Olukord on suurepärane, kuid mitte lootusetu
Autor: Aet Mikli
02.09.2011 (ilmus Sirbis)
Kõrgkooli esimese kursuse kitarritudeng, kel puudub õpetajakogemus, on väga haruldane nähtus.
Mis suunas liigub Eesti klassikaline kitarr? Eesti Kitarriseltsi entusiaste ja asjaajajaid paneb muretsema tohutu kitarriõppepüramiidi põhja (lastest ja täiskasvanutest harrastajad) ja tipu (sel erialal kõrgkooli lõpetanud) kontrast. Kitarrihariduse olukorra kõrval teeb nukraks seegi, et küsimärgi all on Eesti esimese klassikalise kitarri festivali „Fiesta de la guitarra” toimumine, kuna kultuuriministeeriumil jätkus toetust vaid nooremate festivalidele ehk Tallinna ja Viljandi kitarrifestivalile. Lohutuseks võib öelda, et kui X fiesta kas ei toimu või tuleb senistest lahjem, saab siiski teoks kitarriseltsi traditsiooniline aastaseminar.
Kuid nüüd peamisest – kitarriõpetuse olukorrast Eestis. Vähemalt üks asi on selles vallas väga hästi: tööpuudust ei ole kitarriõpetajal karta nüüd ega olnud ka kõige suurema majanduslanguse ajal, sest õppida soovijaid on sedavõrd palju. Paraku ületab õpihimuliste arv kaugelt vastava erialase kõrgharidusega õpetajate pakkumise. Algastme muusikakoolides jääb tihti just sel põhjusel kitarrihuvilisi lapsi ukse taha. Ja mõnelgi pool on selle suure nõudluse tagajärjel kannatajaks kitarriõppe kvaliteet: on üsna tavaline, et muusikakooli kitarriõpetajal on vaid erialane keskeriharidus, kui sedagi – kõrgharidusega spetsialisti lihtsalt ei ole võtta. Kõrgkooli esimese kursuse kitarritudeng, kel puudub õpetajakogemus, on väga haruldane nähtus.
Miks on see nii ja kas olukord on Eestile ainuomane? On ega ole ka. Teadaolevalt tegeleb samade küsimustega ka näiteks EGTA (European Guitar Teachers Association) Inglismaal, nii et mingis mõttes võib see mure olla ka erialaspetsiifiline. Nimelt on kitarr üks väheseid pille, mida õppinul puudub väljund orkestrandina (nagu see on enamikul poogen-, puhk- ja löökpillimängijatel) ja mille väljund kontsertmeistrina (erinevalt pianistidest) on üsna napp. Nii ongi klassikalise kitarrimängija leib peale soolo- ja kammermuusika peamiselt pilliõpetamine. See aga tähendab, et ajaks, mil inimene langetab otsuse „kelleks tahan saada” ja tunneb, et õpetajakutse talle sobib, peab ta juba oskama pilli mängida üsna märkimisväärsel tasemel, nii et kaks teineteisest ajaliselt üsna kaugel asuvat asjaolu peavad kokku langema. Ilmselt on see kokkulangevusprotsent piisavalt väike, et tekitada kitarriõpetajate globaalne puudus.
Kitarriseltsi juhatuse liige ja peamine asjaajaja Julia Kahro-Reinman väidab, et kuna kitarriõpetajate ja -õpetuse turg on tasakaalust väljas, siis õpetavad kitarri nii mõnelgi puhul „juhuslikud” inimesed: töötuks jäänud bändipillimehed või siis teiste pillide õpetajad, kelle kitarritundmine on üsna napp. Asja parandaks täienduskoolitus, kuid selle rakendamiselgi on tekkinud surnud ring: nurinaid tekitab koolituse meistriklassikesksus ja seega ühekülgsus, alternatiivsete kursuste külastatavus (võimalik, et õpetaja liiga suure töökoormuse tõttu) on aga üsna väike. Ometi ei peaks meie kitarriõpetajaskond kasvama mitte ainult kvantitatiivselt, vaid ka kvalitatiivselt.
Õpetajate puudust on tublisti leevendanud veebipõhise õppe võimalikkus saidi Kitarrikool.ee kaudu. Mõistagi ei asenda selline pilliõpetus traditsioonilist, kuid paljud „kitarrinäljased” on sel viisil saanud leevendada oma huvi asja vastu. OÜ Kitarrikool loodi aastal 2007, tegevusvaldkonnaks nii veebipõhised kui „füüsilised” pillitunnid. Selles õppeasutuses on võimalik õppida klassikalist kitarri, fingerstyle-, bass- ja elektrikitarri, akordsaadet, roki- ja bluusikitarri, laulukirjutamist, flamenco-rütmikat ning muusika salvestamist. Kitarrikoolil on üle 6000 Eestis registreerunud kasutaja (üldse kokku üle maailma u 10 000), mis veel kord tõestab kuuekeelse pilli populaarsust. Kitarrikooli ampluaasse kuulub ka pillimänguks hädavajaliku tootmine (võimendused, kitarrimängu aksessuaarid), noodikirjastamine, plaatide väljaandmine ja pillirent.
Ärilis-pedagoogilise tegevuse kõrval on Kitarrikoolil ka ühiskondlikult kasulikke teeneid: kavandamisel on kitarrinootide kogu, algatatud Kitarriseltsi klubiüritus, mida võib pidada Kitarriseltsi iga-aastase aastaseminari tütarürituseks. Arvanud ilmselt, et ühest kitarriõpetajate kogunemisest õppeaasta jooksul ei piisa, andis Kitarrikool avapaugu: esimene Kitarriseltsi klubiüritus leidis aset selle aasta kevadel Kitarrikooli ruumides. Kuigi paratamatult veidi Tallinna-keskne, on tegemist nähtavasti vajaliku ettevõtmisega, sest osavõtjate hulk kasvab iga korraga. Tegemist ei ole küll otseselt täienduskoolitusega, kuid see on oluline infovahetuse ja erialase arutelu võimalus.
Eeltoodule lisaks on Kitarrikool.ee koostöös EMTA täienduskoolituskeskusega teinud projektitaotluse elukestva õppe arendamise sihtasutusele Innove, et alustada üldhariduskoolide muusikaõpetajate põhjalikku koolitust. Nimelt on uues RÕKis sees instrumendiõpe põhikooli muusikatunnis. Kitarriõppe puhul on siin silmas peetud akordsaadet, millekohast õpetust vajavad seetõttu kõik muusikaõpetajad. Juba töötavad muusikaõpetajad hakkavad kõigi eelduste kohaselt saama koolitust EM TA täienduskoolituse ja Kitarrikooli
abiga Tallinnas, Narvas või Tartus ning muusikaõpetaja haridust omandavatele tudengitele on see juba õppekavas kohustuslikuna sees. Mida täpsemalt kitarriõpetamine põhikoolis endaga kaasa toob, seda näitab aeg. Arvata on, et püramiidi alumine osa, huviliste-asjaarmastajate hulk, seeläbi vaid kasvab.
Kuidas on aga lood püramiidi keskel, algja keskastme muusikakoolides? Vastandina kitarri tohutule populaarsusele algastmes ja harrastajate seas on keskastmes olukord pisut kesine: Tallinnas Otsa koolis lõpetas kevadel viimane õpilane, juurdetulijaid ei ole. Muusikakeskkoolis on üks, VHK gümnaasiumi muusikaharus kaks õpilast. Tartus Elleri koolis on praegu vaheastme klassikalise kitarri õpilasi rohkem kui Tallinnas kolme kooli peale kokku – täpsemalt neli. Siin on aga probleemiks õppejõu defitsiit: pärast Kuldar Kudu lahkumist 2005. aastal on Tartus käinud õpetamas mitmed „külalisõppejõud” Tallinnast. Sellise pedagoogi puhul ei saa kunagi päris kindel olla, kas ta järgmisel aastal jätkab – on ju tööpõld pealinnas ja selle lähiümbruseski piisavalt suur. Ometi on hea pillimänguhariduse põhikriteeriumiks pedagoogiline järjepidevus, mida õpetaja sage vahetumine kindlasti ei soosi. Samas peaks õpilane, kes on valinud professionaalse muusiku tee, saama rahus pillimängutehnikat arendada ja mitte muretsema, kes ja kas teda järgmisel õppeaastal üldse juhendama hakkab.
