Teet Velling: „Mida rohkem aega teadusest üle jääb, seda rohkem teda muusikale läheb”
Jäääärest tuntud kitarrist ja multiinstrumentalist Teet Velling on end aastaid jaganud kahe erineva maailma vahel: ühelt poolt teinud raku- ja molekulaarbioloogias doktorikraadi ning tegelenud pikalt teadusega, teisalt pole ka muusikaelu selle kõrval seisma jäänud. Mina juhtusin teda hiljuti kuulma V-S-V koosluses Chicago 1933 pubis, kus kaks soomlast sokutasid ennast bändi lauda ja arendasid muusikutega absurdset vestlust. Pärast lõbusat õhtupoolikut otsustasin Teet Vellinguga kitarriveebis juttu teha…
Küsis ja pildistas: Kris Moor
Teil lõppes äsja Jäääärega pisike kevadine kontserdituur. Sa oled nendega koos mänginud päris kaua. Mitu aastat kokku tuleb?
Jäääär sai jaanuaris 26-aastaseks. Mina liitusin üsna alguses, kusagil 1991.−1992. aastal koos Riho Sibula ja Indrek Kaldaga. Jõudsin seal olla vast paar aastat, siis sõitis bänd Jaapanisse, mina Rootsi. Veidi pärast Jaapanit läks orkester mõneks ajaks laiali, kuni nad 90ndate lõpus jälle kokku tulid.
Mind leiti uuesti üles Sagadi mõisast, mu maakodu on sealkandis. See oli 2008. aasta suvel. Ema luges Vihula valla lehest, et Jäääär esineb Sagadi mõisas, ja mõtlesin, et muidugi lähen ütlen meestele tere. Trehvasime, pärast istusime meil saunas, rääkisime maast ja ilmast ja pillimängust. Jaan (Sööt) tutvustas oma värsket lugu „Pojaga restoranis” ja õpetas mulle selle vahemängu meloodia selgeks, järgmisel kevadel sai lugu juba plaadile mängitud. Suvel seiklesin nendega veel tuuri lõpuni kaasa ja läksin Rootsi tagasi. Mõni aeg hiljem, kui Stockholmis Leonard Coheni (olgu tal hea seal, kus ta nüüd on!) kontserdil istusin, helises taskus telefon. Poistel oli küpsenud plaan 90ndatel kassetile salvestatud materjal CD-le panna ja sellega seoses tuur teha. Tarzi (Tarvo Jaaksoo) küsimise peale vastasin, et olen ikka käsi, ja sealt alates olen Jääääres aktiivselt tegutsenud, praeguseks siis kokku pea üheksa aastat.
Kuidas sa päris alguses Jäääärde sattusid?
See on ka pikk lugu… Suhtlesin keskkooli ajal päris tihedalt endast kaks aastat vanema kirjandusklassis käiva Mart Soidroga. Kui ülikooli läksin, oli tema juba seal ees ja tutvustas mind Tartu Ülikooli folgiklubi tegelasele Eero Vainikkole, kes omakorda mu käekõrvale võttis ja Söödi juurde viis. Jaaniga trehvasime sellest alates Tartu peal siin ja seal, tinistasime koos pille, olid mõned esinemisedki. Tema hakkas mingil hetkel rääkima, et kui teeks õige bändi: saatekitarr ja laul, ja et keegi mängiks sinna taustale „ilustusi”. Sinnapaika see jutt siis jäi, aga umbes selle aja sees Jäääär tekkiski. Nii et olin justkui bändi sünni lähedal, aga mitte päris nabanööri läbi lõikamas. Kui aastapäevad hiljem esimene pereheitmine tuli, saime Tarzi juures Viimsis kokku ja kuidagi „töise ja tõsise” jutuajamise käigus ma kooseisu lülitusin.
Me elasime tollal justkui kahes kohas: Von Krahli teatris tehti proove ja esineti, Linnahalli stuudios salvestati, muuhulgas ka Jääääre ainsat ingliskeelset plaati, mis jäigi avaldamata. Nii see algas.
Alguses õppisid muusikakoolis hoopis klarnetit. Miks see pooleli jäi?
Olin 11-aastane, kui sellega alustasin. Olin vist ühele vene keele õpetajale sümpaatne, tema mees oli Viimsi Lastemuusikakoolis klarnetiõpetaja ja otsis endale õpilasi. Miskipärast tuli õpetaja sellest mulle rääkima. Võtsin ideest kohe õhinaga kinni, vanemad kiitsid ka heaks ja nii olin seal ligi kolm aastat. Aga selle „probleemi” lahendas minu jaoks lõpuks puberteet.
