RISTO VIRKHAUSEN on kitarrist, stuudiomuusik ja kitarripedagoog. Ta on lõpetanud Tartus Elleri koolis (H. Elleri Muusikakool) rütmimuusika osakonna ja Muusikaakadeemias klassikalise kitarri eriala.
Risto kirjutab käesoleval ajal instrumentaalmuusikat RV Projecti jaoks, kuid ei ole loometegevuses rangeid žanripiire seadnud, käesoleval ajal on instrumentaalne muusika see, mis teda köidab. Muusikaloomisega tegi algust kaastegevana progressiivses metal fusion rock ansamblis X-Panda ja 2019 alustas oma sooloprojekti loomist.
Panin esimest korda Sind tähele X-Panda ridades, võimas muusika, ansambli ühine hingamine ja omavaheline keemia oli tajutav ja kogu see tulevärk Walpurgi ööl! Iga viimane kui lugu jättis paljudele kustumatu mulje, ka siinkirjutajale ja küllap loodavad nemad nagu minagi kunagi jätku senikuuldule ja nähtule. Seda hoolimata sellest, et meie Muusikaauhindadele nomineerimisel, nagu seal juba traditsiooniks hakkab saama, laveeritakse tugevatest tegijatest mööda ega leita võimalusi nende tunnustamiseks viisil, mida nad väärt on. Sinu isiklik loomeprojekt sai ilmselt just tõuke X-Pandas tegutsemisest? Missugune on käesoleval ajal Sinu rollide järjekord muusikuna?
Ise pean ennast pedagoogiks, vähem live- ja rohkem stuudiomuusikuks. Vahel huvitun elektrikitarrist, vahel klassikast ning hobina tegelen helisalvestuse, mixi, fonogrammide ja seadete tegemisega. Kunagi tulevikus tahaks ennast ka heliloojaks nimetada, hetkel veel ei söanda. Kõigega, mida teen, olen alati kuskil vahepeal, seega raske määratleda – huvisid on palju, aga kõik on seotud muusikaga.
Hea kitarrist ei saa teisiti kui peab olema väga pühendunud ja seda märkavad eemalseisjadki, et oled kogu hinge ja südamega erinevate muusikaprojektide juures. Lapsed ja noored ei ole alati sugugi head harjutajad ja oskust leida aega pühendumiseks leidub vähestel… Kuidas Sina pilli omaseks mängisid või harjutasid?
Kui inimesele miski väga meeldib, siis ta tegeleb sellega – siin pole küsimustki. Ega kõigist muusika õppijatest ei peagi muusik saama, aga selge on see, et aju- ja motoorika arengule teeb pillimäng laste puhul kindlasti palju head. Mina pole kitarriga seotult kunagi mõelnud, et ma ei viitsi harjutada. Küll aga on mulle suure karuteene teinud tõsiasi, et olen autodidakt. Kõik, mida tean, olen õppinud ise ja loomulikult pidanud pärast ka mitmeid kordi ümber õppima.
Kui kitarriga alustasin, siis õnnestus mul tutvuda Kristjan Kapiga, kes praeguseks on hea pillimeister jpm. Tal oli palju kitarriajakirju, mida ma sain ema töö juures paljundada. Lisaks tutvustas ta mulle Halvo Liivamäge (Tartu pillimeister ja kitarrist) ning vedas ka tema kontserdile, mis oli suur inspiratsioon. Tol ajal polnud YouTube’i veel olemas, seega ilma Kristjan Kapi ajakirjadeta poleks minust võibolla kidrameest saanudki. Umbes viis aastat ajakirjade järgi mänginud, läksin Elleri kooli. Seal sai juba ise lugusid maha võetud ning algamas oli tõsisem muusikukarjäär. Elleris tutvusin ka Kaarel Tamraga, kellega koos hakkasime muusikat tegema ning hiljem ka X-Panda bändi.
Soov just elektrikitarri peale jääda on ilmselt seotud mu muusikamaitsega – Queen, Iron Maiden ning hiljem kõik tuntud kidramehed (Satriani, Vai jpt) kujundasid noorukina mu maitset.
Kuidas leidsid oma tooni ja räägid ehk natuke oma pillidest?