Keskastme õppeasutuse kitarrieriala täituvus ei anna siiski lõplikku pilti sellest, kui palju on kõrgkooli astujaid. Eestis saab klassikalist kitarri õppida kahes kõrgkoolis: TÜ Viljandi kultuuriakadeemias ning Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Muusikakõrgkooli on astutud ka vaheastet läbimata. Seda võimaldab mitte väga suurte traditsioonidega instrumentaalpedagoogika/ instrumendiõpetaja õppesuund, mis loodi interpretatsioonisuuna kõrvale suhteliselt hiljuti ja mille sisseastumisnõuded on pisut leebemad. Üsna uue nähtusena võimaldab see saada muusikalist kõrgharidust neil, kel keskharidus käes ja kes ei soovi vaheastmes enam aega kulutada. On neidki, kes juba aastaid kitarriõpetajana töötanud ja siis taas õppima läinud.
Siiski võib Eestile omaseks pidada kitarritudengite vähesust. Eesti muusika- ja teatriakadeemia „toodab” keskmiselt vaid ühe kõrgharidusega klassikalise kitarristi/kitarriõpetaja aastas ja neistki pole kõik eestimaalased. Lõpetanute arv oleks mõistagi suurem, kui kõik Eesti kitarristid omandaksid hariduse kodumaal (eeldades, et kõik meie kitarriüliõpilased õpingute kõrvalt töötavad) – hetkeseisuga on neid mujal Euroopa muusikakõrgkoolides õppimas kuus, mis on väikese Eesti kohta üsna märkimisväärne number.
Kuna koolitavad klassikalise kitarri õppejõud, on ka õppekava klassikalise kitarri keskne, kuid valik võiks olla ka laiem. Klassika versus pop/jazz(rütmimuusika)kitarr – mis vahe neil on? See on küsimus, mille tihti esitavad õpilased, kes on tulnud kitarrimängu omandama. Võiks ju muretult vastata, et ega polegi – muusika on muusika. Samas on võimalik need kaks väga detailselt kahte lehte lüüa nii mängutehnika kui interpretatsiooniliste põhimõtete poolest. Samuti on mõlema tarvis olemas täiesti erinev riiklik õppekava (koostajad vastavalt Heiki Mätlik ja Tiit Paulus-Ain Agan) nii alg- kui keskastmes, samuti muusikakõrgkoolides, kus neid õpetatakse (nt EM TAs) lausa eri osakonnas. Kitarrikooli looja, kitarriseltsi juhatuse liige ja EM TA klassikalise kitarri õppejõud Kristo Käo arvabki, et just instrumendiõpetaja suunal võiks klassikalise kitarri taustaga üliõpilane saada juhatust ka oma pilli kasutusvõimalusest rütmimuusikas, et tulevikus vajadusel kas või koolibänd käivitada. Küsitav on seegi, kas pelgalt interpreediharidusega on väikeses Eestis klassikalise kitarriga üldse midagi peale hakata.
Kuigi hetkeolukord on pisut keeruline, on siin ka oma varjatud head küljed: saab ju vaid positiivseks pidada, et meie noored kitarrimängijad pääsevad rajatagustesse kõrgkoolidesse – õpetajate ja ka üldise kitarrielu kvaliteeti peaks see ju ainult tõstma.
Kitarrielu kvalitatiivsest kasvust Eestis annavad märku veel mõned asjad. Sissetöötatud rada käivad kitarrimängu suvelaagrid: kaheksas ansambli- ja orkestrimängu laager Põltsamaal, kus sõbralikus sümbioosis eksisteerivad klassikaline ja pop/džässkitarr ning poogenpillid; Rakvere muusikakooli 4. korda korraldatud laager külalisõpetaja Patrick Zeoliga Käsmus; Kitarrikooli laager koos flamenco-tantsijatega; Kuressaare kitarrilaager; lisaks peoga väiksemaid laagreid; samuti mullune esimene Eestis toimunud rahvusvaheline klassikalise kitarri konkurss „Tallinn 2010”.
