Laupäeva õhtul, kui paljud pere ringis mune koksisid, sattusin kogemata Chicago 1933 pubisse. Tantsupõrandal käis hirmus trügimine ja laval mängis Maryann & The Tri-Tones. Eks olen ka varem neid kuulama sattunud, kuid iga korraga hakkavad nad mulle üha rohkem meeldima. Miks meil 1950ndate rockabilly’t Eestis enam eriti ei mängita, püüdsin välja uurida bändi kitarristidelt Artur Skrõpnikult ja Mariann Lantsilt.
Tekst ja fotod: Kris Moor
Artur, miks sa just rockabilly oled valinud? Ma vist ei olegi kuulnud sind midagi muud mängimas.
Kooliajal oli meil sõpradega bänd ja muu hulgas mängisime ka Stray Catsi lugusid. Kui nende esimene plaat välja tuli, raputas see minu senist arusaama muusikast (olin 13-aastane). Ja kui veel Soome TVst nägin „Runaway Boys’i” videot, oli minu jaoks selge, et see on midagi, mida ma tahan ka ise mängida.
Tol ajal – nagu küllap ka praegu – sõltuti paljuski tuttavatest, sõpradest ja kaasmuusikutest. Minu tuttavate hulgas ei olnud kedagi, kes sellist muusikat fännaks. Enamik tahtis ikka karmimat rocki ajada, see oli tol ajal paljuski n-ö põrandaalune peavoolumuusika, ja nii ma sattusin just selle stiili peale. See periood kestis mu elus päris pikalt, väikse lõtkuga 1990ndate keskpaigani välja. Hiljem viis elu mind kokku kohalike vene poistega, kes mängisid rockabilly’t − Eestis ei olnud ühtki teist bändi, mis selles žanris nii autentset rida oleks ajanud. Alguses mängisime ikka üsna poppe lugusid, vahele Stray Catsi ka, alles tükk aega hiljem pöördusime vähetuntud lugude ja omaloomingu poole. Lõpuks, peale mitmeid koosseisu- ja nimemuutusi, sündiski Maryann & The Tri-Tones. See oli loomulik areng.
Alustasite pigem kaveritega?
Jah, selleks, et juurteni läbi tunnetada ja stiil seeläbi omaseks saaks, tulebki ehk põhilugudest alustada. Ega me siis ka üks-ühele järele ei üritanud. Halb oleks, kui me siiamaani samamoodi jätkaksime. Näiteks kui läheksime järgmisel keikkal Rootsi ja teeksime seal „Johnny B. Goode’i”, „Rock Around the Clock’i” või teisi teada-tuntud lugusid, siis patsutataks õlale, et tublid poisid – ja tagasi ei kutsutaks. Selliseid lugusid lihtsalt ei tohi seal mängida, sest need ei huvita enam kedagi. Eestis on hoopis vastupidi, ainult neid tulebki mängida. Meie inimeste jaoks on jäänud rokkmuusika algusaegade ajalugu pisut väljalõigatuks või see on paraja nihke või moonutusega, suurem osa teab paratamatult ainult kõige tuntumaid lugusid sellest perioodist. Läänes on see kultuur olnud järjepidev ja kõik tuntud lood on neid iiveldamiseni ära tüüdanud. See ei tähenda, et need oleksid halvad, aga noh, kaua sa ikka jaksad üht ja sama kuulata. Parem on mängida omaloomingut või vähetuntud lugude kavereid. Paraku ei aita kunagiste hittide puhul üldjuhul ka see, kui hakata neid omamoodi ümber tegema. Vaevalt see neid oluliselt paremaks muudab.
Kas 50ndate muusika nõuab kitarri puhul ka teistsugust mängutehnikat?
Absoluutselt. See muusikastiil annab võimaluse mängida põhiliselt kolmel erineval viisil. Esiteks, à la Chuck Berry − rythm and blues’il põhinev, n-ö must maneer, mis on kõige lihtsam ning tavalisem. Teine võimalus on mängida kantripõhist stiili, kas siis lihtsamalt nagu Johnny Cashi kidramees Luther Perkins või siis keerukamalt nagu Merle Travise picking pöidlaküünega. Kolmandaks võib mängida svingil baseeruvat kitarri kuni bebop’i mõjutusteni välja – lihtsamalt nagu Charlie Christian või keerulisemalt nagu Jimmy Bryant. Valik on väga suur.
Kuidas sa rokkmuusika juurde jõudsid?
Lapsepõlves tõi isa koju kolm makilinti: ABBA, Boney M. ja Suzi Quatro. ABBA ja Boney M. jäid kohe kõrvale, aga Suzi Quatro oli see õige. Hiljem tulid veel Sex Pistols, AC/DC ja Stray Cats. Umbes 13aastaselt sain esimese kitarri ja hakkasin vaikselt tinistama. Keegi mind õpetanud ei ole.