Kui hakkasin kitarri mängima, siis sai mul enda peas üsna ruttu selgeks, kuidas ma kõlama peaks. Reaalsus oli muidugi teine ja tee leidmine „oma saundini“ võttis aega. Eelkõige seetõttu, et elektrikitarr on interaktiivne instrument ning iga ahelas muudetud lüli muudab ka saundi. Võtab palju aega ja raha, et eksperimendid tulemuseni viiks. Päris noore kidramehena käisin palju Halvo Liivamäe jutul ja vestlused temaga aitasid mind palju. Hiljem purustas Andres Joamets (Laur Joametsa isa, tuntud kitarrist) paljud mu senised arusaamad öeldes, et mu saund on sitt. (Naerab) Paar aastat mõtlesin selle lause üle ja tegelikult sain mingi hetk ka aru, mida ta sellega mõtles. Siis algas uus teekond ja eksperimenteerimine.
Praegusel momendil on minu peamiseks soolosaundiks 90ndal aastal ehitatud Rivera TBR-2M võimendi + väike plokk nimega BB Preamp. Kui on vaja heavy riffi mängida, siis kasutan Fenderi EVH 5153 võimendit + Precision Drive nimelist pedaali. Viimane kombinatsioon töötab ka klassikalise roki jpt stiilide mängimiseks. Loomulikult on igaks otstarbeks ka konkreetne instrument, mis saundi kätte annab ning salvestusel on ülimalt tähtis leida õiged mikrofonid ning nende eelvõimendid. Enda kidrasaundi salvestuseks kasutan peamisena Shure SM57 ja Microtech Gefell UM70 mikrofone ning API-tüüpi eelvõime.
Pillide suhtes olen ma üsna truu ja ei vaheta neid tihti. Praegusel perioodil olen vaadanud lihtsalt, et mul oleks igat sorti töö jaoks pill olemas ja asja mida ma ei kasutaks pole endale ostnud. Niisiis ripubki seinal kuus täiesti erinevat pilli – Gibson Sheryl Crow signatuur akustiline, Viljar Kuuse klassikaline kitarr, Fernandes Stratocaster 80ndatest, Music Man John Petrucci signatuur 7-keelne, Kalle Tombaku ehitatud 8-keelne kaunitar ja ka üks Kala ukulele. Puudu on veel üks hea bass ja olen ootejärjekorras, et saada endale Brian May signatuur pill.
Vaata lisaks ka videot X-Panda kitarrisalvestus sessioonist:
Andre Maaker, teda oled kiitnud. Keda veel kolleegidest kuulad, jälgid või kellelt inspiratsiooni ammutad? On neil olnud midagi olulist Sulle pakkuda?
Eks ma jälgin kõike, mida kodumaised kidramehed teevad. Ausalt öeldes, ega noorema generatsiooni mängijatest ei olegi Eestis kedagi, kes minu stiilis pilli mängiks. Olgu öeldud, et häid mängijaid on meil väga palju, aga eristuma peaks loominguga, mida paljud ei suuda teha. Toomas Vanemat olen ma küll imetlenud ja kuulanud palju ja meie stiilid ning looming omavad ka palju sarnaseid jooni. Erki Sepp mängis kunagi Gunnar Grapsi mälestusetendusel sellise soolo (G. Graps, Pilved kuuvalgel), et mul oli nutt kurgus. (Naerab) Eks kõik need vana kooli kidramehed on mulle midagi andnud, aga kui sinu iidolitest saavad n.ö. rivaalid, siis ka mõtted selles osas kipuvad muutuma. Lisaks on meil tänu YouTube’ile maailma paremik ekraanil ja ülejala tehes on seda latti raske ületada ja konkureerida.
Sattusin netiavarustes peale Sinu mängitud Gary Moori Lonerile ja sellist, nii originaalile sarnast täiuslikku tooni ei ole ma siinmail Moore’i tõlgendajatelt varem kuulnud, kuigi olen sedagi lugu kuulnud mängitavat kümneid aastaid arvukate esitajate poolt. Kui ei teaks, siis arvaks küll mängija olevat juba 50ndatesse jõudvas põlvkonnas ja pika kogemusega. Mis koht on G. Mooril Sinu muusikapildis?
