Sofia Rubina-Hunter on Eesti säravamaid džässi-ja soulilauljaid. Rikkaliku, nüansirohke tämbripaletiga meie oma soulidiiva! Ta on välja andnud viis plaati, neli oma produktsioonifirma Dreams of Tomorrow Production alt. Viimane plaat „Where it Begins“ ilmus ka vinüülina. Sofia on mitmekülgne muusik, kelle jaoks peab muusikas leiduma hing ja süda, õige vibe ja tunnetus, mida laitmatu tehnika vaid toetab. Sofia jaoks saab ja tuleb souli panna igasugusesse muusikasse, mis kõnetab. Äsja jäid seljataha bigbändi kontserdid Lätis. Ees ootavad järgmised esinemised: 22. augustil Sõru Jazz, Filmimuusika gala sari, ÜENSO orkester (Üle-Eestiline Noorte Sümfooniaorkester) 9,11,12,13 sept. Pärnu, Jõhvi, Vanemuise ja Alexela kontserdisaalides; Novembris Gospel Gala tuur samuti Eesti suuremates kontsertsaalides; Kaunas Jazz, kaks kontserti ning esinemised eesti jazziklubides.
Oleme küll ammused tuttavad, kuid elu on vahepealsetel aastatel meid vähe kokku viinud. Loomulikult olen huviga jälginud, kuidas Tartus kohatud metsikult andekast neiust on samm-sammult sirgunud Eesti üks kõige imetlusväärsemaid souli- ja džässiartiste.
Kuidas sa jõudsid just džässi ja soulmuusikani, olles kasvanud tasakaalukas haritlaste peres (ema lingvist ja psühholoog, isa teadlane füüsikamaailmas), kus pigem eeldaks, et valid klassikalisema muusikahariduse ja samuti haritlase tee. Kuidas Sinul see kutse soulmuusikasse nii tugevalt sisemusest väljapääsu nõudis?
Mu vanemad on huvitavad ja hästi loomingulised inimesed. Mu ema õppis lapsena seitse aastat muusikakoolis klaverit. Venemaal, kus ta toona elas, olid väga ranged muusikakoolid, aga emal olid viied… Mu tädi on ooperilaulja Jekaterinburgis. Võib-olla aitas ka tädi kaasa oma vokaalsete teadmistega.
Kas kodus lauldi? Laulis keegi sinuga?
Jaa, ema ikka musitseeris klaveriL ja isal on väga ilus hääl. Isa armastab kuulata Vene bardide muusikat (Võssotskit, Okudzavat, Oleg Mitjajevit jt), kus sõnum oluline… Mulle meeldis ka, isegi käisime sellisel Songwriters festivalil. See pole päris minu muusika, aga selle sees ma olen kasvanud. Nüüd, kui ise vinüüli välja andsin, ostsin grammofoni, vaatasin , et mis meil kodus vanadest vinüülidest on, leidsin palju vanu toredaid plaate, Aretha Franklini jms.
Ema jaoks oli tähtis, et käiksime klassikalistel kontsertidel, ma isegi ei viitsinud vahel, aga tal olid alati piletid varutud ja viis mind. Mingil hetkel hakkab see kuulatud muusika sind kõnetama! Kui ema märkas ja kuulis, et ma intoneerin ja laulan puhtalt lasteaia päevil, siis pani ta mind muusikakooli klaverit õppima ja see viiski selleni, et keegi märkas, et Sofial on vaja minna konkursile jne. Ma ei üritanud ise sinna pääseda, aga juhtus nii.
Ometi osalesid lapsenagi konkurssidel märkimisväärselt hästi ja Venemaa The Voice jms konkursid pole enamikule siinmail jõukohased… Oled nii suure tee maha käinud ja juba noorena saavutanud silmapaistvaid tulemusi, õppinud mitmel pool… Suurim otsus, tundub, oli minek Bostonisse, õppima džässi Berklee muusikaolledžis, see oli vist suur murrang Sinu elus?
