Esmaspäeval möödus järjekordne kitarritund ja ühtlasi veendusin, et kitarri võivad õppida kõik, kellel vähegi tahtmist on. Eelnevatel muusikalistel teadmistel või nn musikaalsusel on asjaga üsna vähe pistmist. Olen ise varem klaverit õppinud ja noodikirja lugemine pole mulle päris võõras, aga mingeid eeliseid kiiremaks kitarrimängu omandamiseks või paremaks mängimiseks see küll ei anna.
Eriti just grupis õppides saab kohe aru, kui enam midagi aru ei saa ja harjutamisest jäi väheseks. Teised tunduvad ümberringi andekad ja mina iseendale nii andetu. Tegelikult on ju vahe ainult selles, palju keegi iseendaga tööd teeb. Musikaalsuseks võib pidada ju ka huvi muusika ja selle õppimise vastu.
Väga oluline kitarrimängu juures on õige tehnika harjutamine. Alguses koondub tähelenu pigem sellele, et keeled ei pläriseks ja noodid saaksid kiiresti leitud. Ei pane ise tähelegi, kui kitarr valesti käes ja keha veidras asendis. Pinges olek aga muudab kitarri mängimise oluliselt raskemaks. Kui õpetaja mainis, et hoian kitarri käes nagu kannelt, siis oli arusaadav, miks mängimine nõudis ebaloomulikku pingutust. Puhtad noodid on täiesti võimalik kätte saada ka kerge keelevajutusega, mitte brutaalse jõu ja krampis sõrmedega. Vaja jällegi harjutada, et seda õigesti teha.
Kindlasti on mõttekas ka oma mängu salvestada. Mängides ei pane ise kohe tähelegi, kui lugu on rütmist väljas või mõni noot ei olnud päris selge. Pärast kuulates on kergem oma vigu märgata ja kõla lihvida. Loodetavasti saab sellest pigem lõbus kui ahastamapanev tegevus..
