ARA YARALYAN- kontrabassi virtuoos
Armeenia päritolu Eesti kontrabassimängija Ara Yaralyan on õppinud Metropolia ülikoolis Soomes ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Ta on teinud koostööd paljude maailma tuntud muusikutega nagu Kari Ikonen, Ingrid Jensen, Vardan Ovsepian, Markku Ounaskari, Jaak Sooäär, Andre Fernandes, Datevik Hovhanesyan, Verneri Pohjola jpt.
Ara Yaralyan komponeerib, mängib ja salvestab koos Eesti tippmuusikutega plaate ning õpetab ka MUBA-s.
Äsja lõppes kontserttuur Soomes ja järgmised esinemised on tulemas 17.08 Narva Jazz klubis Aleksander Paal trio feat. Jaak Sooäär ja Ara Yaralyan, 19.10 Tanel Rubeni trioga Philly Joe’s Tallinnas ja 22.10 Ara Yaralyani kvartetiga Jazzkaare raames KUMUs.
Räägi palun oma armeenia juurtest ja kuidas valisid õpingute paika Soomes ning kuidas Sinust eestimaalane sai.
Ara: Sündisin Põhja-Armeenia väikelinnas, kus lõpetasin muusikakooli viiuli erialal. Pärast seda astusin Arhitektuuriinstituuti, kus õppisin 4 aastat. Sel ajal ostsin oma esimese jazzalbumi, mis oli 81. aasta Tomasz Stanko plaat. Kuulasin seda lausa terve päeva ja see album tekitas minus suure huvi jazzmuusika vastu. Samal ajal kohtasin ka muusikaakadeemia muusikuid Jerevanis, kes tahtsid džässi mängida, kuid nendel polnud bassimeest. Nii saigi minust basskitarrist.
Sain peagi aru, et muusikat, mida ise teha tahan, soovin mängida kontrabassiga. Vardan Ovsepianiga hakkasin koos mängima juba Armeenias, edasi jätkus meie koostöö siin Eestis, kus ta õppis EMTAs Eino Tambergi ja Jaan Räätsa juures heliloomingut ja kompositsiooni. Eestist siirdus ta USA-sse ja lõpetas Berklee kolledži. Vahel kohtume ja mängime temaga koos. Kaks aastat tagasi mängisin tema trioga Jerevanis ja Moskvas ning enne seda esinesin temaga Los Angeleses, kus ta elab. Just hiljuti kutsus ta mind taas esinema tema trioga Jerevanis, aga mul oli samal ajal tuur Jaak Sooääre trioga Soomes. Teeme ka edaspidi koostööd.
90ndate aastate lõpus juba mõned Armeenia muusikud, seal hulgas Vardan Ovsepian, õppisid Eestis ja nemad soovitasidki mulle Tallinna tulla ja proovida G. Otsa kooli astuda. Nii ma siis Eestisse sattusingi. Siin tutvusin ka oma tulevase naisega, kellega oleme tänaseks koos olnud juba pea 30 aastat.
Seejärel õppisin Helsingi Metropolia ülikoolis 3 aastat. Läbisin seal kõik vajalikud ained, kuid lõpuks jäi majanduslikel põhjustel eriala eksam sooritamata ja Soome tagasi ma enam ei saanud. Tulin Eestisse ja astusin EMTAsse, kust sain bakalaureuse- ja magistrikraadi.
Hooandjas on/oli kogumas toetust Sinu debüütplaat, mis on Peeter Salmela stuudios salvestatud koos heade kolleegidega: Kari Ikonen klaveril ja moogil, Markku Ounaskari trummidel ja Mia Simanainen vokaal. Need on tuntud muusikud Soomes ja välismaal. Tutvusta, palun eesti kuulajale muusikuid lähemalt. Jaga muusikaga linke, fotosid.
Ara: Tutvusin Kariga EMTAs õppides, saatsin tema õpilast klaveritundides. Kui keegi ei tea, siis Kari on olnud paljude Eesti suurepäraste pianistide nagu Holger Marjamaa, Britta Virves, Joel Remmel ja paljude teiste õpetaja. Siis hakkasime Kariga tundides jämmima ja tundus, et meie mäng klappis omavahel. Ühel päeval näitas ta mulle oma loomingut ja soovis seda koos minuga mängida. Siis ma korraldasin Tallinnas kontserdi, kus esitasime tema ja minu arranžeeringuid ja loomingut. Kari kutsus sellele kontserdile oma hea sõbra Soomest, suurepärase trummari Markku Ounaskari. Kari rääkis, et ta oli natukene mures, sest ta ei teadnud, kas minu ja Markku mäng sobib omavahel või mitte. Tallinna kontsert oligi teatud mõttes katsetus, Kari tahtis teada, kas selline trio koosseis on elujõuline ja sobiv. Proovis ta rahunes, sest programm kõlaski juba nii nagu peab. Kontsert läks hästi ja siis nägigi Kari minus potentsiaali ja kutsus mind oma trioga liituma. Peale seda mängisime ligi 100 kontserti, salvestasime Kari trioga 2 albumit, lisaks sellele Markkuga veel 3 albumit koos Jaak Sooääre trioga. Pean mainima ka, et Markku on ECM artist ja ta on meie Eesti suurepärase klaverimängija Kristjan Randalu kvarteti liige.
