Rokk-kontsertidel on põnev jälgida, kuidas inimesed valguvad saali, iga istekoht saab täidetud ning vaba põrandaruum järjest kahaneb. Kerge trügimine, elevil näod ning lakkamatu sumin.
Tekst: Elaisa Roobas
Fotod: Kris Moor
Publiku küttis soojaks kohalik bänd HND (Tarvo Mölder, Madis Savi, Tarmo Põiklik ja Andi Aus). Tundus, et poistel oli vastutus nii üüratu, et lava jäi liiga suureks, või siis kartsid nad vanameistreid üle trumbata. Bändiliikmed olid justkui omas mullis, aeg-ajalt vaatasid üksteisele otsa ning tegid nägusid. Rahvast korralikult käima ei saanud, ka parimad lood, mille järgi inimesed oleksid saanud kaasa karjuda, jäid lõppu, ning neid oli liiga vähe.
Kell 21.30 astus lavale Scorpions. Koosseis on neil püsinud alates 2003. aastast sama: Klaus Meine (laul), Matthias Jabs (kitarr), Rudolf Schenker (kitarr), Pawel Maciwoda (bass) ning James Kottak (trummid). Tahaks öelda, et rahvas läks lolliks, aga nii see siiski polnud. Õhk oli kergelt mõrkjas-magus, sest tõenäoliselt jääb see viimaseks võimaluseks skorpione Eestis laval näha. Bänd on väitnud, et nad tahavad pärast 35 tegutsemisaastat lõpuks pillid kotti panna, viimane tuur korraldati vaid fännide rõõmuks. Ometi lavategevuse lõpp venib juba pikemat aega, nii et eks näis.
Kui Matthias Jabs ja Rudolf Schenker esimesed akordid lõid, kostus fännialast kõrvulukustav kisa. Rokk-kontserdid toimivad teadagi bändi ja publiku sünergial – seekord hoidis eestlaste au üleval vaid käputäis tõsiseid fänne, teised püsisid vaguralt oma toolidel. Tundus, et bänd ei saanud oodatud vastukaja, seetõttu polnud nad ka ise just ülemäära energilised. Au ja kiitus esimese rea fännidele, kes teadsid peast kõigi või enamiku laulude sõnu! Scorpionsi T-särgis noormees, kes sai trummipulga, medika ja higise rätiku omanikuks, laulis eranditult kõik lood kaasa. Kui mina oleksin artist, annaksin talle veel nodi ja kolm pikka paid.
Paraku oli tunda, et meestel on jõudu kõvasti vähemaks jäänud. Kuigi 4/5 liikmeist on nüüdseks ületanud 60 aasta piiri, väärib imetlust, et nad ikka veel käivad ja esinevad, ning fännid ei pea oluliselt pettuma. Tõsi, 20 aasta taguse ajaga neid kindlasti enam võrrelda ei anna – vanu kontserte vaadates on näha, kuidas mehed jooksevad mööda lava ringi, seekord piirdus Jabs aga mõne naljaka hüppega kaamera ees ning Meinel oli raskusi pikemate ja kõrgemate nootide tabamisega. 65aastane Schenker ei näidanud see-eest mingeid väsimuse märke, ega ka legendaarne trummar Kottak.
Esitusele tulid kõik tuntumad lood: „The Zoo” ja „Loving You Sunday Morning”, lisalood „Still Loving You”, „Wind of Change” ja „Rock You Like a Hurricane”. Rahvas läks eriti pöördesse, kui keset saali ulatuval lavalõigul esitati akustiliselt lugu „Send Me an Angel”. „Wind of Change’i” ajal olid esiridades käed üleval ning kätes arvukad trummipulgad, mida bänd lahkelt publikusse loopis – olgem ausad, kui sa seda lugu ei tea, ei saa sa end ka rokiaustajaks nimetada. Lugude vahele mahtus ka trummisoolo – Kottak Attack. Soolo vahepeal seisis Kottak basstrummil püsti, keeras selja, et näidata T-särgi logo „Rock’n’Roll Forever”, seejärel võttis ta särgi seljast ning paljastus sama kiri seljale tätoveerituna.
Kui su passi on kirjutatud sünniaastaks 1993, siis paraku on võimalik näha vaid seda, mis on kultusbändidest järele jäänud. Olen siiski tänulik, et saan ühel päeval endast noorematele inimestele öelda, et olen Scorpionsi laval näinud.
Vaata ka fotogaleriid:
