Tallinn Music Weeki artistid valisime sel korral välja valemi alusel, mis hõlmas endas nii hinnanguid huvitatuse skaala mõlemast otsast (“seda bändi ma lihtsalt pean kuulma” versus “oo, see nimi tundub põnev, läheks vaataks, mida nad endast kujutavad?”) kui ka soovi muuta kolme päeva jooksul kuuldu stilistiliselt võimalikult mitmekülgseks. Liidetavate summaga võis igati rahule jääda. (Reportaaži lõpus fotogalerii!)
Tekst: Caroliina Rand, Kris Moor
Fotod: Kris Moor
Neljapäev, 4. aprill
Dahling@Sinilind:
Seda, et kõnealune ansambel, kes Eesti ja ka välismaiseid muusikaaustajaid rõõmustanud nüüdseks juba tublisti üle kümne aasta, kokku saab ja bändiasjadega tegeleb täpselt siis, kui parasjagu isu tekib, on nende esinemisest tunda. Lavalt hoomab siirast rõõmu, ei ühtegi tülpinud nägu. Sinilind jääb Dahlingu jaoks ilmselgelt liiga väikeseks, sest kõik soovijad saali ei mahtunudki. Võib-olla jääb see liiga pisikeseks üldse terve TMW jaoks. Mul pole ühtegi foobiat, aga kui ma peaksin endale mõne tekitama, siis ilmselt juhtuks see olukorras, kui viibin suhteliselt väikesemõõtmelises klubis ja teel garderoobi avastan end inimmassi lõksus olevat ning samal ajal kalkuleerin närviliselt, kui kiirelt on võimalik jõuda järgmisesse kohta. Dahlingu etteaste ajal saadud positiivne energia põrmustub Sinilinnu koridorides vürtsikilu etendades.
Teisikud@Von Krahli teater
Roovik ja Merivoo. Roovik süntekal ja Rasmus Merivoo trummidel. Täitsa hea, aga midagi oli ikka nagu puudu. Lava ees üks plika küsis teiselt, et millal nad siis laulma hakkavad. Ei hakanudki. Jah, midagi võinuks veel olla. Kui Talbot ajab läbi basskitarri ja trummidega, siis see nagu töötab. Võib-olla on Talboti kontserdil midagi veel, elektroonilised vidinad vms, nende helipilt näib rikkalikum. Teisikud on justkui veidi poolik. Aga mängime nii, et kitarrist oli seekord kodus haige. Ühesõnaga hea asi, aga saaks see kidravend lõpuks ometi terveks.
Armastus@Von Krahli väike saal
Igasugustel esinemiskoolitustel mainitakse aeg-ajalt, et kui laval miskit puntrasse juhtub jooksma, ei maksa seda publikule välja näidata. Neid asjatundjaid, kes oma kõrvaga kuulevad, et kõik pole päris korras, sinu peavangutused ega kuklasügamised ei lepita. Need aga, kes ise aru ei saaks, et miski valesti, on nüüd segadusse aetud ja ei ole enam kindlad, kas nad ikka tohivad kuuldut nautida või peaksid ka päid vangutama. Tehniliste probleemidega Armastus jättis mõnevõrra ebaleva mulje. Esinejate nägudelt peegeldunud emotsioon andis mõista, et nad oleksid tol hetkel parema meelega kusagil mujal. Pooletunnise esinemise absoluutne hitt oli publikule pakutud improvisatsioon-soovilugu, mille pealkirjaks sai anonüümse hõike järgi “Küte”. Erinevalt eelnenud uinamuinast tõmbas see inimestele isegi veidi elu sisse. Hitt nr 2 oli Tätte jr-i perfektsed sõrmed tillukesel analoogsüntekal.
