990. aasta suvel Linnahalli stuudios. Läksin otse stuudiost nelja esimese värske looga, millest kaks olid kindlasti “Kastani allee” ja “Topis”, ülejäänud kahte ei mäleta, Maidu juurde. Ootasin kiitvat hinnangut, aga millegipärast Mait mind ei tunnustanud. Ütles, et saund on igav. Maidu arvamus oli mulle oluline ja elasin seda raskesti üle.

_____________
* Loo “ametlik” nimi on “Laupäeva öö”, aga ajal, mil lood ja kassetid liikusid käest kätte, ei olnudki ümbristele tihtilugu pealkirju märgitud ning neid teati pigem meeldejäävate fraaside kaudu.

Previous

Noortebänd 2014 finaalkontsert

Next

Arvustus "Rokikroonikad"

Check Also