Pühapäev, november 24 2024

„Mina isiklikult mängisin kümne aasta jooksul viie bassisti, kuue kitarristi ja seitsme trummariga,” meenutab Sulev Kuusik oma aega Gunnar Grapsi bändis.
Samas − nagu tunnistas talle ansambliga selle lõpuaastatel liitunud neljakeelsemees Jaanus Raudkats − kõlanud nad sellest hoolimata alati hästi. Aga arvutage nüüd ise, mitu korda pidi Raudmehe parem käsi näiteks „Lady Bluesi” õppima.

Tekst: Mart Niineste, Eesti Päevaleht
Fotod: Sulev Kuusiku erakogu

Vello Salumetsa „Rockrapsoodiast” kumab läbi, et juba teismelisena oli Graps liider ansamblites, kus ta mängis. Kuusiku hinnangul oli Graps bändijuhina tugev, tööstiililt valgustatud monarhi ja autokraadi vahele jääv mees, kellel oli kodus klaveril kirjutatud loost proovi tulles selge ettekujutus ning mõned noodipaberile välja kirjutatud partiid.

„Tavaliselt mängis ta proovis uue loo teema klaveril ette, et bändikaaslased asjast  ettekujutuse saaksid, ja seejärel hakkas lugu tasapisi kooruma,” lausub Kuusik ning täpsustab: „Võib öelda, et tema valmis mõeldud lugu oli siiski toorik ja iga pillimees lisas sinna oma panuse. Ja bändimeeste omapoolsed head ideed läksid ikka kasutusse. Loo valmimise protsessis suunas ta pillimehi ikka oma ettekujutuse vaimus. Kitarristidele ta loomulikult midagi ise ette ei mänginud. Ma pole ka oma ihusilmaga teda kunagi kitarri mängimas näinud, kuigi ta olevat oma bänditegevust just kitarristina alustanud.”

Et Magnetic Band, hilisema nimega Gunnar Grapsi Grupp, oli üks seitsmest ENSV Riikliku Filharmoonia levimuusikakollektiivist, kes pidevalt Nõukogude Liidus tuuritasid, oli kord kõva. Proove võeti tõsiselt ning nagu on meenutanud trummar Jaak Ahelik, tähendas napsusena esinemine Grapsi bändi muusikule tasuta tööpäeva. Legendi järgi saatnud Graps  Leningradis u 10 000 inimese ees lavalt napsuse helimehe selges eesti keeles kohta, kus selg ja jalad korraga nime kaotavad.

„Pillimeeste vahelisi pingeid ma ei mäletagi eriti. Eks pinged olid – kui olid – ikka juhi ja mõne lihtliikme vahel. Üldiselt hoidsid bändimehed kokku ja Graps oli omaette üksus,” valgustab Kuusik bändi siseelu. Vahetuv koosseis polnud tavaliselt Grapsi valik ning nooremate pillimeeste eelistamise tingis sobivate endavanuste puudumine. Jutud, et Graps bändimehi vallandas, ei vasta tema sõnul eriti tõele: „Hea pillimees oli tol ajal suur defitsiit. Mehed lahkusid bändist erinevatel põhjustel: sõjaväkke minek, perekondlikud põhjused, sobivam pakkumine teise bändi poolt või kahe tugeva isiksuse kokkusobimatus.”

Kui palju käidi Venemaal Grapsile end pakkumas, Kuusik ei tea, kuid nii Slavka Kobrin kui ka Juri Stihhanov võeti kampa ennekõike sellepärast, et Aivar Ojale ning Endel Jõgile Eestist tol ajal väärilist asendust ei leidunud: „Tähtis oli ikka mees ja tema mänguoskus.”.Kuid üks varjatud motiiv võis meeste valikul veel olla. „Eks Graps tahtis muidugi välja paista, ega ta enda kõrval liiga tugevaid ja väljapaistvaid isiksusi just näha ei soovinud,” arvab ta.

Aga tema ja Graps? „Minu suhteid Gunnariga võib lugeda normaalseteks, aga erilised sõbrad me polnud. Ei tea, et tal oleks üldse sõpru olnud, küll aga miljon tuttavat ja fänni. Mulle on ta küll paaril korral öelnud, et me oleme sinuga nagu Mick Jagger ja Keith Richards…”

Kümne aasta jooksul andis Kuusik Magnetic Bandiga enda hinnangul umbes 1500 kontserti, neist pooled olid esinemised galadel.

Loe edasi ajakirja paberväljaandest 5/2013

Previous

Plaaditurg vallutab iga kuu alguses Von Krahli baari

Next

Rasmus Merivoo realiseerimata unistused

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Check Also