Ei olnud ilmselt väga atraktiivne pill?
Harjutasin küll kohusetundlikult, aga ei saa öelda, et mul oleks sellega väga hästi läinud. Viimsisse oli ka kauge käia ja muid asju oli vaja teha palju rohkem, kui pilli harjutada. Samas tuvastati mul mõningad seedeelundkonna probleemid, mis iseenesest polnud kaugeltki tõsised, aga minu „õnneks” öeldi, et sellise hädaga ei tohi puhkpilli mängida. Vabalt oleks võinud, tegin trenni ja kõiki asju, tervis oli põhimõtteliselt siiski korras, aga ma tõin selle vabanduseks, et muusikakooli kohustusest vabaneda. Nooditundmise ja elementaarse kuulamisoskuse sain sealt küll kätte ja ses mõttes tasus see aeg ennast kõigiti ära.
Millal sa kitarri juurde jõudsid?
Ma ei teagi, kuidas see juhtus… Kõige esimene kitarr, millega lapsena kokku puutusin, oli üks seitsmekeelne pill, mis vanaemal maal seisis. Midagi tuli sealt, aga see ei tähenda, et oleksin siis mängima hakanud. Muusikakoolis rippusid kitarrid seinal, neid sai katkutud. Kui käisin seitsmendas klassis, tuli kooli uus muusikaõpetaja, kellele direktor tegi ülesandeks moodustada vokaal-instrumentaalansambel, ja õpetaja hakkas nendest pihta, kes olid juba muusikakoolis käinud või mõnda pilli õppinud. Nii sattusin sinna.
Selles bändis hakkasin tegelikult trumme mängima. Mu mõte oli, et tahan mängida kas trummi või basskitarri, sest need olid ägedad, lihtsalt. Bass jäi siis ühele akordionistist klassivennale ja trummid mulle. Alustasin nullist, aga jõudsin nii kaugele, et umbes kümnendas klassis kvalifitseerusin muusikaõpetaja kõrtsibändi trummarit asendama.
Pinginaaber, kes oli muusikakeskkoolis klaverit õppinud, mängis koolibändis kitarri, temaga koos ehitasime talle elektripilli. Teine klassivend, reaalainete geenius, pani raamatu järgi fuzz’i kokku ja eks siis plõnnisin ka mina seda vahetevahel. Nokitud sai muidugi igasugu pille, jauramist viiulini… Ei oskagi kuhugi seda märki maha panna, kust otsene huvi kitarri vastu alguse sai. Huvi oli kõikide maailma asjade vastu.
Sa koolis ei ole kitarri õppinud?
Ei ole. Esimese kitarri Cremona ostsin samalt pinginaaber Tiidult, kui sõjaväest tagasi tulin. Sõjaväest sain ka ühe olulise osa oma nii-öelda muusikalisest haridusest – mängisin orkestris klarnetit ja bändis basskitarri, lugude mahavõtmine ja nootipanemine jäi bändis minu hooleks. Olin kroonust tulles kahekümnene ja selleks ajaks olid „kidraduurid” enam-vähem tuttavad. Esimene pinginaabrilt saadud kitarriõpik seletas lahti džässharmoonia põhialused ja see andis elementaarse põhja kätte. Nii Tiit kui ta onupoeg Peep Ojaveski andsid mõningaid näpunäiteid ja nõnda see pusimine algas. Tiidult sain näiteks ka Johann Sebastiani poolt Anna Magdalena Bachile tehtud noodivihiku ja harjutasin sealt terve jao lugusid selgeks. See oli ka omaette hariv periood. Kogu see tegemine toimus ülikooli esimese paari aasta jooksul, kuid tundus, et enamik ajast kuluski kitarrile.
Paar aastat tagasi ilmus sul viimaks ka sooloalbum „Vend August”, mis on üsna džässilik plaat. Abikaasa Tuuli Vellingu plaadil „Kuus ruutmeetrit põrandapinda” mängisid samuti üsna pop-džässi võtmes. Kas tegelikult meeldib sulle džäss rohkem kui peaaegu elutöö mõõtmeid võttev Jäääär?
Seda ma ei ütleks, et Jääääre tegevus mu jaoks elutöö mõõtmeid võtab, see oleks kindlasti liialdus. Jäääär oli minu jaoks Eestisse tagasi tulles küll väga erinevate nurkade alt tohutult oluline, olles otsene ja konkreetne muusikaline väljund, mida mul Rootsis igapäevaselt ei olnud ja millest väga puudust tundsin. Jääääre kogemus on igal juhul väga mitmes mõttes väga arendavalt mõjunud. Ülekohtune oleks öelda, et mulle üks või teine asi rohkem või vähem meeldib, kogemuse mõttes on kõigel omad olulised väärtused.
