Eeskätt Kolumbus Krisist tuntud Aivar Oja esimene tõsisem ansambel oli Kaktus (1977−1979), kus mängisid teisedki hiljem tuntuks saanud muusikud, nagu Jaak Ahelik, Endel Jõgi ja Urmas Vare. Pärast paariaastast katsetamist klassikalise kitarri õpingutega („kui nägin, kuidas 6−7 aastat klassikalist kitarri õppinud mehed mängivad pärast lõpetamist kontserdil 15 inimesele, siis kadus motivatsioon ära”) värvati Aivar Magnetic Bandi soolokitarristiks, kus ta saavutas juba laiema tuntuse. Ansamblist tuli lahkuda, kui perre sündisid lapsed. Kui aga need jõudsid ikka, mil sai nad lasteaeda panna, asutas Aivar Kolumbus Krisi, kus ta mängib kitarri praeguseni.
Tekst: Andri Riid
Foto: Urmas Kukk
Kitarristina, õieti oma suhtumise poolest varustusse, esindab Aivar eksperimenteerija tüüpi, kes vahetab õige sound’i otsingul julgelt pillidel juppe ning on suuteline detailidest kokku panema isegi täiesti töötava ja hea sound’iga korraliku lampvõimendi. Pille, mille hulgast ta üht või teist eriliseks lemmikuks nimetama ei soostugi, on tal õige mitu.
„Alguses sai sotsmaade toodanguga mängitud (Jolanad jmt) ning Grapsi ajal Jaapani koopiapillidega, aga 80ndate keskel õnnestus Eestis osta endale päris made in USA Fender Telecaster, 1968. või 1969. aasta oma,” meenutab Aivar aegu, mil pilli hankimine oli pikk ja vaevarikas protsess. „Keegi oli seda juba näppinud ja värvi maha võtnud. Kaelapositsiooni sai pandud Gibsoni humbucker. See oli tõesti väga korralik kidra.”
Korralik kitarr maksis ajal, mil keskmine kuupalk oli 200 rubla ringis, korralikku raha. Näiteks küsiti mustal turul Jaapani koopiapillide eest umbes 2000 rubla ja Ameerika originaalide eest juba mitu korda rohkem. Isegi idablokis toodetud tagasihoidliku kvaliteediga instrumendid maksid 300–400 rubla, kuid neidki polnud saada.
Kuna kümnendi lõpupoole moodi tulnud hard rock’i mängimiseks Telecaster hästi ei sobinud − „nii kui moonutuse peale keerasid, kiskus vilesse” −, vahetas Aivar oma kitarri Soomes tolle aja kultuskitarri Kramer Baretta vastu, mis oli varustatud nõukogude kitarristide ihaldusobjekti Floyd Rose’i kangi- ja peenhäälestussüsteemiga. Ent ka see pill jäi peagi ajale jalgu…