Gary Moore oli minu arvates üks alahinnatumaid kitarriste maailmas. Eriti avaldus tema geniaalsus live’s, kus talle meeldis mängida oluliselt pikemaid soolosid, kui ilmselt plaadile oleks kohane panna. Ma tegelikult süvenesin tema tegemistesse korralikumalt alles siis, kui olin juba ise n.ö. küps mängija. Hitte teadsin loomulikult juba varasest noorusest. Kuigi ta pole olnud nooruses minu mõjutaja, siis me jagame temaga pillimängu osas sama filosoofiat – hea saund, oskus mängida ja intoneerida pikka nooti ning kasutada maitsekalt ka mängutehnilist pagasit. Tema suurim oskus oli, kuidas teha viis minutit soolot nii, et asi areneb ja publik ei lahku saalist. Kõigile teistele täiesti võimatu ülesanne! Soovitan vaadata „Separate Ways“ London 1992 ja „Empty Rooms“ Stockholm 1987.
Pillimeistrid on Eestis hinnatud, kuid vaid kitsas ringkonnas teada. Kuidas Sinu pillimeistrite valik selline sai?
Eks kui me räägime pilliehitusest, siis igal meistril on oma käekiri nagu ka igal mängijal. Eestis olen enamiku meistrite juures käinud ja ka nende, kes ehitavad, pille proovinud. Minu käekiri läheb üks ühele kokku Kalle Tombaki omaga. Stiililiselt ja esteetiliselt oleme 100 protsenti samal lainel. Oleme muuseas ka samal päeval sündinud. Kui me räägime minu klassikalisest kitarrist, mis on Viljar Kuuse ehitatud, siis selle pilli ost oli ka natuke juhus. Mina nimelt otsisin endale pilli ja Viljaril oli parasjagu üks pill üle. Lisaks on ta üks väheseid, kui mitte ainuke, kes sellisel tasemel klassikalisi pille Eestis teeb. Kui pille remontida on vaja, siis Tartu mehena aitab mind alati Halvo Liivamägi. Temagi külastusele on ohtlik minna, sest huvitavaid teemasid jätkub tundideks ja niimoodi juba 20 aastat – sellest ajast peale, kui esimest korda pilli kätte võtsin. Veel pean kiitma Kuldar Kallustet – olen ka tema juurde sattunud ja ta töö ning pillid on suurepärase kvaliteediga!
Kuidas end inspireerid, kuidas oled saavutanud nii küpse suhtumise nõnda noorelt? Kas kodu ja/või lähedaste toetus ja tunnustus on oluline?
Minu jaoks inspiratsiooni kui sellist ei eksisteeri. Looming tuleb siis, kui ma istun maha ja hakkan asja lihtsalt otsast tegema. Puhas töö!
Küpsuse koha pealt arvan ma nii, et mul on elus õnnestunud sattuda väga erinevatesse ja huvitavatesse seltskondadesse. Spekter on olnud lai ja kõigilt olen miskit kõrva taha pannud ning kuulanud ära, mis neil öelda on. Oluline on aru saada, et nii palju, kui on erinevaid inimesi ja inimeste taustu, on ka erinevaid tõdesid. Selle mõistmine on väga keeruline ja eks pean sellega ka ise iga päev tööd tegema! (Naerab)
Mida Sa raadiost kuulad? On Sul seal oma lemmikud kanalid või saated? Mulle tundub, et sageli üsna kitsuke playlist vaesestab kuulaja muusikapilti, selle asemel, et harida ja ei anna päris täit infot kõikidest Eestis tegutsevatest headest muusikutest ja nende loodud muusikast.
Raadiot kuulan enamasti, kui sõidan koju mängudelt või siis trennisaalis. Esimesel juhul kuulan ma enamasti Klassikaraadiot, Raadio 2-st DnB-d või siis internetiraadiotest filmi- või klassikalist muusikat. Trennisaalis on mul tihti võimalus taasavastada kui head musa tehti nt. 80ndatel, moodsa popmuusika kohta mul kommentaar seevastu puudub. (Naerab)
Millal (kui vanalt, mis sündmusega seoses vms) tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis (sündmused, valikud, juhtumised) selleks pidid juhtuma?