Mu enda muusika on küll sootuks teistsugune kui Jääääre oma, eks see peegeldab mõttemaailma teisi külgi. „Vend August” võtab mingis mõttes kokku minu muusikalise mineviku, seal on mõni lugu üle kahekümne aasta vana. Kõige värskem ilmselt ongi plaadi nimilugu. Aga nagu ütlesin, võtab see kokku muusikalise mineviku − olevik on vormistamisel ja tiksub tasakesi.
Plaat ise ei ilmunud sugugi sellepärast, et otsustasin ta teha. See kuidagi kujunes nii ja oli kaudselt Tuuli plaadiga seotud − kui tema oma valmis oli ja seda kontsertidel esitasime, oli kavas ka paar minu lugu. Et need bändi kontekstis toimisid, tekkis tunne, et võiks salvestada, ja hakkasin vaikselt mõtlema, kellega seda teha. Marti Tärn, suurepärane bassimängija, kes ka Tuuli plaadil kaasa tegi, oli esimene, kellega rääkisin ja kes oli valmis kampa tulema. Ja Tuuli ise oli see, kes ütles, et kui materjali on, siis miks ei peaks seda plaadi peale kokku panema. Sealt hakkas vanker veerema.
Plaadiga seoses olin sunnitud kõik lood nooti panema, mis mingi nurga alt kujutas endast ka džässharmoonia kiirkursust: mõned varem kirja pandud akordid jäid näiteks Mart Soole üsna mõistetamatuks ja nii tuli see osa kardinaalselt üle vaadata. Bändi liidri roll, mis oli sellises olukorras paratamatu, oli samuti omaette huvitav väljakutse. Aga asjad sujusid, tegijad olid väga lahedad tüübid ja väga head muusikud; Peeter Salmela stuudio mõjus nagu hästikindlustatud tagala ja kogu protsess oli ses mõttes väga mõnus.
Sooloalbumi kolmas lugu „Kadunud sõbrale” ja kaheksas pala „Kaisa” on oma tonaalsuselt pisut nagu Tuuli plaadi jätkulood. Tema vokaali ja sõnadega seoses tekib just selline tunne. Kas te mõtlete ühes rütmis ja stiilis ning teete muusikat tihti kahasse?
Selles on sul õigus, et tema lauldud laul ja kirjutatud sõna võivad sellise tunde tekitada, muu sarnasus on pigem juhuslik. Kuigi, olles seda nüüd öelnud ja järele mõelnud… Meie muusikaline maitse või tunnetus, kuidas tahes seda kutsuda, on kindlasti mingis sektoris kattuv või haakuv ja seda on vahel lahe tunda. Mu arust on väga tähtis ja vajalik ka see, et on olemas suur ala, mis ses osas ei kattu. See jätab kummalegi oma ruumi, milles tegutseda.
Koos ei ole me ühtegi lugu kirjutanud. Oleme teinud mõned vähem või rohkem õnnestunud arranžeeringud, aga otsast lõpuni koos lugu kirjutanud me pole. Nii palju jah, et oleme teineteisele seadete osas ettepanekuid teinud ja nendega sedamööda arvestanud, kuidas see kummagi üsna kindlakujulise nägemusega asjadest on klappinud. Võimalik, et me lugusid siiski koos kirjutama ei hakkagi, oleme nii muusikas kui isiksustena sellised, et see vist väga ei toimiks. Ja ma arvan, et see on pigem hea.
Kas koos kirjutamine ja koos mängimine on siis kaks nii erinevat asja?
On mu meelest küll erinevad. Üks asi on teise loomingust ajendatuna oma mõtet või nägemust väljendada, mille puhul võib teine seda arvamust oma äranägemise järgi arvesse võtta või siis mitte. Koos kirjutamine eeldaks juba enamat ja võib-olla ka dikteeriks omal moel midagi. Ma ju ei tea, arvan ainult. Polegi tegelikult lugusid kellegagi koos kirjutanud. Samas, nüüd meenub, et üks lugu on küll Mart Soo ja Tuuliga üheskoos tehtud − „Baleriin jääs”. Aga üldiselt on kõik omaloominguga seotud mõtted teretulnud − juba see, et kellelgi tekib minu loo ajel mõni mõte, on iseenesest sümpaatne, justkui kompliment. See aga ei tähenda, et olen kohustatud selle mõtte vastu võtma, kui too mu nägemusega ei klapi või hea ei tundu. Mul on alati see vabadus. Kui hakkad koos lugu kirjutama, muutuvad need piirid vist hoopis teistsuguseks.
Mida sa vabatahtlikult kuulad?
Kuulan väga erinevat muusikat, sageli lihtsalt uudishimust ja juhuslikku, sest iial ei tea… Nii on vahvaid avastusi olnud. Võib vist öelda, et ühel või teisel moel on huvitav kõik, mis mainstream’ist, see tähendab sellest kõige tarbekaubamast tarbekaubast, kõrvale jääb. Vahel on huvitav kuulata, õigemini jälgida, ka klassikalist sümfoonilist muusikat. Arvo Pärt on hämmastav, teda austan väga. Räpist näiteks käin 99.9 % ulatuses kaugeima võimaliku kaarega mööda, kuigi ka selles žanris on ägeda sisu ja vormiga asju.
Kuidas su loomeprotsess käib?
See on keeruline… Sageli ei teagi, kust mingi asi alguse on saanud. Vahel hakkab mõni meloodiajupp kõrvade vahel liikuma ja jääb meelde ja sellest areneb mingi teema. Enamasti juhtub see pilliga istudes ja harjutades; tekib mõni huvitav rütmifaktuur, akord või meloodiajupp ja sealt hakkab lugu arenema. Tihti juhtub midagi siis, kui võtad enda jaoks uue pilli – ikka kitarri, aga sellise, mida pole varem puutunud ja mis mingil viisil „kõnetab”. Niimoodi on kindlasti paar lugu tekkinud, üks neist „Vend Augusti” nimilugu ja teine, samuti plaadilt, „Tagasi sinna kust tulin”.
Viimasel ajal olen hakanud enda ümber täiesti argiseid helisid märkama ja need tekitavad ideid, mis tahavad muusikas realiseeruda. Kindlasti mõjutavad seda liikumist mõtted ja meeleolud, sisemine tasakaal või tasakaalutus, ilm, mõni hetkeimpulss ja nii edasi. Ühe loo kirjutasin Uppsalas teadusseminaril istudes, kui vaim hoopis mujale uitas. Joonistasin suvalisele paberile viis joont, kirjutasin teema üles, harmoonia juurde ja niimoodi ta valmis sai. Rohkem pole seda ette tulnud…
Sel aastal ilmutasid värske loo ka YouTube’is – „Su ilusad heledad käed” – Indrek Hirve sõnu laulab Riho Sibul ja taustal on päris uhke 15-pealine koor. Kas sellised suurprojektid võtavad palju energiat?
Mul ei olnud plaani teha seda kui suurprojekti, „suur” polnud iseenesest kindlasti taotlus. Aga et ta selliseks kujunes – sinna ei saanud justkui midagi parata.
Istusin Sagadi saunas, kui sain ühel hetkel aru, kuidas see tekst võiks muusikas kõlada. See oli kõvasti rohkem kui pool aastat pärast seda, kui Indrek ta mulle saatis. Mulle läks see luuletus kohutavalt korda. Kui seda esimest korda lugesin, mõjus ta sõna otseses mõttes füüsiliselt. Teatud rolli mängis kindlasti ka see, et e-kirjas, millega ta selle teksti saatis, polnud mitte midagi muud kui ainult need sõnad. Imestasin, et miks mina selle sain, miks ta midagi juurde ei ütle ja… Aga sain aru, et sellest pidi laul saama. Ja kuna selle luuletuse sõnum mind nii oluliselt liigutas, siis teadsin, et ühel hetkel temast laul ka saab. Ma ei tahtnud uisapäisa toimetada ja ootasin momenti, kui kuskil see kell heliseks, mis ütleks, kuidas ta võiks kõlada. Ja kui sel päeval sauna astusin, see kell helises. Kui pilli võtsin ja teksti nii-öelda mängisin, siis laias laastus selline ta ka jäi.
Koori mõte tuli loo tegemise käigus. Tundus, et tolle teksti emotsiooni oleks mingil moel vaja toetada ja esile tõsta, ja kaaludes keelpillikoosseisu ja koori vahel, tundus koor kindlasti õigem. Alguses laulsime neljakesi hääled sisse, aga salvestust kuulates oli selge, et sellest ei piisa, vaja oleks suuremat massi. Lõpuks otsisin Endrik ja Kristel Üksvärava kaudu üles Collegium Musicale.