See oli jah kõige suurem sündmus minu elus. Vaadates tagasi, ma siiamaani ei usu, et see minuga päriselt juhtus – see on uskumatu!
Kuidas Berkleesse sisse saamine käis, mis eksamid endast kujutasid?
Kõik oli väga teistmoodi. Läksin stipendiumile kandideerima, Umbria Jazz tegi suvekooli ja valis välja 60 lauljat gospel koori. Üks õpetajatest oli Joey Blake (teeb koostood Bobby McFerriniga ), kelle juures õppisin. (McFerrin käis möödunud aastal ka Eestis ja pani kontserdil saalis mu lapse laulma). Tean teda aastast 2008, kui läksin Berklee katsetele ja nad valisid välja mind ja veel mõne vokalisti, kellele andsid Berklee College Of Music stipendiumi. Ja nii see läks.
Kui Sa läksid Berklee kolledžisse, kas Sa kujutasid ette, et tuled sealt tagasi suure armastusega? Mis tunne on olla laulja nüüd, kui oled leidnud oma elu õnne ja saanud ka emaks. Tundub, et elu on kõik rööbastel. Mõned artistid ju vajavad kannatusi, mis õilistavad neid ja annavad sisseelamis ainest.
Kellelegi ei meeldi rutiin, eks see bluus tuleb ka vahel. Tahaks, et oleks selgelt palju actionit. Ma olen just selline inimene. Minu abikaasa on tasakaalukas inimene, ta vahel ikka küsib, aga milleks Sulle seda draamat on vaja? Ta on selline hästi temperamentne… On kirglik elus ja muusikas, aga siiski väga tasakaalukas. Ta on kõigest üks aasta minust vanem. Jason on oma elus väga palju kogenud, oskab rahustada ja kindlustunnet anda seal, kus vaja.
Mis oli see peamine kui teie üksteiseleidmist meenutad?
Ma arvan, see oli mingi energia, mingi aura, et sa tahad lihtsalt olla selle inimese juures. Ma ei ole temalt küsinud mingeid küsimusi, et mida sa arvad sellest jne. Lihtsalt saime sõpradeks ja läkski see kuidagi… Aga nüüd ma näen, et ta on mõnes mõttes minu isaga väga sarnane. Ta on rahulik nagu mu isa ja ma näen hästi palju sarnasust… Näiteks minu isa kolis minu ema juurde, ema tuli Eestisse õppima Tartu ülikooli Lotmani juurde ja minu isa õppis tol ajal hoopis Tomskis ja armastusest tuli emale siia järgi ja jäigi. Ja Jason tuli ka kaugelt teisest maailma otsast siia Eestisse elama.
Kas pole ka see tänu Sinu perekonnale, et Sa oskad näha selliseid inimesi nagu su isa, et tänu eeskujule jäävad Sul sellised mehed silma?
Muusikamaailmas ja ka muidu me näeme ikka neid pahasid poisse rohkem, aga kuidagi ikkagi on õnnestunud tõrjuda need inimesed ära ja jäävad need, kes on truud ja kes on justkui sinu jaoks loodud. See on huvitav tõesti, et me nagu omal moel kopeerime vanemaid. Nagu copy 20 aastat hiljem vms. Ka esimene laps sündis mul umbes sama vanalt kui emalgi. Olin siis 26-27. Ka minu isal oli siin algul raske tööd, ülikooli leida ja kuidas seda kõike korraldada. Nüüd on juba nii palju aastaid siin oldud, et see on nagu kodu juba. Alguses kui kuhugi kolid, võtab harjumine aega.
Sa oled õppinud väga erinevates paikades. Kas näiteks torkas silma, et pedagoogikas või vokaaliõppimises oli seal mõni asi õppeprotsessis hoopis teistmoodi üles ehitatud kui näiteks varasemalt siin Eestis? Mis on olnud halvemat, paremat, mis üllatas, mis oli erinev?