Tagantjärele mõeldes ja filosofeerides tuleb meelde seik, kus nägin naabermajas esimest korda elektrikitarri – justnimelt minu kõrvalmajas tegi proove ansambel Pedigree – mäletan seda „tunnet“ kitarri vastu nii hästi. Ma arvan, et see oli esimene märk sellest, et kuskil sügaval olen ma alati muusika oma olnud. Olin siis võib-olla kaheksa-aastane ja oma esimese kitarri sain 15aastaselt. Muusikat olen ma kuulanud üsna varasest east saati ja selle kõrvale olen ma alati fantaseerinud ise laval mängimisest. Väikese poisina kaevasin kuskilt välja ema vana lintmaki ja vanad lindid ning kuulasin ABBA lugusid. Hiljem kuulasin isa kassettidelt Queeni ning teismeeas oli päevas 4 tundi muusikat kuulata juba standard.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Tulin hiljaaegu välja oma sooloprojektiga RV Project. Palju saadeti personaalseid kirju ja väljendati heameelt, et ma ikka muusikaga tegeleda viitsin. Palju oli ka häid kommentaare – kellele meeldis väga muusika, kes kiitis helitehnilist poolt ja saundi. Oli ka neid, kes arvasid, et neil on nüüd pikaks ajaks pillimängu isu kadunud. (Naerab) Hea meel oli seda kõike kuulda!
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Häid tegijaid on palju! Minu jaoks isiklikult on märkimisväärsed nimed nt. Karl Petti, Argo Vals, Pent Järve, Madis Muul, Rauno Pella ja Põhja Konn. Eristuvad nad just loomingu osas. Laval on väga nauditav vaadata Kadri Voorandit ning absoluutne lemmik kidramees on Andre Maaker – ükskõik, mis sorti kitarri ta kätte võtab, siis tuleb kuuldavale ainult puhas kuld! Parima saundiga kidramehed on minu arvates Riho Sibul ja Ain Agan ning live’s naudin alati ka Jaak Sooääre tegemisi. Klassikalistest muusikutest meeldib mulle väga Duo Telluur. Kiitma pean ka Eesti hip-hopi skeene tegemisi – kõvemate tegijate toodang on ülimalt kvaliteetne.
Andre Maaker – „Never Before“
Karl Petti & Talamak – „Omega“
Madis Muul – „Raven`s Dream“
Duo Tellur – „Respectus“
Ega diplom ei tee veel (alati) profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Eks loomingulistel aladel on mul selle paberi osas alati kahetised tunded olnud, kuigi ega ta enamasti ikka mööda külge maha ei jookse. Peamine õppeasutuse väärtus minu jaoks on võimalus inimestel üksteist leida. Võimalus olla tihti mugavustsoonist väljas ning pidevas sundolukorras, kus on vaja tegutseda. Kunstis on kõik subjektiivne – võin ju ennast ka profiks nimetada, aga mõne teise Eesti muusiku kõrval olen ma väike liivaterakene. Kust läheb piir? Ma arvan, et see küsimus võrdub küsimusega, et mis on armastus? Kõik saavad aru, mis see on, kui tunnevad, aga keegi ei oska vastata. (Naerab)
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Eks ma olen üsna muutliku meelega ja vajan palju vaheldust – täna siin, homme seal. Tartus käivad üldiselt asjad nii, et kui linna minek on, siis käiakse ühe õhtu jooksul järgemööda kõik asutused läbi. Laval ma vaatan meeleldi jazzkoosseise – muusika on alati kvaliteetne ja kõlab hästi. Rocki ja raskemuusikaga võib minna nii- või naapidi ja olgem ausad, et enamasti ikka naapidi. (Naerab)
Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi. Lisa palun sobivaid YouTube’i, Spotify, Soundcloudi vms linke, milleks Sul voli ja soovi on.
Kurb tõsiasi on see, et mida rohkem sa muusikaga tegeled, seda vähem sa muusikat kuulad. Üheks probleemiks on veel see, et head muusikat küll tehakse, kuid ajastu on selline, et kõike saab salvestada kodus, omamata oskusi ja tehnikat ning minusugune kuulaja või audiofiil ei saa enam saundist kaifi, mis on ju ka muusika (suures osas unustatud) osa. Siiski…
Hiljaaegu üllatas mind Mikk Saar ja tema projekt „Colors of Today“ – mõnus easy listening ja ausalt öeldes poleks Mikk Saare profiiliga mehelt seda oodanud.
Üllatav oli minu jaoks ka Beebilõusta album „Must Lipp“. Väga isikliku sisuga tekstid, mida kahjuks mõistavad ilmselt vähesed. Tõeline kunst – räpane, rõve ning nõuab süvenemist ja tausta tundmist. Ma arvan, et Elbing kuulub kindlasti kodumaa parimate luuletajate hulka.
