Apple’i seadmed oskavad audiosignaali vastu võtta kolmel viisil. Kõige tavalisem on kindlasti 3,5 mm audiopesa, teiseks dock connector’i pistik (edaspidi lihtsalt digipistik) ja kolmandaks sisse ehitatud mikrofon. Viimase kasutamise jätame praeguses kontekstis kõrvale, sest ehituslikult ei ole tema omadused lihtsalt piisavalt head.
Tekst: Riho Kurg
Audiopesa kasutatakse vähemalt muusika kuulamiseks kõige rohkem. Et sama juhtme kaudu saaks ka mikrofoni ühendada, peab selles väikeses pistikus kõrvuti olema vähemalt 4 kontakti − sisend, parem/vasak stereoväljund ja maandus. Teiste sõnadega, kitarrist tuleva nõrga signaali kõrval on kohe kaks tugevat, kõrvaklappide jaoks sobivat signaali. Ei pea olema elektroonik ega koolifüüsika viiemees, et läbi hammustada − tugevam signaal võib hakata segama. Hakkabki, kas siis high-gain tagasidestusena („Miks ta vilistab − mul on ju kõik nupud põhjas?!?”) või lihtsalt ebameeldiva taustamürana.
Teisest küljest on aga selline tavaline pistik tootja jaoks väga mugav ja odav. Esimesed kitarri ühendamise „vidinad” olidki tegelikult lihtsalt juhtmed − Griffin GuitarConnect, PRS Guitarbud jt. Sama hästi oleks saanud need osavate käte ja paari pistiku kokkujootmisel ise teha. Samasse klassi kuulub ka AmpliTube iRig, mille puhul on juhtmele lihtsalt laheda väljanägemisega plastkest ümber pandud. Et pistiku ehitusest lähtuvat müra vähendada, lisasid Peavey insenerid aktiivse puhverskeemi ja nimetasid tulemuse Ampkit Linkiks. Ampkiti Linki võibki praeguse seisuga pidada kõige paremaks audiopesa kasutavaks ühendusliideseks. Samale tiitlile kandideerib väidetavasti ka JamPlug, aga ilma proovimata ei tahaks seda kinnitada ega ümber lükata. Peavey aktiivse skeemi puuduseks on muidugi lisatoite vajadus − mõni AAA patarei peaks igaks juhuks sahtlis varuks olema.
Apple’i enda digipistik on juba tehniliselt täiuslikum lahendus. 30 kontaktiga saab edasi anda nii analoog- kui ka digisignaali, samuti kinnitub pistik võrdlemisi kindlalt pesasse. Kvaliteedi tagamisel ongi võtmesõnaks digisignaal, millesse puristid tihtipeale põlglikult suhtuvad. Lahti seletades ei ole iPadi kitarrivõimendite puhul tegu transistoridega vaid kitarrisignaal muudetakse numbrijadaks, mida siis matemaatiliselt töödeldakse ja enne taasesitamist uuesti analoogkujule viiakse.
Jadas ’kitarr − analoog-digitaal − töötlus − digitaal-analoog − kõrvad’ tekitab iga järgmine aste viivituse, latentsi. Nii kuulaja kui ka kitarristi huvides on hoida see võimalikult väikesena. Kuna töötluse kvaliteet peab samas olema võimalikult hea, siis saab selleks anda rohkem võimalusi, tehes analoog-digitaal muundamise juba seadmest väljaspool. Vastavad vidinad on loomulikult juba kallimast hinnaklassist. Üks esimesi ja Apple’i enda poolt soovitatuid on Apogee Jam. Apogee on Apple’iga aastaid audioalal koostööd teinud ja tulemus on märkimisväärne. Võrreldes audiopistikuga on heli selgem ja defineeritum ka karmimate kärinate puhul − isegi GarageBand kõlab sellega koos hoopis paremini. Hilisematest turule tulijatest pakub vist kõige elitaarsemat lahendust Sonoma GuitarJack, mille disain ja ehitus annavad juba käega katsudes tunde kvaliteedist. Griffin ja Peavey on mõlemad oma esimesest kogemusest õppust võtnud ning oma digikonverteriga mudelid, vastavalt GuitarConnect Pro ja Ampkit Link HD, välja kuulutanud. Selle artikli valmimise ajal ei olnud veel võimalik Eestis kumbagi hankida. Osad digiliidestest on lausa eraldi tarkvara poolt juhitavad, nagu GuitarJack ja Line6 Mobile In.
Võimalusterohkuselt järgmine tase on juba erinevad dokitavad lahendused, mis viimase poole aasta jooksul moodi on läinud (Alesis, Behringer, Akai). Need on mitme sammu jagu kallimad, aga äärmiselt mugavad. Neist Alesise AmpDock on varustatud nii keeratavate nuppudega, erinevate väljundpesade, MIDI ühenduste kui ka pedaalidega. Kahjuks aga tuleb nende puhul arvestada, et juhul, kui Apple’i järgmise põlvkonna iSeadme mõõtmed senisest erinevad, võivad ühendamisel tekkida päris jaburad füüsilised piirangud. Juba praegu on dokkide tootjatel olnud raskusi kolme eri suuruses iPadi toetamisega.
Tõeliste tehnika- entusiastide jaoks jääb üle veel võimalus kasutada päris tavalist välist USB-helikaarti, ühendades selle iPad Camera Connection Kiti abil. Sobivad muidugi ainult need liidesed, millele Maci all tootja draivereid installida vaja ei ole (USB Class Compliant). Miinuseks on muidugi see, et väline helikaart peab saama toite eraldi. Samas, kui kodustuudios on kvaliteetse DAC-konverteriga ja ühilduv audioliides olemas, siis võib tulemus olla mõnevõrra parem. Lisaks saab nii ühendada ka mikseri või mikrofoni.
Kokkuvõtteks. Audioliidest kasutavad vidinad on odavad ja seni, kuni pole digiliidest kasutada saanud, kõlavad täitsa hästi. Ka rakendused, millest eelmises numbris juttu oli, oskavad kasutada mõlemat tüüpi signaale, välja arvatud AmpliTube, mis seni end veel jonnakalt iRigi külge seob. Salvestamiseks ja igapäevaseks kasutamiseks mugavam ning kõrvadele meeldivam on digipistik.