Siin, kodus ma õppisin rohkem klassikalisi variante. Mina ei sattunud siin inimestega kokku, kes oleks õpetanud džässi, gospelit ja souli. Mul oli klassikaline õpetaja Natalia Trošina, kel itaalia vana kool ja mina siis omaette üritasin võtta sealt tehnikast parima, kokku panna ja pöörata häält ja muusikat džässi peale. Üritasin klassikas saadud mugavust ja vabadust kasutada ja õpetaja oli niivõrd paindlik ega öelnud mulle kunagi, et see ei ole õige, ta teadis, et kui ma kuulen kuskilt huvitavat eeskuju või laulu, siis ma seda soundi matkin ja ei pahandanud. Ma võtsin tema juures eratunde aastaid. Ta on lõpetanud konservatooriumi nii klaveri kui vokaali alal ja õpetab mõlemat Tartus.
Berklees oli fookus rohkem sellel, kuidas sa sõna hääldad, kuidas sõnaga töötad jms. Kui tähtis on sõnum. Kui sa oled noor muusik, siis mõtled kuidas teha nii et su muusika mõjuks, et oleks väga keeruline ja raske ja inimesed imetleksid sinu sooritust. Konkurssidel pead samuti võtma väga keerulise ja tehnilise loo ja selle ära tegema viimase peal, improviseerimine jms. Aga Berklees oli täpselt vastupidine suhtumine. Suur armastus ja respekt oli sõna ja sõnumi vastu.
Vokaaltunde võtsin sellistelt õpetajatelt nagu Alisson Wedding, Joey Blake (kes oli mu lemmik!) , Donna McElroy, Christiane Caram, Gabrielle Goodman, Lawrence Watson, Dennis Montgomery III (gospel koori õpetaja). Käisin rohkem instrumentalistide harmoonia grupi juures õppimas ja seal ütles õppejõud teistele, et siin istub laulja, kes teab, et sõnad on väga tähtsad, aga kas teie teate selle loo sisu ja sõnu. Ainult siis saate hästi improviseerida. Mulle andis ta jällegi rohkem teoreetilisi asju. Ed Tomassi on üks parimaid õpetajaid seal ja väga tehniline ja teab džässharmooniast kõike. Kõik millest kartsin, et ei saa kunagi aru, andis ta nii edasi, et see sai mulle selgeks ja ei olnud mingit stressi ega muret nagu meil Eestis hariduses hoiakud on kujunenud, et oi džäss on nii raske! Muidugi mäletan oma siinsetest Eesti õpingutest, et on meilgi õpetajaid, kes nautisid õpetamist nagu näiteks Villu Veski jt. Aga Berklees ma sain väga palju veel juurde. Seal nägin, et õppejõud tõesti teavad, millest nad räägivad ja elavad kogu südamest kaasa. Nendel on see klassikalise džässi baas nii tugev, et selle peale nad ehitavad väga palju modernseid ja erinevaid oskusi juurde ja see kõik töötab praktikas, pluss veel baasiks ja põhjaks gospel ja blues. Kõik need meisterlauljad (õppejõud-lauljad), kellelt ma tunde võtsin, on oma ala tipud. Samuti võtsin osa sellisest programmist nagu Berklee Global Jazz Institute. Seal olid muidu ainult instrumentalistid, aga mind võeti vastu esimese vokalistina. Olin selles programmis, mille direktor on Danilo Perez, kolm semestrit. (Seal õpetasid sellised õppejõud nagu Ben Street, David Liebman, Terri Lyne Carrington, John Patitucci, Joe Lovano jpt). Sellel ajal esinesime kooli bändiga mitmel suurel džässfestivalil – Panama Jazz, Sienna Jazz, Blue Note Club NYC jne. See oli väga huvitav kogemus ja selle eest olen oma saatusele väga tänulik! See programm oli kõige huvitavam ja tõesti muutis mu elu!
Võtsid paljudelt erinevatelt vokaali-ala õppejõududelt tunde?
Jah, näiteks üks semester Joy Blake’ilt. Temaga ma pärast muidugi töötasin pikemalt, sest ma soovisin leida neid, kes annavad edasi seda mind huvitavat stiili. Vokaaliõpetajad kui stilistid, kes annavad nõu mis tämbrit kasutada ja kuidas ja millest lähtuda.
Soundifriigina nimetaksin Sind Eesti Chaka Khaniks. Teda on palju eeskujuks seatud ja matkitud kuid laulmine ju on kord juba nagu käsitöökunst. Ega seda ainult raamatutest ja ilma vokaalsete eeskujudeta selgeks ei saa. Parimatelt mõõtu võttes läheb vaja ka võimast häälematerjali ja seda Sul jagub küllaga. Tämbrid on väga erinevad, kuid midagi väga sarnast on, mis toob sellise võrdluse meelde. Kuidas Sa aga ise suhtuksid sellisesse paralleeli?
Tämbrid on jah väga erinevad, aga sarnasuse kohta ma kohe ütlen, miks see nii on. Ma sain aru alles nüüd, karantiini ajal, kui palju mõjutas mind noorena, kui olin toona Nõmme Jazzil võitnud esikoha ja pärast seda sõitsin oma kontserdiga Pori Jazzile esinema, seal kuuldud-nähtud Chaka Khani kontsert. Abikaasa pani karantiini ajal kodus fooniks mängima midagi telerist ja ma vaatan – Pori Jazz 2002! Seal oli Chaka Khan ja mina olin seal kohal kuulamas esimeses reas!
Ma mäletan, et sebisin ennast seal lava taha, ma olin noorena ikka väga vapper ja ettevõtlik, praegu ikka ei söandaks minna, et kuulge laske mind nüüd backstage’i. Nüüd tundub see mulle ajuvaba. Siis tundus mulle, et ma pean sinna minema ja ma lähen! Hüppasin üle aia, näitasin oma festivalipassi, lehvitasin bändile esimesest reast ja sain silmside kaudu ühe muusikuga kontakti, lehvitasin ja ta ütles, et no tule. Ja siis ma veetsin umbes pool tundi seal lava taga, vaatasin kuidas Chaka Khan sööb hamburgereid ja kuidas nad seal lahti laulavad ja kuidas vabal hetkel lõõgastuvad ja no siis tundus mulle, et vau, see on alles elu! Chaka Khan oli üldse esimene kvaliteetne maailmatasemel artist, keda ma laivis esinemas nägin. Ma olin siis 16. Enne seda olin ka ju üht-teist näinud ja kuulnud, aga sellel tasemel, kus on selline show juures, kus kitarrist on põlvili ja viskab oma kitarri ja teeb trikke nagu Hendrix… Kõik on selline soul… Kaks klahvimeest, kolm taustalauljat, iga laulja scatib jne… Vaatasin selle kontserdi lõpuni ja hakkasin mõtlema ja sain aru, miks mulle meeldib selline muusika. Kuna ma olin noor ja väga vastuvõtlikus eas ja sain nii erakordse elamuse või isegi nagu maatriksi, siis kuidagi see kõik salvestus mu mällu sügavalt ja on jäänud eeskujuks. Ma ei ole ju otseselt istunud ja Chaka Khani (partiisid) maha võtnud. Aga mis mulle kõige rohkem meeldis, oli see energia!. Tal oli energeetiliselt kuidagi nii lahke publiku vastu, hoides samas respekti ja mängulisust ja kui sa vaatad Chakat, siis on tal lihtsalt nii ilus nägu, ta on nii pehme, et tahaks talle kalli teha. Selliseid artiste ei ole tegelikult nii palju, kelle juurde jookseksid sooviga kohe kallistada. Olgugi, et ta on selline power-woman, sa näed, et ta on särav ja see sära on soe. Ja muidugi, kui keegi ütleb, et ma meenutan talle Chaka Khani, siis ma mõnes mõttes saan aru. Mulle meeldib sellist laadi muusikat esitada, ma tunnen lihtsalt sellist energiat ja vabadust siis!