Kali Briis@Von Krahli baar
Õhtu üllataja. Oli see nüüd sära esinejate silmades või paljude käikude ilmselge mõjutatus The Barvery, ühe mu ammuse lemmiku poolt, aga bändist, kellest polnud varem kordagi kuulnud, sai hoobilt esimese päeva sümpaatseim. Kali Briis läheb ilmselt peale nii eripärasust armastavale hipsterikommuunile kui ka keskealisele ärimehest isale, kes otsib oma põhikoolis käivale tütrele sünnipäevakinki. Ei teagi, on see nüüd halb või hea. Kuulata oli igatahes väga hea.
Reede, 5. aprill
Odd Hugo@Kanuti Gildi saal
Konkurentsitult perfektseima diktsiooniga bänd kõigi sel Tallinn Music Weekil kuuldute hulgast. Kanuti Gildi saalis veedetud aja meeleolukaimaks osaks kujunevad mõnevõrra ootamatult siiski Soome tädid konjakitopside ja kohvitassidega, kellest üks end minu kõrvale istuma sätib ja seda hetkel, mil Odd Hugo esitab juba oma teist pala ning mul pole vähimatki plaani asukohta vahetada. Lootuses õhtu alguses alkoholiaurudest kohe mitte hägustuda, üritan eemale nihkuda, aga kui veel kaugemale tõmbuksin, lõpetaksin fotograafi süles. Fotograaf lausub aga ühel hetkel, et tema jaoks on see kõik liiga masendav ja lahkub. Trompeti ja trombooniga palistet meloodiad meenutavad kohati tõesti matuserongi, ent hingemattev lüürika ja erakordne live kleebivad mind ja paljusid teisigi tooli külge. This Hugo is odd indeed. Teinekordki!
Muide, lähemal inspekteerimisel (loe: hilisemal TMW kodulehe uurimisel) selgub minu suureks üllatuseks, et tegemist on kohaliku bändiga. Eks see seletab asjaolu, miks kavabukletis nende nime taga NO ega SWE ega muud lühendit polnud, kuigi ma neid sealt leida üritasin. Isekeskis pakkusime tegelikult, et küllap nad kusagilt sealt Briti saarte pealt pärinevad. Ja et mõni liige on raudselt Taanist. Kes 12. aprillil Tartus juhtub olema, astuge kindlasti läbi klubist Kink Konk ja saage osa Odd Hugo live’i-maagiast.
Paean@Tapper
Kui üks allikas väidab, et Paean viljeleb progressiivset death metal’it ja teine, et hoopis ekstreemset proge-metal’it, siis kohapeal lava ees seistes saad aru, et vahet pole, kuidas seda nimetatakse − tüübid raiuvad nii tõsiselt, et paigale jääb ka inimene, kes ehk tavaelus sootuks teistsugust muusikat kuulab. Bändiliikmete aktiivset lava-show’d jälgides tekib paratamatult võrdlusmoment saunalava ja ägeda vihtlemisega, mis on eestlastele samuti tõsine ja töine asi. Kuigi sel korral kuulas bändi napilt 30 inimest, ei tehtud laval hinnaalandust. Käis korralik juustega vihtumine ja kel publiku hulgas rohkem karvu peas, vehkis ka kaasa. Kes TMW raames Tapperisse ei jõudnud, siis eeloleval laupäeval, kolmeteistkümnendamal aprillikuu päeval, võib neid samas klubis uuesti kohata.
Luna Vulgaris@Rockstar’s
Luna Vulgarise pooltund on nagu viktoriin.
Miks hoiab kitarrist enamiku etteastest medikat hammaste vahel?
Miks on vaja pooltele saalis viibivatele inimestele kuulmiskahjustus tekitada?
Miks satub solisti hääl alailma nootidele, kuhu see YouTube’ist kuuldu järgi sattuma ei peaks?
Peaauhind läheb sel korral kellelegi teisele, sest mina ei suuda lagedale tulla ühegi vastusega. Mihkel Raua võrdlus The Black Keysiga minu arvates kahjuks paika ei pea.
Fotograaf tegi kiirelt oma klõpsud ära ja teatas, et rohkem ta seda kuulata ei suuda − tüdruk ei pea ju viisi.
Fuck Yuo I’m a Robot@BiBaBo
Olen juba vähemalt aastat viis oodanud, et keegi elektroonilise muusika DJ-dest selle Jeesuse pildiga T-särgi triki ära teeks ja ega see polekski saanud olla ükski teine kooslus.
Värskendav on kuulata artiste, kes on head, teavad ise, et nad on head ja ei karda seda ka teistel kuulda lasta.
* * *
Fuck Yuo, I’m a robot too!
Avasaxa@Wabadus Cafe
Soome bändi esitus sujus vaatamata hilisele kellaajale (kui nüristav võib olla esineja jaoks kella kolmeni öösel ootamine, teavad vaid need, kes on seda ise kogenud) suisa suurepäraselt ning lisaks kõrvu paitavatele eriskummalistele meloodiatele, kus mõjutusi niivõrd erinevatelt kooslustelt nagu The Knife, Massive Attack, DJ Shadow ja Kraftwerk, sai publik osa ka mõnusast lava-show‘st ning sellesse isegi kaasatud. Järellainetustes on kuulda olnud, et nii mõnigi leidis selle rühmituse näol omale uue lemmiku.
Tuline kahju, et Avasaxa Facebooki lehel tulevaste ürituste pealkirja all hetkel vaid miinusmärk terendab.
Laupäev, 6. aprill
Reede õhtul teatas Caroliina pidulikult, et laupäevase kava võin ma otsast lõpuni ise kokku panna ja läheme just sinna, kuhu mina tahan. Valisin siis hoolega muusikat enda maitsele, ikka džäss ja selline. Caroliina liitus minuga alles siis, kui mu džässiprogramm läbi sai ja sammud Sõprusse seadsin.
MaiGroup@Wabaduse Cafe
Kuna Mai kirjutab nüüdsest ajakirja bassirubriiki, siis oli MaiGroup esimene bänd, millele ma kavas suure ringi ümber tõmbasin. Hilisest pärastlõunast hoolimata oli Wabaduse kohvik rahvast täis ja lava ette andis trügida. Loomulikult jätkus mul silmi ainult Mai jaoks, sest naiskitarriste näeb laval harva, veel vähem näeb tüdrukut basskitarriga. Pooletunnise seti jooksul jõuti mängida värskelt plaadilt neli lugu. Aga kui Mai teatas, et nüüd tuleb viimane lugu “Hilton Dance”, siis teadjamad juba hõiskasid rõõmust ja aplodeerisid sajaga. Hittlugu algab kohe mõnusa bassikäiguga. “People like to see fingers run fast...” naerab Mai.
MaiGroup oli nii hea, et kuulasin neid hiljem NO99-s ühe korra veel. Jazzkaare kontserti ei kavatse ka missida.
Robert Jürjendal / Five Seasons@Mustpeade maja
Eelmisel aastal ma küll ei märganud, et TMW-l on ka klassikakava esindatud. Igati tervitatav nähtus. Tutvustusest lugesin, et Five Seasonsi idee algataja oli taani kitarrist Volkmar Zimmermann, kes tellis Robert Jürjendalilt teose “Love’s Philosophy” sopranile (Sara Fiil) ja klassikalisele kitarrile (Volkmar Zimmermann). Mulle tundus igatahes põnev. Näpuotsaga ambient’i, klassikalist kitarri ja hea vokaaliga sopranit… Avastasin, et mu muusikamaitse võib võtta üsna ootamatuid pöördeid. Igatahes klassikalistel pillidel mängitaval minimalismil on palju rohkem elu ja värvi sees. Harva õnnestub live’is sellist kraami näha. Seda kontserti ei olnud keegi nõus minuga kuulama tulema. Kahju.