Nüüd oleme nendega koos salvestanud ka minu albumi, kus paar pala laulis imearmas lauljatar Mia Simanainen.
Kuidas plaadilolev muusikavalik sündis ja millal võib oodata esitluskontserte, aga ka muid esinemisi?
Ara: Plaadi repertuaari olen koostanud laia muusikalise spektriga teostest, alustades 10. sajandi armeenia helilooja Narekatsi pärandist ja lõpetades Arvo Pärdi loominguga. Need ma mängin kontrabassiga soolopaladena. Plaadil on ka prantsuse helilooja Henri Salvadori teos, Kari Ikoneni oma ja kaks armeenia rahvalaulu. Just need teosed moodustavad selle muusikalise sfääri, selle keskkonna, milles ma kujunesin. See ongi teatud mõttes minu autobiograafia, minu teekond. Plaadil on kokku 10 lugu, neist 5 on soolopalad, 2 kvartetiga ja 3 trioga.
Live at Philly Joe’s Tallinn. Jaak Sooäär -guitar, Ara Yaralyan – bass
Millal (kui vanalt, mis sündmusega seoses vms) tundsid, et muusika on Sind päriselt endale saanud, mis sündmused selleks pidid juhtuma?
Nagu eespool ka ütlesin, siis minu sissejuhatus džässimaailma oli T. Stanko album. Seejärel jazzmuusikutega suheldes avastasin tohutul hulgal muusikat ja muusikuid, kes mind mõjutasid ja mõjutavad siiani. Teine plaat, mis jättis mulle ääretult võimsa mulje, oli Ron Carteri album “Third Plane”. Kuulasin seda albumit tunde, kuni lõpuks laulsin kõiki soolosid peast koos helisalvestusega ja muidugi ka bassipartiid. Vahepeal oli palju muid hämmastavaid albumeid, kuid Brad Mehldau muusika muutis kõiki neid lähenemisviise jazzile. Tema muusika on väga sügav ja mitmekihiline, ulatudes klassikalisest, kaasaegsest akadeemilisest muusikast, erinevatest jazzi stiilidest kuni rokini välja. Ma kuulen armastust iga noodi vastu, mida ta mängib, tal on võrratu helikvaliteet, tämbri rikkus, rütmiline täpsus, see, kuidas ta alustab ja lõpetab fraase ja üldse soolosid. Lisaks sellele tema suurepärane looming! Tema muusika kõnetab kõiki kuulajaid, mitte ainult jazzmuusika austajaid.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal Sind viimati muusika eest kiideti?
Jah, nii on, kiidetakse väga harva – tihti kuuled kriitikat oma mängu kohta hoopis tagaselja. See ei ole nii ainult Eesti muusikamaastikul, mul on head sõbrad kunstnikud ja ka nende maailmas on nii. See on normaalne ja see mind üldse ei puuduta. Ma tean, mida ma tahan, ma tean, kas ma mängisin hästi või halvasti. Kui vajan kriitikat, pöördun inimeste poole, kelle maitset ma tõepoolest usaldan.
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Ma täiega naudin Britta Virvese loomingut, ta kirjutab nii maitsekalt: kõik on nii ilus, korrektne, sügav. Teine on Holger Marjamaa, improvisatsiooni täielik Meister. Tema klaveri sound, tugev rütm, pluss sellele kõigele soolode dramaturgiline areng jne. Samasugune meister on ka Aleksander Paal. Nii haritud jazzmuusikut kohtad väga harva. Merje Kägu – tema muusika ajab mulle kananaha ihule. Ja muidugi Jaak Sooäär, kellega ma olen aastaid mänginud. Eestis on õnneks juba palju häid jazzmuusikuid, kes mind inspireerivad ja järelkasvu paistab ka tulevat.
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab Sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Impovisatsioonis on kolm olulist komponenti – helikvaliteet, rütm ja õige noot. Professionaalidel on tavaliselt need kõik veatud. Seda juhtub muidugi ka, kui mängid vale noodi, aga vähemalt rütm ja helikvaliteet peaksid olema kohal. Mitteprofessionaalil puuduvad kaks või lausa kõik kolm nendest. Oluline asi on ka vorm. Näiteks paljud trummarid lihtsalt mängivad rütmi, samas ei jälgi, ei näita ka vormi. Ma märkan neid asju, sest need on olulised minu jaoks. Kolmas asi on helikeel.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid, (kui avalik koht, siis kes võiks olla sel ajal laval)?
Mulle meeldiks kuulata muusikuid, keda ma mainisin, olenemata sellest, kus nad esineksid, klubis või suures kontserdisaalis.
Nimeta/soovita pala, plaati, kontserti, mis Sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
See on lihtne! Hiljuti esinesin Soomes koos Sooäär/Yaralyan/Ounaskari trioga ja me jagasime lava koos saksofonist Trygve Seimi Quartetiga, kelle bändi koosseisus olid Kristjan Randalu klaveril, Anders Jormin bassil ja Markku Ounaskari trummidel. See oli unustamatu kontsert!
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Minu soov korraldajatele on ilmastikuoludega arvestada ja, et laval/lava taga oleks vähemalt vett.