Me kõik avastame muusikuna teel olles palju head muusikat, Chaka Khan on ammune lemmik, aga kes veel?
Veel meeldivad mulle sellised lauljad nagu Angie Stone, Nai Palm (Hiatus Kaiyote), Dianne Reeves, Dee Dee Bridgewater, Lianne La Havas, Prince, Incognito.
Mul oleks väga raske armuda täna niimoodi kõrvuni nagu noorelt ja uuesti valida oma lemmikuid, et kes on käesoleva aja suur tegija ja hakata teda fännama. Päris raske on praegu seda tegema hakata, ei teki seda tunnet, et sooviksin hommikust õhtuni kedagi kuulata. Üks nimetatud artistidest, Nai Palm, on hetkelemmik. Imestasin isegi, et mina oma silmaringiga hakkasin fännama kedagi uutest artistidest. Ta on väga erinev, aga midagi seal sobis. Ja midagi on tema loomingus ka Stevie Wonderi ja Chaka Khani moodi, see kõlapilt veidi.
Meeldivad paljud, muidugi Chaka Khan ja kui me räägime džässist, siis siiamaani mu lemmikud on Diane Reeves ja Dee Dee Bridgewater. No meeldivad mulle nad, siin pole mul ka midagi uut. Minu jaoks on kaks komponenti, mis mängivad tähtsamat rolli – tämber ja energia. Kui ma olen nende mõlemate kontserditel olnud (nad on käinud Jazzkaarel ja teistel džässfestivalidel), siis tõden taas, et see on super! Uutest džässartistidest Jazzmeia Horn, Cécile McLorin Salvant ja J. Hoard.
Soul, funky, džäss, gospel, blues… vahel tahetakse eriti, et määratleksid kes sa oled, mida viljeled jne… Ma ise ei armasta seesugust lahterdamist ja just seetõttu võtan teema üles ja küsin, kuidas Sinul selle enesemääratlusega on?
Ja sa peaksid siis seal kastis tegutsema? Praegu ma ütleks nii, et kunagi ehk tõesti oli džäss esimesel kohal ja soul teisel kohal, kuid aastatega sain üha rohkem aru, eriti viimasel ajal, kui akadeemilisest keskkonnast distantseerusin juba – Berklee ajal oli ainult dzäss, ma tegelesin seal ainult džässiga, ma olin sellises programmis, kus toimuski instrumentaalne ja džässilik lähenemine – klassikaline džäss siis.
Aga nüüd ma võin öelda, et mulle meeldib rohkem soul džässi elementidega. Et ikkagi see, mida ma 16. aastasena nägin ja mis mu mällu sööbis, see on minus nüüd olemas alatiseks.
Ma siin karantiini aegu tegelesin eneseanalüüsiga ja püüdsin olla enda vastu maksimaalselt aus. Et mis on minu sound, kui ma panen silmad kinni, mis minust tuleb – ja see, mis tuleb, on soul ja soulful… Ma võin väga palju erinevaid stiile teha, aga see on kõik natuke soulful. Ma võin juudi rahvamuusikat laulda, aga see ka kõlab samamoodi, just tämbri poolest. Iga inimene peabki just oma tämbri omadusi vaatama. Kui sul on väga sirge sound, siis sulle sobib väga modernne džäss. Kui sul on suurem hääl ja tämber, siis sulle sobib rohkem võib-olla soul, meloodilised ballaadid.
