Juba ammu käisid kuuldused, et Rainer Jancis ikkagi teeb selle viimase kauaoodatud Metro Luminali plaadi ära. Tegigi − aga ilma Metro Luminalita. Ainus seos selle nimega ongi vast see, et lugude algmaterjal pärineb ajast, mil nad 2012. aastal comeback’i teha kavatsesid. Aga kuna ükski varasematest liikmetest vedu ei võtnud, ei jäänud ka bändi nimest midagi alles.
Kohalik Bowie, Mart Avi.
Tekst ja fotod: Kris Moor
Ent mis siin ikka kadunukest leinata. Uutel lugudel ja uuel koosseisul on hoopis teine hingamine. Vanast Luminalist pole jälgegi. Juba ainuüksi Mart Avi morbiidne vokaal ning lavaline olek loob teise ja ehk isegi pisut eksistentsiaalse meeleolu. Väike etüüd prooviruumist kaasa haaratud (George Edward Moore’i?) mannekeeni käega tegi alguses nalja, aga viimaks, kui see lavalt kadus, tundsin sellest juba puudust. Midagi davidbowielikku on Mart Avi olekus ja laulumaneeris…
Uue albumi puhul seisneb kõige huvitavam nüanss ilmselt selles, et kogu bänd oli nii plaadi kui ka selle esitluse jaoks kokku pandud keha. Jancis ja kehamuusikud, kui nüüd niimoodi üldistada. Äkki oli see teatud mõttes isegi märgiline, et lavalt puudusid ülejäänud mannekeeni osad, sest „käe” rolli mängib ju enamasti Jancis, kelle sulest pärineb kogu helilooming ning sissemängitud instrumendid. Tuleb ikka öelda viisakalt „enamasti”, et mitte pisendada teiste rolli. Siinkohal tekib muidugi mõningane huvi, et kui palju sellises olukorras ülejäänud bändile loomevabadust ja iseloomulikku käekirja üldse jääda sai. Mart Avi laulutekstid/vokaalmeloodiad muidugi ja absoluutselt.
Albumi tõeline pärl, prognoositavalt hittlugu nimega „Hunger”, mis oli ka targu kontserdi viimaseks looks sätitud, kannab eelkõige Mart Avi suurepärane laulutekst ja meloodia. Kõiki sõnu just välja ei kuule, aga paberilt lugedes on tekstimõnu totaalne. Semiootika harrastajale paras pähkel mõistatamiseks, et millest see lugu ikkagi räägib. Aga võib-olla polegi see tavalisele peavooluaustajale lõppkokkuvõttes oluline, sest refrään töötab tõenäoliselt igasuguses kontekstis.
Tahaks loota, et Jancise mannekeen ei jää ainult käeks, mille olemasolus Moore’i arvates ei saanud kahelda, vaid saab ajaga kenasti ka ametliku keha külge. Värskes koosluses oli seda keemiat mu arust küllaga, et neetud mainstream’ile ka edaspidi vapralt vastu ujuda.
