Laupäev, november 23 2024

Kui olin 11–12 aastat vana, oli seitse korda ümberpildistatud häguhall Alice Cooperi fotoke üks tähtsamaid asju, mida omasin. Teine oli ka − boamaoga, see oli kleebitud makilindi karbile. Ja kui õnnestus välismaa ajakirjade valguskoopiatelt lugeda, mida ta laval tegi, tundus see ilmatu äge. Korra näidati isegi Soome televisioonist pooleminutilist katkendit ta kontserdist, oi-oi-oi, ma teadsin kohe, et selliseks meheks tahan kunagi saada. See soov kestis seni, kui olin samast Soome TV-st näinud Sex Pistolsit. Aga see selleks.

Alice Cooper
Tekst: Villu Tamme
Fotod: Kris Moor

Ajad on muutunud. Cooperi šokiteater ei ole enam šokeeriv, vaid idülliline külakomöödia vanemale põlvkonnale. Ega see show tal 1970. aastate alguses ilmselt kuigi palju õudsem olnudki, aga tolles ajastus tekitas sugestiivse muusika ja verise etenduse kooslus selgroole lõbusaid värinaid üsna kindlasti. Nüüd, Nokia kontserdimajas, esitati kunagiste etenduste kulminatsioonilugudest „Killer” ja „I Love The Dead” vaid midagi popurrii taolist, kummastki alla minutine jupp.

See-eest on vanameister kõvasti kaverdama hakanud. Vähe sellest, et „School’s Out’i” otsa oli traageldatud jupp Pink Floydi telliseloost, hakkasid ühel hetkel laest langema palakad, millele projitseeritud kadunud rokktähtede hauakivid: Morrison, Hendrix, Lennon, Moon – ning igaühe repertuaarist tuli ka üks lugu. Miks ei olnud Gunnar Grapsi hauakivi? Ja ameerika aktsendiga „Valgust”? Ah?

Imestasin, et „Poison” oli täitsa kuulatav, pani jala kaasa tatsuma. Varem ei ole osanud Cooperi uuest loomingust lugu pidada – ja uue all ei pea ma silmas käesolevat sajandit, vaid 1980. aastate lõppu, kui härra aastaid kestnud mäluaugust välja tuli, autoraadiost Bon Jovid kuulis ning otsustas, et peab hakkama samasugust muusikat tegema. Mind pani see tollal nina kirtsutama, hiljem õlgu kehitama, ent nüüd juba jala tatsuma.

OrianthiOkei. Rokki oli, võimendust oli, valgusmänge oli, tossu oli… Alice oli täies elujõus – vahepeal tõstis ühe käega kargu pea kohale. Oli ka sümpaatne kolmemeetrine kokkuõmmeldud koll, keda kohe Ülemiste vanakeseks kutsuma hakati, ja noor naiskitarrist, kelle nimi mulle kuidagi meelde ei jää (Orianthi Panagaris − toim.), aga kellest enne kontserti räägiti palju rohkem kui vanast hullust endast. Tüdrukust oli veidi kahju, et ta oma erakordset mänguoskust eriti demonstreerida ei saanud, lava oli kitarriste täis ja tema vaid üks teiste seas.

Giljotiin oli. Nagu ka üle 40 aasta tagasi. Ülespoomist ei olnud. Boamadu ei olnud. Verd ka nagu liiga vähe. Olid õhupallid, sätendavad serpentiinid ja kilest puulehekesed. Oh seda horror’it. Kuigi vaevalt keegi kontserdile õuduselamust otsima läks, ikka nostalgialaksu. Minul jäi ka see saamata.

Panen hoopis kodus mängima 1971. aastast pärit vinüüli ja rändan tagasi noorusesse. Sel plaadil laulab tolleaegne Alice Cooper, mängivad tolleaegsed mehed, lood on äsja välja mõeldud ja meeldivad veel tegijatele endilegi. Inimene vananeb, inimene tüdineb, aga plaati raiutud muusika jääb igavesti nooreks.

Ja pealegi võin kodus muusikat kuulates vabalt õlut rüübata. Rokk ja õlu kuuluvad kokku, nagu kõik teavad. Aga eks Nokia kontserdimaja oli ilmselt valitud põhjusel, et enamik Cooperi austajaist on juba selles eas, kus naised eelistavad minna kohale õhtukleitides ja omada istekohta. Mina suutsin need paar tunnikest püsti seista küll, järelikult väga igav ei hakanud.

Alice Cooperi “Raise The Dead” kontsert-etendus toimus 9. oktoobril 2013  Nokia Kontserdimajas.

Vaata fotogaleriid:

Ja vaata ka Alice Cooperi “Surmateatrit” 70ndate algusest:

Previous

Kitarrist Steve Hackett saabub koos oma bändiga taas Eestisse!

Next

FOTOGALERII: Otsa-kooli rebastepidu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Check Also