Mainisid, et Sulle meeldib ka juudi muusikat esitada. See on Sinu lapsepõlve ja juurte juurde minemise muusika-ülimalt tänuväärne ja missioonitundeline valik.
Olen ühe albumi isegi välja andnud koos Andre Maakeriga, „Two Roses“, kus isegi Vox Clamantise koor laulis kaasa. Huvitav ja südamelähedane projekt oli. Lapsena laulsin ka juudi kogukonna kooris… Juudi laulud on väga meloodilised ja vahest ka nukrad… Kui üht meloodiat esimest kord kuulsin, siis tulid pisarad silma.
Kui Sul ei oleks seda straight-jazzi kooli all baasiks, kas siis poleks ka nii suurt vabadust lauldes, poleks baasi, millele toetuda?
Nii on ka raske öelda… Ameerikas on palju soulilauljaid, kes laulsid gospelkooris ja kes ei tea ühtegi džäss-standardit ega tahagi teada. Berklees sain ma aru, et kõik mustanahalised ei laula nagu Ella Fitzgeraldid, aga neid ei häiri see ka. Minu arust on väga hea tunda vabadust muusikas ja see ainult toetab! Tulles tagasi Chaka Khani juurde, on temagi džässalbumi salvestanud!
Eks nende baasiks on blues ja soul ja gospel
Jaa, nendel on blues, soul ja muidugi gospel. Gospelis on nii palju nüansse ja dünaamikat, et sealt on hästi palju õppida. Berklees käisin ma kolm semestrit gospelkooris, et mõista seda dünaamikat ja saada rikkamaks läbi selle kogemuse. Siin ma ei saa öelda täpselt mida teha, see retsept on igal erinev. Mul oli algusest peale tõmme improvisatsioonilise vabaduse poole.
Kui ma poleks noorena püüdnud improviseerida, siis ajal, kui olin alles lauljatee alguses, poleks muusikud andnud mulle selliseid laule, vaid piirdunuks millegi primitiivsega… No ma olen harjunud sellega, et ma pean tegema laulu sisse soolo ja see tundus orgaaniline juba siis, kui ma olin 11-12- aastane, et esinemisel on teema ja seejärel improvisatsioon. Mitte, et keegi tingimata seda šubidubiduud tahaks kuulda, aga see oli nagu selline hoiak, et see peab olema. Et kuidasmoodi ei tule scatti?! Nüüd küpsema artistina saad ju aru, et tegelikult ei pea ju tulema tingimata, aga nüüd on juba hilja… Ma arvan peab olema tasakaal! Kõik tegelikult oleneb arranžeeringust!
Mõnigi noor andekas laulja on näpuviibutusega tasaseks keelatud, kuid Sind õnneks keegi loominguliselt ei piiranud.
Lausa vastupidi! Ema ka toetas ja ütles ikka, et davai proovi nüüd veel ja veel niiviisi jne.
Need laulud, mis me toona valisime neile arvukatele konkurssidele, need olid kõik sellised džässi vaibiga: Summertime, Misty – ehk olid sellised lood siis ka rohkem moes. Praegu, kui ma ütleksin, et lähen kuskile konkursile, siis muidugi sa ei hakka „My funny Valentine“ laulma vms. Täna tahavad kõik laulda multifilmidest ja igaltpoolt mujalt pärit laule, on täiesti teine repertuaar ja praegu on teine mäng ja sellepärast ma võib-olla selle varajase impro kogemuse sain. Kui ma praegu oleksin väike tüdruk ja hakkaksin laulma, siis võib-olla ma ei teakski, kes on Chaka Khan, Whitney Houston, Al Jarreau, ei teakski, mis on džäss. Samuti võib olla, et inimene alles hiljem avastab enda jaoks impromuusika.
Räägi palun oma esimesest plaadist.
