64aastane Grand sündis Liibanonis, kasvas üles Californias ning elab Inglismaal, kus ta üheksakümnendate algul ka seitse aastat järjest Eric Claptonit edestades UK parima bluusikitarristi tiitli võitis. Oma eeskujudeks peab Grand B. B. Kingi, Magic Sami ja T-Bone Walkerit ning B. B. olla ise tunnistanud, et mees ka mängib täpselt nii, nagu tema seda noorpõlves tegi. Eestit külastas Otis Grand esimest korda juba 1997. aastal, mil astus üles Tallinna laululaval – toonasel festivalil Rock Summer. Nüüd on ta taas siin. Otis esineb 7. novembril Pärnus, Rock Club Volume’s ja 8. novembril Tallinnas, Kochi Aidas.
Tekst: Andres Roots
Fotod: pressifotod
„Ma mäletan seda Tallinna-reisi väga hästi! Esimese mulje Eestist sain kohe lennujaamas: kõik tollitöötajad olid jalustrabavad miniseelikutes kaunitarid, nii et paremat vastuvõttu ei oska tahtagi!” lõkerdab Grand. „Ülejäänud reis oli samuti suurepärane. Ilm oli küll kehvapoolne, nii et pidime esinema siseruumides, aga saal oli maast laeni rahvast täis ja publik tõsises bluusivaimustuses.”
Pikka aega Ike Turneri ansamblijuhiks olnud Grand astus 1997. aastal Tallinnas üles ansambliga The Big Blues Band ning suured torudega saategrupid on saanud tema kaubamärgiks – ise kirjeldab ta oma stiili sõnadega big band city blues. Kitarristi ja laulukirjutajana tuntud mees eelistab laulmise teistele jätta – kontserdil ja stuudios on vokalistirolli täitnud teiste hulgas Curtis Salgado, Sugar Ray Norcia, Darrel Nulisch ja Kim Wilson. Samas on karmikäelise bändiliidri kuulsust nautiv ja ise ennast „bluusipolitseinikuks” nimetav Grand koostööd teinud ka vähemate kuulsuste ja väiksemate koosseisudega, nagu näiteks soomlaste grupiga Nite Time Jumpers.
„Soome, Norra, Rootsi ja Taani on täis väga häid bände ja pühendunud pillimehi, kes on õppinud bluusi otse Ameerika algallikatelt, mitte läbi John Mayalli ja Briti bluusibuumi. Ma olen kogu aeg rääkinud, et need niinimetatud kuuekümnendate Briti bluusibändid lihtsalt solkisid pärisbluusi ära – Led Zeppelin alustas ka bluusibändina, aga mängis seda nii halvasti, et nende jaoks tuli omaette žanr välja mõelda: heavy rock!” pöördub Grand oma meelisteema juurde. „Inglismaal on praktiliselt võimatu leida korralikku rütmigruppi. Kui ma Londonisse kolisin, siis lootsin, et maal, kust pärinevad Peter Green ja Eric Clapton, on kõik kohad Mick Fleetwoode ja John McVie’sid täis, aga looda sa: valida oli džässifanaatikute või tuimade rokktrummarite ja -bassimeeste vahel. Bändi sain ma kõlama alles siis, kui hakkasin muusikuid importima: trummareid Californiast ja Norrast, bassimehi Prantsusmaalt, klaverimängijaid Itaaliast…”
Euroopasse jõudis Otis Grand 1977. aastal, olles isa pahameeleks otsustanud muusikuna karjääri teha. Innustatuna Memphis Slimi ja Luther Allisoni edust Prantsumaal valis ta esimeseks sihtpunktiks Pariisi, kuid kuuldused sealsest hiilgavast bluusiskenest osutusid liialdatuks. Pärast lühikest virelemist keldriklubides, kuhu mahtus vaid paarkümmend kuulajat, asutas ta koos teiste Ameerika emigrantidega Bob Willsi stiilis western swing bändi, kus mängis ise pedal steel’i. Kaheksakümnendate keskpaigaks oli Grandil sellest villand ning ta liikus edasi Londonisse, pani kokku Suurbritannia ainsa Johnny Otise vaimus bigbänd-bluusi orkestri – ning lõi läbi.
Kitarristina eelistab Otis Grand B. B. Kingi kuulsaks mängitud ES-355 Gibsonit või õigemini selle koopiat, mille valmistas tellimustööna Prantsuse kitarrimeister Maurice Dupont. Nii väärtuslikku pilli ta mõistagi tuuridele kaasa ei võta – laval on põhilisteks töövahenditeks Van Zandti helipeadega Tokai Stratocasterid ja ümberehitatud Jaapani päritolu Epiphone Sheraton. Kitarre mees ei kogu, küll aga blackface’i tüüpi Fenderi võimendeid, mida tal on juba 22. Efektidest kasutab ta ainult võimu vedrukaja ja tremolot ning ütleb, et neil, kes kogu aeg kitarre ja tehnikat vahetavad ning paremat tooni taga ajavad, on ilmselt endal midagi seest puudu.
„Mina pean end viimaseks mohikaanlaseks – üheks klassikalise bluusikitarri viimaseks esindajaks. Teate küll, meie oleme need, keda ei huvita ülikiirete soolode mängimine ülisuurel helitugevusel läbi kahe tosina efektipedaali ja Marshalli stack’i, samal ajal kui bassimees viiekeelse pilliga poseerib,” muigab Grand. „Ma käsin kõigil oma kitarriõpilastel pedaalid jõkke visata ja otsast peale hakata, sest tooni ei saa osta, see on sõrmedes ja puidus – kõik muu on tarbimisühiskonna lõks. Ma olen näinud, kuidas B. B. King Londonis laenatud stratiga mängis, ja tema käes kõlas see ikka nagu poolakustiline Gibson!”
Kodus Grand kitarrimängu ei harjuta ega tee sõrmi soojaks ka vahetult enne kontserti – et ta muusikateooriat õppinud pole, ei ole tema sõnul ka midagi harjutada, ning diskussioonid pentatoonikast, miksolüüdia helilaadist ja sellest, kuhu täpselt peaks blue note langema, jäägu „vaimsete dilemmadega” muusikutele. Küll armastab Otis enne lavale minekut vanu bluusisalvestusi kuulata ja sealt inspiratsiooni ammutada.
„Toon ja saund on sinu iseloomu peegel ja vana kooli mehed mängivad kõik nii, nagu nad räägivad. B. B. on leebe, hästikasvatatud džentelman, ja seda on kuulda ka tema mängust. Aga olete te kunagi proovinud Buddy Guyle läheneda, kui ta teid ise kutsunud pole? Ta rebib teil pea otsast – ja samamoodi kõlab ka tema kitarr,” räägib Grand. „Keegi võttis kunagi ühe Albert Kingi soolo ja üritas seda läbi Sibeliuse noodistusprogrammi lasta – programm jooksis kokku. Albert mängis löögi ees ja löögi järel ja risti üle akordivahetuste, ja masin ei suutnud seda mõista. Ausalt: bluus võib esmapilgul tunduda lihtne, aga kui tahta seda õigesti mängida, on see kõige keerulisem stiil – isegi nii suurepäraselt pilli valdav džässikitarrist nagu George Benson ei saa sellega hakkama.”