Inside Out

Mason on oma mälestusi ise kirjeldanud kui „üsna lõbusat raamatut tõsisest bändist“, mis on vist kõige lühem täppisarvustus, mida sellele teosele kirjutada saab. Kergel toonil rasketest asjadest rääkimine on reeglina ajaloolaste privileeg; Masonis kui autoris kohtuvad aga korraga elav, ehkki läbinisti subjektiivne ajaloo-objekt ja teravapilguline, objektiivsusele pretendeeriv ajaloolane.