Kas kõrva järgi õppijatel ja muusikahariduse saanutel on üldse mingit märkimisväärset vahet peale nooditundmise?
Ma arvan, et vahe on väga suur. Kõrva järgi õppides kuuled ja õpid ka tooni ära, noodi järgi õppides õpid peamiselt nooti. Mina üritasin alati kõla täpselt tabada, nii nagu see lindilt tuli. Ja kui näiteks soolos oli mõni viga sees, siis õppisin selle samuti ära. Iseasi, kas ma neid vigu pärast palju järgi harjutasin, aga vahel mängisin kontsertidel nalja pärast ikka sisse. Ma tahan öelda seda, et kui õppida kuulmise järgi, on lõpptulemus märksa huvitavam. Noot on noot. Kui anda noot kümnele kitarrimängijale ette, siis nad kõik mängivad seda pisut erinevalt ja erineva tooniga. Jutt käib siin muidugi õppeprotsessist.
Kitarrimängijatel on enamasti maas hunnik plokke. Sulle vist plokid väga ei meeldi?
Enam mitte. (Naerab.) Varasemal perioodil, kui muud muusikat mängisin, siis olin nagu teised. Ma arvan, et kitarrisaundi on ilma plokkideta huvitavam kuulata. Ise kasutan ainult kajaplokki, see on stiiliga seotud kohustus. Üsna mitu aastat mängisin ilma ühegi plokita, aga tuttavad mainisid, et ma kõlan kuivalt ja torkan bändi üldsaundist liiga välja. See polnud hea ja hakkasin jälle kaja kasutama.
Plokindus hakkas pihta umbes 60ndate alguses, kuni selle perioodini on kidramehed mu jaoks veel kuulatavad. Mul on väga raske kuulata kitarriste, kes mängivad plokkidega, eriti kui kasutatakse drive’i. Siin on veel üks tähtis moment: plokk ilustab, sellega oskab igaüks mängida, aga ilma plokita ja hea tooniga igaüks mängida ei suuda. 50ndatel oli kajaplokk ainus, Echoplex oli neist ehk kõige tuntum, kus lint käis sees ringi, aga sedagi ei kasutanud kõik. Enamasti oli kirdajuhe ja võimendi − ole mees ja mängi! Moodsaid stiile muidugi ilma plokkideta mängida ei saa, seal on omad saundi- ja stiilinõuded, aga see on juba teine jutt.
Mariann, sa oled alustanud kuuldavasti hoopis punkbändis trummarina. Kuidas see juhtus?
Mariann: Olime punkaritega linna peal ja tuli mõte, et teeks oma tüdrukutebändi. Keegi ühtegi pilli eriti mängida ei osanud. Meiega oli seltsis ka üks sõber, kellel oli prooviruum, ja ta kutsus meid sinna ning õpetas kõigile lihtsamad käigud selgeks. Tegime mõned algelisemad lood ja niimoodi tasapisi jätkasime ja õppisime.
Miks sa pungile selja keerasid ja kardinaalselt teist stiili viljelema hakkasid?
Mariann: Ma ei tea. Kasvasin vist välja. Punk on rohkem selline teismeliste teema. Mulle meeldis ka The Clash väga, osad lood olid neil rockabilly-mõjutustega.
Artur: Nad tegid ju päris rockabilly-lugusid ka.
Mariann: Jah, see „Brand New Cadillac” ja…
Artur: Punk ja varajane rockabilly on põhimõtteliselt üks ja seesama. Iga koolipoiss, kes ostis endale pilli, harjutas nädal või kaks, võis põhimõtteliselt juba minna stuudiosse lindistama või kontserdile esinema. 50ndate rockabilly ja rock’n’roll oli üsna mitmekihiline. Üks kiht oli primitiivne rock’n’roll, mis oli nagu tolleaegne punk, mida igaüks suutis mängida. Ka mina alustasin tegelikult koolibändis pungiga.
Mariann, kas sa oled laulmist ja kitarri veel kuskil õppinud või tuli see samuti omal käel?
Mariann: Jah, omal käel. Koolis muusikat õppinud ei ole. Kitarri on mulle Artur õpetanud. Alguses üritasin ise õppida, aga ma olen vasakukäeline ja väga ei tulnud välja. Mõtlesime, et prooviks teistpidi ja siis oli kohe palju lihtsam. Laulmisega olen hääleseadjate juures käinud, Zoja Hertzi ja Airi Allvee juures. Ma olen ka palju kuulanud, kuidas varemalt seda stiili lauldi ja üritanud nende pealt õppida. Selles mõttes olen iseõppija jah.
Rockabilly-bände pole Eestis just palju, veel vähem on neid, kes esitavad enda originaalmuusikat. Kuidas ja kelle algatusel The Tri-Tones sündis?
Artur: The Tri-Tones kujunes välja sellisest bändist nagu The Jumpin’ Wheels. Umbes 10 aastat tagasi, kui bändi laulja ja kontrabassimängija sõitis Inglismaale tööle, olime trummariga lõhkise küna ees, et mis nüüd edasi. Leidsime ühe tuttava, kes nõustus kontrabassi mängima ja suutis ka laulda. Lauljad ja kontrabassimängijad aina vahetusid ja vahetusid, kuni lõpuks leidsime Marianni ja Mari. Ma ütleks, et praegu on meil läbi aegade kõige ideaalsem koosseis üldse. Me saame teineteisest väga hästi aru, teeme oma lugusid ja sobime omavahel nii muusikalises kui inimlikus mõttes. Bänd peabki olema nagu perekond.
Mariann, kuidas sa bändi sattusid?
Mariann: Artur oli teinud ühe Venemaa sõbra jaoks demo ja palus mul sisse laulda. Tundus, et tulemus talle sobis ja mõni aeg hiljem esitasime paar lugu ka kontsertidel koos. Niimoodi tasapisi see kujunes. Algusaegadel laulsin kontserdil 3–4 laulu, pool aastat hiljem juba kolm setti.
Artur: Täpsustaks – pool aastat hiljem laulis me tollane põhilaulja 3–4 lugu ja ülejäänu Mariann.
Te teete uusi lugusid peamiselt koos. Kuidas need sünnivad?
Artur: Mariann võtab akustilise kitarri kätte, mõtleb viisi välja, laulab „rootsi keeles” midagi peale…
Mariann: Mõnikord mõtlen ikka sõnad ka kohe…
Artur: On ka nii või? No okei, seda parem… Ja mina kuulan üle, püüan kohendada ja looks vormida. Seejärel mängime proovis, salvestame ja kuulame. Iga kord päris 100% ei õnnestu, aga suurem osa lugudest on meil ikka käiku läinud.
Kust sa sõnade jaoks ideid saad? Kas võtad 50ndatest šnitti?
Mariann: Jah, ma üritan lähtuda sellest, millest vanasti lauldi.
Artur: 50ndatel sotsiaalpoliitilisi teemasid muusikas ei puudutatud, põhiliselt lauldi armastusest, autodest või muidu lihtsatest asjadest.
Mängite eri kohtades umbes kaks korda nädalas. Kui palju teil igapäevases repertuaaris lugusid kokku on?
Artur: Pakun, et meil on kavas kokku umbes 200 lugu, mida võiksime kinnisilmi mängida. Kontsertidel mängime tavaliselt 50 ringis. Teeme iga nädal proovi ja praktiliselt alati võtame töösse mõne uue kaveri või enda loo. Meil kehtib bändis ka kokkuleppe, et keegi paberi pealt ei mängi ega laula…
Kõik 200 lugu on peas?
Artur: Jah.
Mariann: Meil ei ole esinemisteks kindlat kava ka…
Artur: Suurtel festivalidel teeme setlistiga, aga muidu kindlat kava pole. Ma vaatan publiku pealt, mis emotsionaalselt sobiks: kas kiirem või keskmise tempoga; popikas või kantrilugu… Ja kui lugu lõppeb, ütlen teistele järgmise laulu pealkirja ja läheb kohe edasi. Selline mudel on siiani kõige paremini toiminud.
Maryann & The Tri-Tones on suuresti ka elustiilibänd – lahedad 50ndate riietus ja soengud. Kui te lavalt maha astute, kas see teema jätkub?
Mariann: Nojah, muusikat kuulan küll iga päev. Samas päris iga päev ei viitsi ajastutruud soengut ja meiki teha. Aga eks ma üritan küll. Mulle väga sobib see kõik.
Artur: Tänapäevane elu on niivõrd teistmoodi, nii riietuse kui ka kõige muu osas. Seda sajaprotsendiliselt kogu aeg järgida oleks võibolla liiga kummaline.
50ndatel olid naised üsna taltsas koduperenaise rollis. Kui Mariann liituks homme feministide grupiga „Virginia Woolf sind ei karda!”, kas siis tuleks bändis laulja ja lugudekirjutaja välja vahetada?
Artur: Esiteks, ta ei liitu…
Mariann: Miks sa nii kindel oled? (Naerab.)