Sten Saluveer ja Raul Saaremets ja Umblu Records on väike label, aga nad andsid mulle selle võimaluse ja pärast seda on palju lihtsam need sammud teha, kui sul on juba kogemus. Kui juba ükskord andsid midagi välja, siis sa tead juba ja need etapid peab ära tegema. Nii ma ka teen. Leian võimaluse rahastamiseks, taotlen, kirjutan laule tasapisi… Ikkagi, kui viid oma projekti läbi, annab see tugeva fiilingu ja rahulolu, et vau, ma olen ka midagi teinud juba ja sellest püüan järgmine kord parem olla jne. Tuleb võtta riskid… Mõned koostööd ei olnudki nii head, aga mõned ei olnud üldse halvad (naeratab). Aga siis sa ei karda enam ja siis ütleme see barjäär saab ületatud ja nii ta läheb… Arvan, et tähtis on vormistada oma materjali, sest vahepeal need singlid, need kuidagi kaovad ja sellest ei teki sellist terviklikku muljet, aga kui sa paned kasvõi 9-10 lugu paika, siis sa nagu ütled sellega midagi ja see on märgatavam ja publiku jaoks konkreetne sõnum.
Täna, aastal 2020, tunnen mina end just nii ja ma tahan teiega jagada just sellist energiat ja sellist lugu… Praegu ma olen selles etapis ja järgmisel aastal on hoopis midagi muud… Ja see on okei!
Kas Sa oled oma perega Eestis õnnelik ja kas näed ennast siin elamas ja siia päriseks oma kodu rajamas või arvad, et maailmas on veel kohti, kus te sooviksite olla, hoopis teisel kontinendil vms?
Kui me tulime USA-st tagasi, siis mul oli väga pikka aega selline tunne, et me tuleme aastaks-paariks siia Eestisse ja pärast kolime tagasi Bostonisse või kuskile LA-sse, kust abikaasa pärit on, aga seda ei ole juhtunud kuidagi selle ajaga ja mida rohkem siin… Korter sai ostetud ja siin on mõnus ja kuigi oli plaan kolida Rootsi – mul elab seal kooliajast parim sõbranna… Kuid ikka on raske otsast alustada, olgugi, et see on samas jällegi huvitav ja Rootsi ei ole nii kaugel. Jõuaks edasi-tagasi sõita ja hiljem seal siis rohkem olla. Koroona ajal aga oli Rootsi suletud. Nii et, mis maailmas toimub on üks asi, mis mõtteis, see teine.
Ma olen sündinud Tartus ja jään muidugi eesti muusikuks igavesti. Kus ma ka ei liiguks, esindan ma ikka Eestit. Kui ma olin USA-s, olin samuti eesti džässlaulja. See oli teiste jaoks ka huvitav. Me esinesime ka Eesti majades ja see oli minu jaoks ka huvitav ja vajalik, sest mul oli vaja seal kaugel kodutunnet. Käisime New Yorki ja Washingtoni Eesti majades esinemas, esinesime Eesti Messiboksis, kus pianist oli venelane – ehk siis venelane ja juut esindasid Eestit! (Naerab). Samuti Eesti kogukonna juubelil Washingtonis ja Eesti hümni laulsime ka.
Inimese päritolu ei kao kuskile. Me reisime ja saame kogemusi ja suhtleme ja meie sõbrad on maailmas laiali, kuid Tartu on minu kodulinn, minu jaoks ei muutu see kunagi.
Kuidas soovid ja on õige hetkeseisuga Sind esitleda? Mis koosseisud, projektibändid, nimekamad ansamblid jms tegemised sooviksid ära märkida?
Ma olen laulja.
Hetkel naudin enim oma muusika esitamist toredate muusikutega. Minu viimane projekt – singel „Where it Begins“ soundi poolest mulle väga meeldib… See on selline soul džässi elementidega. Naudin väga ka bigbändidega laulmist, koostöö on mul nendega erinevates riikides… Meeldib teha koostööd Holger Marjamaaga. Venemaal teen tihedalt koostööd LRK Trioga. Radio Big Band Riga, Estonian Dream Big Band & Kaunas Big Band – nendes koosseisudes saan oma armastuse straight-ahead džässi vastu välja elada.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis (sündmused, valikud, juhtumised) selleks pidi juhtuma?
