Pühapäev, november 24 2024

“Aarhusi talendipreemia ja Eesti noore jazziartisti preemia on ülim kiitus, mis mulle osaks on saanud,“ ütleb Karmen Rõivassepp – imelise tämbri ja suurepärase vokaaltehnikaga lauljatar, kellest Eesti muusikaavalikkusel oleks põhjust üha rohkem kuulda!

Kõigepealt, luba end õnnitleda Eesti jazzilootuse auhinna  puhul! Küllap oli väga oluline sündmus ka debüütalbumi ilmutamine!

Suur aitäh! Tõepoolest tundub ka mulle endale, et just tänu debüütalbumile jõudis minu nimi ka eesti inimeste teadvusesse. Suur osa selles oli Raadio Tallinnal Maian-Anna Kärmase eestvedamisel, kes selle albumi toona kuuplaadiks kuulutas ja nüüd ka muul moel mulle interneti vahendusel kaasa on elanud. Muusika avaldamine on nagu omamoodi visiitkaart, nii et pole kahtlustki, et see minu tegemistele rohkem tähelepanu tõmbas.

Karmen Rõivassepp foto foto Martin Dam Kristensen
Karmen Rõivassepp foto Martin Dam Kristensen

Vägeva auhinna osaliseks said ka möödunud aastal Aarhusis. Tundub, et need paar viimast aastat on olnud Sinu esiletõusmisel väga olulised. Oled siit Eestist kiigates nö küpseks artistiks saanud nende aastatega, kellel oma stiil ja nägu. Mis võiks veel suurem rõõm olla armastatud alal tegutsevale noorele profile!

Ma arvan, et mul jääb sõnadest puudu, kui ma üritan täpselt kirjeldada, kuivõrd olulised need kaks tunnustust mulle on olnud. Muusikuelu on selline üles-allamäge seiklemine ja mõnikord jääd ikka mõtlema, et mille jaoks ma seda kõike teen. Aga kui siis peale aastatepikkust tööd pannakse sulle käsi õlale ja öeldakse, et sinu tegemisi on märgatud ja seda väärtustatakse, siis tead, et oled alati õigel teel olnud. See annab sellise erilise tõuke ja soovi veel usinamalt tööd edasi teha ning julgemalt uutele väljakutsetele vastu astuda.

Võib-olla oled aga valmis artist juba kauemgi, meie siin lihtsalt ei ole kõigega kursis.

Ma arvan, et muusikuna ei ole sa kunagi lõpuni valmis ja ma ise tunnen, et mul on veel nii palju mida õppida ja avastada…

Kuidas soovid ja on õige hetkeseisuga näiteks ametlikult tööelus ja artistielus Sind esitleda?

Kui nüüd päris ametlikult rääkida, siis on mul magistrikraad rütmimuusika laulus ja orkestrijuhtimises. Olenevalt sellest, mis mul parasjagu käsil, olen ma jazzlaulja, helilooja, arranžeerija, bigbändidirigent ja lauluõpetaja

Karmen Rõivassepp Foto: Michael Svenningsen
Karmen Rõivassepp Foto: Michael Svenningsen

Mis koosseisud, projektibändid, nimekamad ansamblid jms tegemised sooviksid ära märkida? Kuuldavasti töötad Taanis peale oma kvarteti ja bigbändi veel mitmete orkestritega. Mida täpsemalt need tööd endast kujutavad ja kes seal mängivad?

Tööd ja erinevaid projekte on mul väga palju. Minu tegemised jagunevad kahte ossa – iganädalane põhitöö ja mängud/kontserdid. Kõige põnevamad mängud on Karmen Rõivassepp Quartetiga, UMAMI Vocalsiga, minu omanimelise bigbändi ja Where’s My Bag Big Bandiga, mida ma juhin koos Gustav Hagneriga (koolikaaslasega). Viimasel ajal olen teinud koostööd ka Aarhusi Jazziorkestriga nii laulja kui ka arranžeerijana. Selle poolaasta kõige võimsam kogemus oli kontsert Taani Raadio kontserdisaalis koos Taani Raadio Big Bändiga!

Minu igapäevatöö on dirigeerimine – iganädalaselt juhin nelja amatöörbigbändi, kes mängivad nii 30-40ndate bigbändimuusikat kui ka nt Tower of Power stiilis funkmuusikat. Lisaks õpetan kolme lauluõpilast kohalikus talendikoolis, laulan kirikukooris ja veel kahes klassikalises kooris. Lisaks ülaltoodud projektidele ja põhitöödele on mul ka muid juhuslikke mänge kohvikutes ja erinevatel sündmustel. Nii et ma ei saa üldse kurta – tegevust jätkub mul igasse päeva küllaga.

Kuidas täpsemalt rajad Taani õppima viisid ja kuidas on kujunenud tänased elu- ja karjääriotsused?

Peale gümnaasiumi lõpetamist astusin Muusikaakadeemia jazzosakonda. Olin toona väga noor ja kogenematu ning ma ei teadnud täpselt, kas muusikuamet on üldse midagi minu jaoks. Tekkis huvi minna mujale uudistama ja ennast leidma. Aarhusi akadeemia võttis mind vahetusõpilasena vastu ja see vahetusaasta kujunes kuidagi väga hüppeliselt arendavaks. Otsustasin, et teen katsed Taanis põhikohaga edasiõppimiseks ja sinna ma jäingi.

Kuidas perekond Sind toetanud on, kas peres on muusikuid? Juured on ju nii olulised nii ande arenemisel, kui toetamisel…

Minu peres on muusika olnud alati aukohal – minu isa süstis kõigisse lastesse muusikapisiku juba väga varasest east. Kõik minu õed-vennad on äärmiselt musikaalsed. Me oleme kõik Valga muusikakooli klaveri eriala lõpetanud ja perekonnaüritustel alati mängitakse ja lauldakse. Minu tee muusika juurde oli seega väga loogiline. Keegi teine minu perekonnast aga muusikaga professionaalsel tasemel ei tegele.

Ilma oma perekonna julgustuse ja toetuseta ei oleks ma ilmselt julgenud muusikuametit isegi mitte proovida. Ja kohe kindlasti ei oleks ma jõudnud nii kaugele, kui ma praegu jõudnud olen, kui mul ei oleks olnud minu vanemate toetust. Tihti kuuled lugusid olukorrast, kus laps soovib kunstiga tegeleda ja vanemad loodavad, et laps leiab mingi hetk „tõelise“ töö – minu puhul oli olukord just risti vastupidi. Isegi kui nad päris täpselt ei tea, mida muusikuks olemine tähendab, on mu vanemad mind alati toetanud ning nad ei ole minus sekunditki kahelnud.

Vokaali õppimisel on päris palju koolkondi ja mõned neist lausa usulahu moodi (muid tehnikaid kasutades ei ole küll asi õige jne). Oleksin väga rõõmus, kui veidi paigutaksid pildile Eesti vokaalõppe ja Taani hariduse ühisosa ja erinevused ning kui on võimalik võrrelda, siis ka vokaalpedagoogikat ja lähenemisi, praktilist tööd ja suhtumist hääle arendamisel. Vahel tundub mulle, et Eestis on koorilaulmine kohutavalt palju lapsi nö tasaseks ja ühetaoliseks sundinud ja vahel nõuab sellise lapse julgustamine huvikooli igapäevatöös individuaalvokaalitunde andes pikki kuid kannatlikkust enne kui laps nõustub oma häälega tuttavaks saama…

Vokaaltehnika alused mistahes stiili lauldes on täpselt samad ning erinevad koolkonnad peaksid aitama lauluõpilastel selle ühisosa erineva meetoditega lahti seletada. Tugi, resonants, pingevaba rüht ja ülakeha (lõug, keel, kael ja õlad) – need on häält mittekahjustava tehnika alustalad, mis tõenäoliselt on iga koolkonna õpetuse osa. Lauluõppes on kõige keerulisem see, et erinevatel koolkondadel on täpselt samade asjade kirjeldamiseks erinevad sõnad. Lauluõpetajatel ei ole ühist terminoloogiat ja seetõttu võibki tunduda, et keskendutakse väga erinevatele asjadele, kuigi võib-olla hoopis räägitakse samast asjast lihtsalt teiste sõnadega ja selle sama asjani jõudmiseks kasutatakse erinevaid viise ja meetodeid. Ühegi koolkonna õpetus ei saa seega olla teistest parem – see mis sobib sulle, ei sobi võib-olla kellelegi teisele. Nii et sa pead lihtsalt enda käest küsima, kas see, millega me praegu tegeleme sinu jaoks toimib või peaks hoopis õpetajat vahetama ja muid viise katsetama.

Koorilaul iseenesest ei tee lapse häälega midagi halba. Gruppi kuulumine ja teiste kuulama õppimine on äärmiselt oluline osa muusikaga tegelemises. Ma ise laulan endiselt koorides ja ma kasutan seal lauldes täpselt samu tehnilisi aluseid, mida jazzi lauldes, lihtsalt hääle kõlaga tuleb seal teistmoodi tööd teha. Probleem seisneb ilmselt selles, et kooris laulvatel lastel ei ole tihti individuaaltunde või kui on, siis ei ole seal aega tegeleda lapse individuaalse arenguga vaid pigem lähtutakse seal koori kontekstist. Seega on loogiline, et väljaspool koorikultuuri nõuab teistmoodi eneseväljendamine lisatööd ja me peamegi lauluõpetajatena selleks valmis olema, isegi kui see mõnikord aastaid aega võtab.

Alles Taanis õppides (peale 15 aastat laulutunde) hakkasin ma aru saama, milleks tehnika oluline on ja kuidas seda kasutatakse. Laulutehnika on nagu tööriistakast, mis aitab sul erinevaid probleeme lahendada. Mida rohkem on sul tööriistu, seda kergem on sul häält kahjustamata laulda. Sellepärast ei olegi vaja tehnikat karta. On valearvamus, et tehnika kasutamine paneb kõik inimesed sarnaselt kõlama. Kui sa kasutad tehnikat mõistlikult ja enda häälele truuks jäädes, siis ei kõla sa mitte kellegi teise kui vaid iseenda moodi.

Teisalt, kas mujal, näiteks Taanis, on nii massilist kooslaulmise harjumust, kui meil siin, koorikultuuri silmas pidades? Kooslaulmisel on ju omad võlud ja eriti oluline sotsiaalne külg.

Taanis on koorilaulul kindlasti oma koht ühiskonnas. Kuna ma pole Taanis üles kasvanud, siis ma ei oska kommenteerida kuivõrd olulisel kohal see tavakoolis on. Aga siin on kirikukoorid lastele ja noortele, nii poistele kui ka tüdrukutele, millel on sarnane sotsiaalne roll nagu Eestiski. Lisaks veel arvukad täiskasvanute koorid, nii klassikalised kui ka rütmimuusikakoorid. Taanis ei ole küll suuri laulupidusid, aga koorilaulul on ühiskonnas sellegipoolest oluline osa täita.

Mulle tundub, et Taanis osatakse kultuuri väärtustada (kui me sellest poliitilisel tasandil ei räägi). Muusikatundides mängitakse tihti erinevaid pille ja lauldakse, selle asemel et näiteks ainult muusikateoorial pidama jääda. Bänditund on nii mõnegi gümnaasiumi muusikaõpetuse osa. Ma töötan ise paljude noorte ja ka vanemate inimestega, kes põhitöö kõrvalt endiselt muusikaga tegelevad, nii et muusika roll ühiskonnas on väga oluline. Olgu selleks siis koorilaul, bigbänd või mõni muu muusikaline kollektiiv – muusika on paljude jaoks väljapääs argirutiinist.

Kas oled sidunud end Taaniga alatiseks või kutsub süda Eestisse ka pikemalt tagasi?

Ma olen hingelt 100% eestlane ja seda ei juuri minust mitte kuidagi välja. Ma tean, et ma tulen mingil ajahetkel Eestisse tagasi, aga ma ei tea veel täpselt millal. Mul on Taanis lihtsalt nii palju tegevust, et minu enese muusikalise arengu seisukohalt ei oleks tark praegu Eestisse tagasi kolida. Aga eks me näe, mis tulevik toob, sest koduigatsus kasvab iga aastaga järjest suuremaks. Kui see väljakannatamatuks muutub, siis tulen võib-olla juba õige pea tagasi.

Karmen Rõivassepp foto Martin Dam Kristensen
Karmen Rõivassepp foto Martin Dam Kristensen

Millal  tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused selleks pidid juhtuma?

Mul ei olnud sellist hetke, kus ma oleks avastanud, et muusika on just see, mida ma tegema peaks. Pigem oli see selline orgaaniline areng, muusikaga ühtepõimumine. Isegi kui ma praegu muusik ei oleks, oleks mul muusikaga endiselt väga eriline side. See side tekkis läbi kõigi minu eluaastate, muusikaliste kogemuste, loendamatute klaveri- ja laulutundide ning esinemistega. Otsus muusikaga tõsisemalt edasi tegeleda tuligi just sellest erilisest suhtest muusikaga, mis sai alguse minu sünnihetkest.

Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Kui äsjane suur tunnustus viivuks kõrvale jätta, millal sind viimati kiideti muusika eest?

Ma jäin selle küsimuse peale korralikult takerduma, sest ma tõesti ei mäleta, et oleks olnud sellist olukorda, kus minu muusika kohe mitte kellelegi korda ei läinud. Inimesed on nii lahked ja head ning tihti jään peale kontserte publikuga pikemalt vestlema.

Viimase aja üks põnevamaid vastukajasid tuli sotsiaalmeedia vahendusel, kus üks minu kvarteti videotest („Dat Dere“ live 2019) osutus väga populaarseks. Seda ei osanud ma üldse ette näha ning selline üllatav tagasiside annab tõelise positiivse laengu.

Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?

Eestis on lihtsalt nii palju häid muusikuid ja kollektiive. Tahaks kõiki kiita! Aga panen siia erinevaid tegijaid: Lexsoul Dancemachine, Maarja Nuut, Estonian Voices & Kadri Voorand, Kirke Karja, Alfa Collective, Trad.Attack!…

Taanist ka: Bremer/McCoy, Abekejser, Simon Toldam, Blood Sweat Drum + Bass, Sinne Eeg, Tys Tys (tegevuse lõpetanud, aga väga äge bänd).

Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?

Ma tõesti ei oska midagi vastata. Muusik on muusik, kas amatöör või professionaal. Kas peame ilmtingimata lahterdama? Kõigil on oma kuulajaskond ja lõpeks ei olegi ju vahet, kas olen paberitega või paberiteta. Peaasi et iseenda vastu aus oled ja ausat muusikat teed.

Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?

Mu töö on niivõrd sotsiaalne, et vabal õhtul olen kõige parema meelega omaette või mõne väga lähedase sõbra seltsis hea söögi ja maitsva veiniga. Kõige paremini tunnen ennast linnast eemal, kuskil looduses, kus automüra ei summuta linnulaulu kõla. Küll oleks hea, kui saaks vabal õhtul vanematele maale külla sõita.

Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.

Häid artiste on nii palju… Aga paneks siia viimase aja avastuse Bremer/McCoy, kellel on väga meditatiivne ja minimalistlik stiil.

Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest / plaatidest / videotest selline, mida uhkusega esitleksid ?

Debüütalbum „Dance of Sounds“ (2018):

Neljaosaline teos „A Way Away“ Rõivassepp Big Bandile (2018) – esimest osa saab kuulata siin:

„Dat Dere“ Karmen Rõivassepp Quartet live (2019):

Sotsiaalmeedia:

https://www.facebook.com/roivassepp/

https://www.instagram.com/roivasseppmusic/

Debüütalbum ‘Dance of Sounds‘:

Previous

Rockbänd Must Hunt avaldas suvise singli “Tuletooja”

Next

Muusikud Muusikast: Ilja Šarapov

Check Also