Loomulikult võttis see lugu energiat. Kõigepealt tekst ja selle kaudu tekkinud omalaadne vastutus, et muusika saaks selline, mis teksti niimoodi kannaks nagu too nõuab.
Teine moment oli kooriga seonduv – aegade klapitamine, enda jaoks võõraste inimeste palumine; teatud risk, et asjad ei pruugi toimida, ja kui ei toimi, siis kuidas käituda, et keegi puudutatud ei saaks, ja nii edasi. Nii et asjad, mis tegelikult energiat võtsid, olid pigem psühholoogilist laadi. Samuti see üldine printsiip, et ühelegi inimestest, kellega enda asja ajamise huvides suhtled, ei tohi ühegi nurga alt ülekohut teha. Samas ei tohi ka lugu kannatada. Omamoodi küsimus on ka see, millal on lugu valmis, millal on ta piisavalt hea – selle piiri tunnetamine. Eks ma kaldun olema pigem perfektsionist kui mõõdukas leppija.
Viimastel aastatel on teil tekkinud veel huvitava nimega kooslus Velling-Soo-Velling, kellega käite džässiklubides ja muudel üritustel kergeid standardeid ja omaloomingut mängimas. Kuidas see projekt sündis?
Mis repertuaari puudutab, siis kergemad standardid ei ole kindlasti meie otsene eesmärk või taotlus. Tuuliga oleme kahekesi džässiklubides mänginud ja osa selle kava standarditest on ka trio kavasse kandunud.
Aga V-S-V tekkis siis, kui Märten Kross kunagi Kassari Kitarripäevad käima panna otsustas – aasta oli vist 2014 – ja mind Tuuliga sinna mängima kutsus. Mõtlesime, et kahekesi on käidud juba küll ja kolmekesi võiks asi enda jaoks oluliselt huvitavam olla. Kutsusime koosseisu Mart Soo, kellega Tuuli oli varemgi koostööd teinud, ja meie rõõmuks oli tal aega ja tahtmist kampa lüüa. Praegu ei meenu, kas lugu „Baleriin jääs”, mille kolme peale tegime, oli selleks ajaks juba olemas või tuli hiljem. Omaette vahva oli muidugi paari aasta tagune esinemine Võrus, kus avati džässiklubi ja kus me olime esimesed esinejad. Peremees pakkus kvaliteetset samakat ja andis igaühele taburetisuuruse täringu koju kaasa.
Teadlase elu on sul vist hetkel pausi peal. Kas otsid ka selles vallas uusi väljakutseid või tahad nüüd keskenduda ainult muusikale? Millised on tulevikuplaanid?
Lepinguline teadustegevus lõppes küll eelmise aasta juuniga, aga seotud olen nende tegemistega ikka – artiklid on lõpetamisel, uurimisrahad taotlemisel. Mis teaduse valla uusi väljakutseid puudutab, siis ei ole sellega väga lihtne. Ülikooli ajal ja hiljem Rootsis õppides-töötades unistasin ajast, mil saaks ainult muusikaga tegeleda. Ja selge on, et mida rohkem aega teadusest üle jääb, seda rohkem teda muusikale läheb, aga kuni on võimalik mõlemat paralleeli käigus hoida, tahan seda kindlasti teha. See intellektuaalne väljakutse, mida teadustegevus pakub, tundub liiga atraktiivne selleks, et teda mitte vastu võtta.
Ma ei ole selline kes kaugeleulatuvaid plaane teeks. On asjad, mis on päevakorras, ja nendega tahan tegeleda nii hästi kui võimalik. Kui rääkida minevikust, olevikust ja tulevikust, siis olemas on esimesed kaks, kolmandat tehakse pidevalt, ja selle päevakorras olevaga toimetades teda ka järjest oma rataste vahelt läbi lastakse… Plaanide alla käivad vast ka kogunenud ideed, mis ootavad lõpliku vormi saamist ja valmiskirjutamist-mängimist. Nende vormistamine on asi, mida tahaksin teha niipea kui võimalik. Oluline on kindlasti ka taastamisel olev maamaja, kust detsembris tuli ja suits läbi käisid. Seal on mängimiseks ja salvestamiseks ideaalne keskkond koos kogu ümbritseva vaikusega. Laulu „Su ilusad heledad käed” kitarripartiid said kõik seal sisse mängitud.
Tulevikuplaanid mahuvad kokkuvõttes ikkagi kahte sõnasse – puhata ja mängida.
V-S-V Chicago 1933 pubis (23. märts 2017)
Fotogalerii:
