Rainer Jancis „Valgus tunneli lõpus. Unenägu Metro Luminalist”
Toimetaja Helen Pau.
Kujundus Peeter Laurits.
Kirjastus Menu, 2014.
158 lk.
„Valgus tunneli lõpus”, mille kaant ehib hooletult prooviruumi seina najale toetatud Musima Eterna de Luxe 25, teeb ära suure töö eesti rokkmuusika ühe olulisema ja ka mõistatuslikuma ansambli demüstifitseerimisel. Ehkki raamatu autor, Metro Luminali mastermind ja kitarrist Rainer Jancis, ütleb juba eessõnas, et „kirjaniku leib ei ole magus”, jookseb heliloojast kirjamehe sulg ladusalt, tal on silma maailma ja inimeste kirjeldamisel ning tarkust sündmuste tagantjärele lahtimõtestamisel.
Tekst: Andri Riid
„Kui sul on midagi öelda ja see sinust lausa välja pressib, ei saa miski olla takistuseks. Ei loe ka korralike töövahendite puudumine.”
Olen end bändibiograafiate lugemisel tihti tabanud mõttelt, et kui väljastpoolt paistab eduka bändi (ebaedukatest ajalugu ju üldjuhul vaikib) karjäär nagu põnev seiklus, kus üks õnnestumine järgneb teisele ja isegi tagasilöögid on pigem nagu värvikad vahejuhtumid, mis pealtnäha kuulikindlatesse asjaosalistesse suuremaid jälgi ei jäta, siis bändiliikmete silmade läbi lahtikirjutatud ansamblite lood kujutavad pea alati endast lõputut probleemide jada. Iseenesest loogiline, sest pole ju bändimehed elust suuremad superkangelased, vaid eeskätt lihast ja luust inimesed. Avaliku elu tegelaste puhul kipub see siiski pahatihti ununema.
Metro Luminali lugu pole mingi erand. Kolm aastat tagasi ilmunud Allan Vainola „Inventuur” käsitles pisut Metro Luminali kasvuraskusi ja kahvatut kommertsedu. See ei olnud šokeeriv, sest kui paljud ansamblid üleüldse 90ndatel kommertslikult päriselt edukad olid? Sellest raamatust selgub mõneti üllatuslikult, et ansambli esimesel tegutsemisperioodil (1987–91) ei meeldinud nad pealegi eriti ka publikule. Tegelik olukord manifesteeris end hetkel, mil Vennaskond Metro Luminali ühiskontserdil vahetus võrdluses sisuliselt lavalt pühkis. Loo muutis iseäranis pikantseks asjaolu, et Vainola kuulus tolleks ajaks juba mõlema esinenud bändi koosseisu. Ehk nagu Jancis ütleb: „Ma ei suutnud kuidagi endale põhjendada edu puudumist vaid nentimisega, et publik on rumal ja meie oleme ajast ees.”
„Piinlikkus oli teema. Aeg-ajalt tundus, justkui tassiks talvel alasti kanalisatsiooniaugu kaant rinnal üle Harjumäe.”
Ometigi järgneva kahe aasta jooksul, mil Jancis ise elas Rootsis poliitilise pagulasena ja fanaatiliselt kitarri harjutas, elas 1990. aastal salvestatud kassetimaterjal iseseisvat elu. Jancis nendib lakooniliselt: „Olime Linnahalli lindistustega saavutanud põrandaaluse kultusbändi staatuse”. Justnagu filmi „This is Spinal Tap” lõpukaadrites tulnud teade Spinal Tapi pala „Sex Farm” jõudmisest Jaapani edetabeli viiendale positsioonile, sai ootamatult kättevõidetud tuntus ajendiks ka Metro Luminali uuele tulemisele. Kassettidena anti välja nii kultussalvestus („Coca-Cola”) kui ka täiesti uus materjal „Ainult rottidele”. Jancise andekust ja produktiivsust heliloojana rõhutab seegi, et uue plaadi materjali komponeerides kirjutas ta pooleteise kuu vältel iga päev kolm lugu. Hittloo „Isa tuli koju” najal saavutas Metro Luminali populaarsus seniolematud mõõtmed, ent Jancise rahutu loojanatuur ei lubanud saavutatud loorberitele puhkama jääda. Usutavasti polnud seekord teemaks enam piinlikkus, vaid rahulolematus. Jancist ei rahuldanud ei kättevõidetud kuulajaskond, ei tolleaegse Metro Luminali muusika „primitiivsus” ega selle kriitiline retseptsioon. Sündis uus, nüansirikkam muusika ja kõrvalprojektid. Praegu võib ta ju omaks võtta: „Tunnistan sellise mõtteviisi konfliktsust bändis, kes suure punnimise peale oli saavutamas oma esimest edu.” Tol ajal ta sisuliselt trotsis oma muusikaliste püüdlustega ülejäänud bändi ning Metro Luminali tegevus sai aina kaootilisema ilme. Seejuures oli Jancis sel ajal ka ansambli kaugelt kõige juhitamatum liige. Selle peatüki ansambli ajaloos lõpetab Jancise taaskordne lahkumine Eestist 1999. aastal.
