Kitarri ajaloost leiab hulgi aastaid, mis on ühes või teises mõttes märgilise tähendusega. Kui aga otsida kõige erilisemat aastat, võiks selleks vabalt olla 1958, millest pärinevad mitmed tänapäevaks kultuslikku staatusesse tõusnud kitarritüübid ning sõna otseses mõttes kulda väärt instrumendid.
Tekst: Andri Riid
Fotod: Kris Moor
1950ndatel aastal elas kitarritööstus üle tormilisi aegu. Ennesõjaaegses USAs elektrikitarride tootmises mudelitega ES-150 ja ES-250 juhtpositsioonile tõusnud Gibson Inc. panustas 1948. a palgatud Ted McCarty juhtimisel senisest veelgi enam elektrikitarridesse – müüki tulid üksteise järel vineerkerega archtop’id ES-5, ES-175 ja ES-350 ning elektriseeritud versioonid firma tooteportfelli aust ja uhkusest – eriti kõrgekvaliteedilistest archtop’idest L-5 ja Super 400. Gibson näis kindlalt püsivat oma liidrirollis, kui pisike California firma Fender Electric Instrument Company kõik kaardid 1950. aastal müüki paisatud Telecasteri ja veelgi enam 1954. aastal debüteerinud tolle aja kohta ulmelise kujuga Stratocasteriga segi lõi.
Konkurentide ja pillimüüjate poolt algselt lumelabidateks pilgatud Fenderi täispuidust kerega elektrikitarrid tõestasid kiiresti oma elujõudu ning muutsid otsustavalt turusituatsiooni. Konkurendid pidid oma sõnu sööma ning omagi tooteportfelle sarnaste pillimudelitega täiendama. Nii sündiski Gibsoni vastus Fenderile – pill, millele tol ajal tuntud kitarrist Les Paul andis oma nime ning võttis vastutasuks osa müügituludest − Gibson Les Paul Model (1952), mida tema kullakarvalise kuue tõttu hüütakse tavaliselt Goldtopiks. Kui Fenderi kitarrid olid revolutsioonilised ka oma lihtsakoelisuse ning kergesti asendatavate osade poolest, siis Les Paul Model jätkas suuresti Gibsoni vana kooli traditsiooni – pill oli tappkaelaga ning meenutas väliselt miniatuurset archtop’i. Fenderitest eristus Gibsoni kitarr ka puidu valiku poolest – mahagonist kaelaga Goldtopi kerest suurema osa moodustab mahagonist alusplaat, millele on peale liimitud õhem vahtrast kiht, mis mängib suurt rolli Les Paulile eriomase soundi moodustumises.
1954. aastal sai Goldtop omale vanema õe – mustakuuelise Les Paul Customi (tuntud ka kui Black Beauty) – ning ühes sellega ka täpset intonatsiooni reguleerimist võimaldava (tune-o-matic) silla. Kui 1957. aastal asendati senised ühemähiselised helipead (P-90) Seth Loveri disainitud kahemähiseliste võrgumüra tasandavate humbucker’itega (tänaseks legendaarsed nn PAF helipead), oligi valmis disain, mida näevad unes tuhanded algajad kitarristid üle kogu maailma.
1958. aasta sügis tõi kaasa vaid kosmeetilise muutuse − kitarri sihverplaadi punakollane toon (cherry sunburst) paljastas pilli pealispinda katva vahtraplaadi kaunikujulise mustri − ja uue nime Les Paul Standard.
Tõsi, Les Paul Standard ei osutunud ülemäära edukaks mudeliks, kolme aasta jooksul toodeti teda vaid umbes 1700 eksemplari, mis on, kui see number konteksti panna, üle nelja korra väiksem Goldtopide kogutoodangust aastail 1952-1957 ning mida on umbes sama palju, kui lasti 2008. aastal välja ainuüksi Slashi signatuurmudelit. Les Pauli õige iseloom avastati alles kümmekond aastat hiljem, kui teda oli võimalik mängida läbi moonutusse lastud Marshalli võimu. 50ndatel ja hiljemgi olid Gibsoni reklaaminägudeks veel auväärt härrased džässkitarristid, kes ajasid taga puhast tooni.
Loe edasi ajakirjast (Nr.3, 2012)