Kuigi laulsin juba varasemalt erinevatel üritustel Tartus, sai oluliseks hetk kui olin 11-12 aastat vana ja tutvusin Teemu Nikaliga. Ta oli arstitudeng Soomest, huvitav klaverimängija, kes õppis Tartus.
Ta otsis endale bändi, avaldas kuulutuse raamatukogus ja seda kuulutust märkas mu isa ja me läksime Teemuga jämmima. Sellest ajast alates sain ma aru, et mulle meeldib džassi laulda. Mäletan et jämmisime sellised lugusid nagu Spain, Summertime, You are so Beautiful – nii see huvi tuli. Pärast tegin koostööd ka Tartu Big Bandiga. Teine tähtis moment oli, kui andsin soolokontserdi Haapsalu Kuursaalis. Olin siis 15-aastane. Samal ajal läksin õppima Sochinski Kultuuri Kolledžisse ja seal laulsin Sochi Big Bandiga.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Huvitav küsimus… Seda ei juhtu vast väga tihti, aga viimati kirjutas mulle trummar Borka Hrebtukov. Ta ostis midagi poest, kuulis siseraadios meie muusikat ja jättis häälsõnumi. See oli tore, eriti koroona ajal, kui me vahepeal pole nii ammu oma kolleege näinud. Ma arvan tegelikult, et see viimane projekt läks inimestele peale. Mõned ütlevad, et vahest lood on natukene rasked, aga väga orgaaniliselt saab tervet plaati otsast lõpuni kuulata. See on minu jaoks parim kompliment tegelikult ajastul, mil inimesed ei kuula muusikat rohkem kui 15 sekundit.
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Ma tegelikult kiidaks kõiki. Päriselt! Tahaks rohkem oma kolleege toetada! People make the world go round! Soovin innustust muusikutele, kes alles alustavad ja kes on ammu mängus. Karantiini ajal tegin ühe vaikse duokontserdi Holger Marjamaaga ja mulle väga meeldis see vibe! Tema soulful nüanss džässis… Ma arvan, et sellist energiat, tundlikkust ma otsingi muusikus, kes minuga esineb. ja Holgeri uus plaat on super hea. Lauljad on samuti kõik väga tegusad ja super ägedad! Lapsepõlvest saadik meeldivad mulle Hedvig Hanson, Kaire Vilgats… Samuti meeldivad mulle Uku Suviste ja Susanna Veldi, Inga – nende lauljatega teen ka tihedat koostööd, kuid tegelikult on Eestis palju artiste, kes mind innustavad!
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Musikaalsus on tähtis ja ma arvan, et diplomiga ei saa seda mitte kuidagi saavutada. See kas on või ei ole, samuti energia! Muusika on rohkemat kui lihtsalt heli, see on väga spirituaalne protsess tegelikult. Tehnika toetab, aga ikkagi sõnum mida jagad publikuga – see on tähtis!
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Kuskil USA-s, soul/funk jam session New Yorkis näiteks…
Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
Viimased aastad ma olen täielik fänn… Hiatus Kaiyote … käisin Venemaal – Usadba Jazzi raames kuulamas seda bändi. Super elamus, lihtsalt meeldib! Lisaks kõigele eelmainitule.
Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest/plaatidest/videotest selline, mida uhkusega esitleksid?
Mulle meeldib minu viimaselt plaadilt lugu „Up to you“, teksti autor- Martin Palm.
Esinemine Latvian Radio Big Bandiga:
Duo Kontsert Holger Marjamaaga:
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Oleks tore kui oleks rohkem kohti, kus kõlaks kvaliteetne elav muusika!
