Laupäev, november 23 2024

Eesti esimene haritud džässikitarrist Jaak Sooäär tuli pärast Taanis õppimist tagasi Eestisse, kuid rahvusvaheliste koosseisude ja koduturu kitsuse tõttu võib teda kohata jätkuvalt piiri taga mängimas. Uurisime, kas neid muusikalisi reise võib võtta kui Eesti muusika eksporti või on džäss selleks liiga globaalne nähtus.

Tekst: Kristo Käo
Foto: Heiti Kruusmaa

Oma sünniaasta tõttu jõudsid vist esimesed muusikalised reisid teha juba enne piiride avanemist? Kui mitte kitarristina, siis ehk koorilauljana?

Täpselt nii. Kooriga sai korduvalt peamiselt bussiga mööda Euroopat ringi tuuritatud, see oli põnev ja hariv. Esimesed välissõidud kitarristina olid koos ansamblitega Ajastajad ja Saxappeal Band.

Kui oli aeg valida, kus oma haridusteed jätkata, valisid Taani. Selge, et Eestis siis džässikitarri erialal kõrgharidust omandada ei saanud, aga ilmselt puhtalt paberi pärast sa ka ju Taani ei läinud. Miks just Taani?

Sellel on pikk eellugu. Nimelt korraldasin 90ndate alguses Tudengijazzi festivali, mille kaudu tekkis esimene kontakt Kopenhaageni rütmimuusika konservatooriumiga. 1995. aasta Jazzkaarele saabus sellest koolist üks ansambel, kellega koos jämmisin Muusikabaaris (Raekoja platsil Õpetajate Majas, see oli 90ndate alguses peamine džässikoht Tallinnas). Nad kutsusid mind Kopenhaagenisse katsetele. Tol ajal tundus sissesaamine väga ebatõenäoline, aga läksin igaks juhuks kohale ja läkski õnneks. Kopenhaagen oli loogiline valik ka seetõttu, et Kesk- ja Lääne-Euroopa koolide kohta puudus info täielikult.

Miks sa Eestisse tagasi tulid? Kas ei tekkinud tahtmist Taani jäädagi?

Kopenhaagenisse oli väga hea minna ja sealt oli ka hea ära tulla. Koolis olid head võimalused enda arendamiseks, samuti oli kaasõpilaste seas väga tugevaid muusikuid, kellega on side säilinud tänaseni. Kuigi linna kontserdielu oli küllaltki rikas ja informatiivne, ei tekkinud mul seal kordagi kodutunnet. Inimesed ja ka keskkond olid harjumuspärasest küllaltki erinevad. Näiteks Saksamaal tunnen ennast palju kodusemalt kui Taanis, ilmselt on meie kultuurid omavahel sarnasemad.

Loe edasi ajakirjast…(Nr.2, 2012)

Previous

Kitarr jõudiski põhikooli

Next

Allan Vainola teel täiusliku sound’i poole

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Check Also