Raul Sööt Deeper Sound@NO99
Džässipublikuga on alati see hea asi, et inimesed tõesti jälgivad muusikat ja soolosid. Hoopis teine asi on kuulata, kui kitarri või saksi soleerimisele järgneb heakskiitev aplaus. Isegi kui unustad end korraks oma mõtetesse, siis publiku reaktsioonid tuletavad pidevalt meelde, et tuleb olla kohal − tõeliselt kohal, kuulata ning jälgida. Hoolimata fancy‘st kontserdikohast, kus kõik istuvad viisakalt saalis, oli meeleolu erakordselt vaba. Hõiked siin ja seal, poole kontserdi pealt: “Hei, kas seal üleval on veel mõni vaba koht ka?” Muidugi, tule aga… ette põrandale võid ka istuda. Mõnus.
Oleg Pissarenko Band@NO99 kohvik
Märkasin juba varem, et kõik fotograafid lasid Raul Söödi viimase loo ajal jalga, et Pissarenko kontserdi ajal paremad kohad sisse võtta. Ilmselt põhjusega, sest Pissarenko on hullult lahe habemega hipi. Mul oli tükk trügimist, et lavale ligi pääseda. Vist isegi müksasin ühele delegaadile õlut särgile. Kindel pole. Vabandasin küll põhjalikult, aga oli see nüüd äärmine viisakus või midagi muud… väidetavalt polnud siiski minu süü. Muusika oli hea, helge lillelapsevärk. Aga kui lugude vahele hakati pajatama new age’i loba sisemisest lapsest ja muud säärast, läksin edasi. Vahel rikub see pseudofilosoofia kõik ilusa ära.
HighasaKite@Sõprus
Lisaks unelev-unistavale indie-popile oli see bänd ühes võtnud midagi, mida ühelgi teisel meie poolt sel festivalinädalal nähtud artistil ette näidata polnud − lava- ja kehakaunistused. Kõik need suled, tulukesed ja värvilised triibud olid ütlemata toredad ja hoidsid kuulajate-vaatajate energiat kokku, sest juhul, kui bänd neid kaasa poleks võtnud, oleksime me pidanud need sinna ise juurde mõtlema.
Kitarrist tundus üsna andekas vend olevat. Vahepeal mängis trompetit, siis jälle kitarri. Tema lavalolek jättis aga veidi soovida. Tüüp trampis ja kargas laval veidi rohkem, kui see oleks muusikaga kokku sobinud.
Rasabasa@Sõprus
Inimene on visuaalne olend, nii on ilmselt paratamatu, et kõige enam jääb Rasabasat elus esimest korda kogenule meelde just iluvõimleja liigutustega solist − neiu, kelle hääl ja olemuski on ühtaegu pehme ja nõudlik. Korduvad märkused helimehele “Palun lülita see monitor välja, aitäh… See monitor on ikka sees! Aitäh!” ei andnud mingit tulemust.
Ansambli etteaste algusest saadik jälitanud ja lõpuks ületamatuks osutunud tehnilistest viperustest hoolimata oli see kolme päeva kõrvupaitavamaid pooltunde. Milliste sõnadega premeerida bändi, mille esinemise ajal unustas lämmatava köha käes kannatav siinkirjutaja köhimise lihtsalt ära?
MIMproject@Von Krahl
Moššimine on eilne päev! Uus väljaelamistrend on penoplastist trummide tagumine. MIMprojecti aktsioon pealkirjaga Threshing Mongrels ehk eesti keelde panduna Rehepeksjad Krantsid sai hakkama ilmvõimatuga: tegevusse kaasati suvalisi kõrvalseisjaid, kellest mõni mitte ainult ei soostunud osalema, vaid − kujutage seda endale ette! − polnud nõus ürituse lõppedes tükkideks pekstud valge vahtplasti jääkidest eemalduma.
Ärge enam otsige, Eesti Nokia on leitud. Ürgtekno!
MIM-aktsioon oli TMW-le kena punkt.
Fotogalerii Facebookis.
Fotogalerii (90 pilti):