„Tihtilugu võis inimestele laias plaanis tunduda, et Metro Luminal ongi Allani Vennaskonna kõrvalprojekt, kus tõmbleb ka mingi ennasttäis Herzog (Rainer Jancise hüüdnimi − toim), keda lihtsalt välja kannatatakse.”
Selle peatükiga Metro Luminali saaga ometigi ei lõpe, ehkki edasine on juba pigem Rainer Jancise kujunemise lugu. Jätan sellesse süüvimise lugejale. Nüüdseks on Rainer juba kümmekond aastat Eestis tagasi ja kirjutanud hulgaliselt muusikat. Ilmunud on ka hulk Metro Luminali nime all reliisitud tooteid ning tagatipuks on bänd entusiastliku publiku rõõmuks jõudnud tagasi lavalaudadele. Samuti on praeguseks taltunud omaaegsed kõige raevukamad muusikakriitikud. Aeg on maha nühkinud mõned nukid ning andnud arutust, kõike toimunut on nüüd lihtsam läbi valgustada. Tulemus – ehk siis see raamat – mulle meeldib. Vahetu esituslaad, läbikaalutud ja paikapidavad tõdemused ning vahedad sõnastused, boonuseks kirjeldatud aegade ning teelesattunud tegelaste portreed.
Peab tunnistama, et raamatut lugedes oli mitu korda hirm, et autor jääb materjalikoormale alla ja raamat laguneb käest. Näiteks peatükis „Palindroom”, kus jutt laienes mõnele bändile lähedalseisnud inimesele, kelle seos sündmustega selgus alles hilisemates peatükkides, või „Coca-Cola” lehekülgedel, kus tehti viieaastane hüpe ajas, et rääkida samanimelise reliisi detailidest. Ootamatuid edasi- ja tagasihüppeid ajaliinil jagub tegelikult kogu raamatusse. Millegipärast tabas ehmatus mind ka leheküljel 88, mis deklareerib, et siinkohal tõmbame albumist „Ainult rottidele” rääkimisele joone alla. Et millest siis enam üldse juttu tuleb? Paanika oli asjatu. Järgnevad 70 lehekülge on selles raamatus kõige reflektiivsemad ja sisukamad.
„Kui soovida Eestis pildil olla ja muusikast elatuda, siis peab lihtsalt olema mingi populaarne projekt, muidu ei võeta teisi tegemisi mitte millenagi. /… / päeva lõpuks ostavad su plaate ja toetavad sind ikkagi just need tavalised inimesed, kes ei jaga muusikast ööd ega mütsi. Nemad tulevad su kontserdile siis, kui see on üldtunnustatult prestiižne ja seal on sõbrad ees.”
Nii mõndagi väidetust tundub vastuoluline. Leheküljel 61 ütleb autor: „Annaksin palju, kui saaksin kuulata, kuidas kõlasid meie esinemised tegelikult,” ja juba lehekülg hiljem: „1994. aasta jõulude ajal toiminud plaadiesitluse kohta tõi keegi HI-8 kasseti. Et mälestust mitte rikkuda, ei vaadanudki ma filmitut lõpuni.” Mida tähendab siin kontekstis sõna „tegelikult”? On antud mõista, et laval pilli mängides ei tea, kuidas kõlab esinemine tegelikult, samas ei tihata seda mälestust rikkuda – video ei anna ilmselt ei heli ega õhkkonda edasi. Kust seda tegelikku elamust siis leida, millisest saalinurgast?
„Jutt, et kui on hea asi, siis müüb ise, toppige endale sellesse auku, kuhu see kõige paremini mahub.”
2008. aastal ilmus Mihkel Raua „Musta pori näkku”, mis purustas kõik müügirekordid ja on tänini kodumaises popmuusikakirjutuses suunanäitaja. Usun, et „Valgus tunneli lõpus” on uueks tähtteoseks selles žanris. Oluline vahe nende kahe raamatu vahel on selles, et kui Raud nuudib iseennast nagu sadistlik kubjas, uppudes nihilismi, siis Jancis, ka midagi eriliselt varjamata või end ilustamata, mõjub inimesena, kes on enda ja maailmaga rahu teinud ning elu jooksul küpsenud. Ja see, teate, on ilus. Isegi kui vahel tundub, et „mitte kedagi ei huvita mitte midagi.”
Loe katkendit raamatust SIIT.