Kidrameeste rõõmuks andis minu absoluutne iidol ja lemmik Marco Sfogli välja albumi „Homeland“. Seda albumit olen üsna palju kuulanud ning instrumentaalmuusika austajaile on see hea komm!
Ja tegelikult tuleb välja, et ma võiks seda nimekirja veel pikalt jätkata – olen mitmekülgne ja ühe artikli piires on vägagi keeruline kõike ära lahata.
Kontsertidest jättis unustamatu mulje sel aastal Rammsteini kontsert Lätis. Püha müristus! Nii peabki asju tegema – lava oli nagu kosmoselaev filmist „Alien“, metsikult hea show ja kava ning mis kõige tähtsam – perfektselt hea saundipilt. Soovitan kõigile!
Mis on sinu enda loodud või interpreteeritud, salvestatud paladest/plaatidest/videotest selline, mida uhkusega esitleksid ?
Esile tooksin kindlasti oma sooloprojekti RV Project. Tegemist on mulle eriti lähedase asjaga kuna kirjutan ise muusika, salvestan, mängin suure osa instrumente, produtseerin ja mixin. Protsess, mis võib oma mahukuse tõttu olla äärmiselt kurnav, samas fantastiliselt hariv ja arendav. Tulevikuplaanid selle projektiga on, et tulen välja singelhaaval – teen täpselt seda muusikat, mis pähe tuleb, kutsun külalisi ja naudin protsessi. Võibolla tulevikus, kui piisav kogus materjali koos, siis lasen kõik vinüülile panna.
Teiseks ei saa kindlasti üle minna X-Panda bändist. Selle pundiga saatsime korda eepilisi asju. Algas asi ju lihtsa koolitöö tarbeks kokku pandud pundist, kuid aasta pärast võitsime Noortebändi konkurssi ja sealt järgmisel aastal olime nomineeritud Eesti Muusikaauhindade Galal metalmuusika kategoorias. Peamiselt instrumentaalmuusikat viljeleva bändi kohta oli see väga, väga kõva sõna! Karl-Juhan Laanesaar, Tamar Nugis ja Roland Jairus olid ja on väga tugevad muusikud ning Kaarel Tamra on tegelikult täiesti tunnustamata geenius, helilooja jne. Sama, tunnustamata olemise saatus tabas pikas perspektiivis muidugi ka X-Pandat. Alloleval lingil on video, kus mängime 20 meetrit pikal laval, mille ehitasime (ise) Tartu kaarsillale. Lavapealse valgustuse voolutarve võrdus Tartu suurima tänava omaga ja ka ilutulestik oli suursugune.
2016 esitlesime X-Pandaga oma teist albumit – ka selle live kontserdi salvestuse üle on mul väga hea meel.
Kolmandana tunnen kindlasti pisukest uhkust järgneva video üle. Ühel perioodil oma elus viis tee mind Heiki Mätliku juurde klassikalist kitarri õppima. Eks juba kahekümnendate lõpus oleval inimesel pole väga lihtne enam uut instrumenti õppida, aga Mätlik oli suurepärane õppejõud ja ma armusin ka klassikalisse kitarri lihtsalt ära. Kinkisin endale kooli lõpetamise puhul Viljar Kuuse suurepärase meistripilli ja mängin teda tihti.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini olla?
Suur probleem on, et inimesed on harjunud saama muusikat tasuta, mõistmata, mis vaev ja raha läheb artistil selle väljaandmiseks. Väga palju suurepärast jääb sel põhjusel ka loomata – tihti peab muusik elatist teenima õpetamise ja muusikalise teenindusega ning selle kõrvalt huvi originaalloomingusse investeerida on väike. Käsi südamel võin öelda, et enamustele oma esinemistele kvaliteetmuusikaga olen ise pidanud peale maksma. (Naerab) Väga palju on õnneks ka hästi – erinevad fondid toetavad tegelikult muusikuid heldelt ja kui ise mees oled, siis saab asja teha küll… Tasuta!(Naerab) Eks kui Eestist konkreetselt rääkida, siis on meie suurim probleem ilmselt väike rahvaarv – luban endale unistada, et eestlasi oleks nt. 10 miljonit ja kõik tahaksid kuulata ja osta head muusikat! (Naerab taas)