Artur: Ma arvan… Samas, kui meie muusikaline taust jääb samaks ja ta ei liiguks feminismi tõttu stiilipiiridest päris välja, siis me kõik oleme ju vabad ja võime teha, mis tahame. Teineteist keelata oleks ebaõige.
Pühade ajal oli Chicago 1933 pubi rahvast täis ja tantsupõrandal käis tihe andmine. Vaatasin, et üks paar tantsis ikka üsna teistmoodi. Rockabilly on ka vist täitsa omaette tantsustiiliga.
Artur: Jah, see on tõesti omaette tantsustiil. Aga vahel võib tantsuplatsil väga kummalisi hetki näha. Ükskord mängisime kohalikus klubis oma kõige kiiremat lugu ja üks Soome paarike tantsis raugelt fusku’t absoluutselt teises rütmis. Kuidas nad oskavad niimoodi? Täielik müstika mu jaoks.
Palju on Eestis üldse teiega sarnaseid ehedaid rockabilly-bände?
Artur: Need, kes mängiks autentset rockabilly’t, neid ei ole enam ühtegi järele jäänud. Autentne rockabilly tähendab, et lähtutakse 50ndate saundist, bändis on kontrabass ja riietus on ajastukohane. On neid, kes mängivad neo-rock’n’roll’i. Uustulnukale on see vahetegemine ehk natuke hoomamatu, aga meie stiili austajate jaoks on vahe väga suur − umbes nagu Boney M.-il ja Portisheadil. Välismaal pööratakse stiilinüanssidele palju tähelepanu. Kui sa pole just Ameerikast, siis ei tohi mitte ühegi asjaga eksida. Näiteks kui lähed Jacksoni hevikitarriga rockabilly’t mängima, siis tagasi ei kutsuta. Nii lihtsalt on.
Laur Joamets rääkis kunagi intervjuus, et tahaks teha bluusi asemel hoopis kantrit, aga siin Eestis ei lähe see stiil väga peale. Ta läks USAsse ja tegigi ära ning jõudis päris kaugele. Rockabilly on samuti pisut nagu nišitoode.
Artur: Rockabilly on seda tõesti. Näiteks muu maailma plaadipoodides paigutatakse rockabilly-plaadid alati alternatiivmuusika sektorisse. Kui rääkida kantrist, siis on olemas Eesti kantri, aga see ei sarnane kõlaliselt sellega, mida Ameerikas 50ndatel tehti. Eriti mis puudutab džässipõhist kantrit ja western-svingi. Samas kui hakata autentsel moel seda mängima, ei saaks sellest siin keegi aru. Võid ju paar korda proovida, aga kui rahvas kuidagi ei reageeri, siis rohkem sind kuulata ei soovita ja tuleb mängida teistsugust muusikat. Meile mõlemale meeldib väga vana kantri − Hank Williams on Marianni lemmik laulukirjutaja ja laulja, minul samuti. Samuti on mu suured lemmikud sellised kantri-džässkitarristid nagu Jimmy Bryant, Roy Lanham ja Hank Garland.
Mariann: Hankilt saab ka laulusõnade osas häid ideid…
Artur: Aga kui rääkida rockabilly’st ja sellest, mis muusikat me siin Eestis teeme ja mida välismaal mängime, siis need lood kattuvad võibolla ainult 30%. Eestis on vaja rohkem levinumaid lugusid teha, välismaal pead just oma materjali mängima ja kaverid peavad olema mitte väga tuntud.
Mariann: Ja isegi mitte väga tuntud laule lauldakse alati kaasa. Rahvas teab vanemat muusikat väga hästi, peaaegu kõik laulud on kõigile teada.
Artur: Jah, päris tundmatut lugu on võimatu leida, mida keegi ei teaks.
Mariann: Muide, eelmisel aastal mängisime välismaal rohkem kui Eestis. Põhiliselt Rootsis.
Kus te veel olete ära käinud?
Mariann: Saksamaal, Hollandis, Belgias, Lätis, Soomes…
Artur: Marianniga oleme mänginud pea kümnes riigis. Lisaks veel Venemaal, Taanis, Prantsusmaal ja Inglismaal. Ah jaa, Gruusias käisime ka. See, kuidas nad meid söötsid ja jootsid…
Mariann: Laud oli lookas…
Koosseis:
Mariann Lants − kitarr ja vokaal
Artur Skrõpnik − kitarr
Mari Laube − kontrabass ja taustavokaal
Peeter Karo − trummid
Tulevased kontserdid: 28. aprill − Scotland Yard; 19. mai − Scotland Yard; 31. mai − Chicago 1933; 03. juuni − Viljandi Hansapäevad; 16. juuni − Chicago 1933; 07. juuli − Chicago 1933; 15. juuli − American Beauty Car Show (Haapsalus)
Fotogalerii:
