Jörgen Pakkas on vabakutseline kitarrist.
Räägi, palun oma bändidest, projektidest, mis tehtud, mis teoksil?
Salvestustest tooksin välja Dramamama värskeima albumi ‘’Doomsday Tango’’
Esinemisi on möödunud suveperioodi jooksul olnud palju, aga mõned meeldejäävamad olid näiteks Dramamama kontserdid Kidrakuuris, Paavli Kultuurivabrikus ja koos Laur Joametsaga Uues Laines, Kaire Vilgatsiga hiljuti antud õdus duokontsert Tartu WAF Lounges. Ott Leplandi bändiga oli mitu ägedat esinemist ning mõned kontserdid tegin asendajana kaasa ka STEFAN’i bändis. Üsna meeleolukad olid ka Laura Pritsi ja ansambel Tomcatsiga antud avalikud kontserdid Pärnu Grillfestil ja American Car Beauty Show ajal Haapsalus.
Kuidas oma instrumendivalikuni jõudsid? Mis pillidega mängid, kui paljudes bändides kaasa teed?
Mul on mingisugune hägune mälestus varajasest lapsepõlvest, kuidas isa vana Cremona peal ‘’Knockin on Heavens Door’i’’ mängis. See tundus maailma kõige ägedam asi. Umbes 10 aastat hiljem otsisin onu garaažist sama kidra üles. Madal E keel, A keel ja G keel olid täitsa alles, mis tähendas, et Sabbathi ‘’Iron Man’i’’ ja Deep Purple ’’Smoke on the Waterit’’ sai täitsa mängida. Veidi aega hiljem oli siiski selge, et kolmest keelest jääb ikkagi väheseks. Ema andis mulle 100 krooni, millega ma Raua tänava Stanfordi läksin ja ühte pakki pehmema otsa metallkeeli küsisin. Müüja keeras ümber, võttis seina pealt keeled, pani letile ja ütles ‘’Palun! See on 110 krooni’’. Kuna mul oli ainult 100 krooni, siis vabandasin ja ütlesin, et mul nii palju raha ei ole ja hakkasin kiiruga lahkuma. Selle peale jooksis härra mulle järele ja ütles, et kuule, ma teen sulle 10 krooni hinnast alla, võta need keeled ja hakka mängima. Kahjuks ei ole mul õrna aimugi, kellega tegu oli, aga kes iganes Sa olid, suured tänud sulle! Põhipillid, millega praegu mängin, on 2006.aasta Gibson Les Paul Standard, Taanis disainitud Baum Wingman, 79.aasta Fender, USA Standard Stratocaster ja üks hollowbody Guild Starfire IV.
Põhiline bänd on Dramamama, millega originaalloomingut luua ja esitada. Kaasa teen veel teiste hulgas Ott Leplandi bändis, Karavanis ja Tomcatsis. Nö varumeeste pingilt kutsutakse platsile üsna tihti ka ansamblites Suured Tüdrukud (Kaire Vilgats ja Dagmar Oja) ning Funkifize (Marianne Leibur ja Lauri Pihlap).
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused selleks pidid juhtuma?
Kindlasti andis tugeva tõuke nö kodune muusikaline kasvatus. Saunaõhtutel kõlasid tihti Floyd, Zeppelin, Jeff Beck ja paljud teised. Pink Floyd ‘’The Wall’’ film, mida paps umbes kvartalis korra kõlarid põhja keeratuna vaatas, jättis noore poisina absoluutselt kustumatu sügava jälje. Otsustasin seda Floydi asja lähemalt uurida ja tema CD riiulist selle plaadi varastada. Kui see täiesti ribadeks oli kuulatud, siis loogilise jätkuna oli sealt riiulist pätsata ‘’Dark Side of the Moon’’. Siis juba Zeppelini ‘’IV’’, ‘’Atom Mother Heart’’ jne jne. Kuna ühtegi nendest plaatidest tagasi ei raatsinud viia, oli ühel hetkel see riiul silmnähtavalt hõredaks jäänud. Siis oli korraks küll suur pahandus, aga üldiselt ei lasknud ma sellest ennast ülemäära morjendada ja vargused jätkusid. Sorri, paps 🙂 Igatahes just kuskil sealkandis oli selge, et andsin sõrme, aga läks terve käsi. Kui mingil hetkel isa vana Cremona kitarri, (isegi kui oli ainult 3 keelega) – oma tuppa vedasin, oli üsna selge, et enam tagasiteed ei ole.
Hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Kuna ilmselt olen ma ise enda kõige suurem kriitik, võtan alati kiidusõnu terakese soolaga. Lõppude lõpuks tean ise kõige paremini, kui kõrge latt sai endale seatud ja kas see ka ületatud sai. Sellegipoolest on alati tore kuulda, kui keegi peale kontserti ütleb, et jess, hästi panid vms. Üldiselt on olnud tagasiside peale Dramamama ‘’Doomsday Tango’’ ilmumist väga positiivne. Sellega kaasnenud Tallinna ja Tartu albumi esitlused koos Philly Joe’s toimunud akustilise kontserdiga võeti väga soojalt vastu.
Kes on Sinu eeskujud ja lemmikud kogu maailma muusikas, keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Suvalises järjekorras – Pink Floyd, Tedeschi Trucks Band, Vulfpeck, Queen, Bahamas, Rival Sons, Jeff Buckley.
Eestlastest kindlasti Vaiko Eplik, Rita Ray, JT Conception, Põhja Konn, Rubundi, Lexsoul Dancemachine, Genialistid (ei tegutse küll enam, aga kelle reunion kontserdi eest oleksin nõus head raha maksma).
See on üks lemmikutest: SRV – Lenny.
Cobhami Red Baron:
Jaga, palun linke enda tehtud muusikast.
“One of a kind” kus ka laulan ise.
Mikk Tammepõlluga kahasse kirjutatud,esimene meie koostöös sündinud lugu:
Diplomi saavad ju kõik, kes koolid lõpuni käivad, kuid mitte igaühest ei saa hinnatud interpreeti ega pedagoogi. Mis isikuomadusi või iseloomujooni Sa nii endas kui õppejõududes esile tooksid, mis aitavad valitud teed käia?
Õppejõududes olen alati hinnanud oskust jääda rahulikuks ja tasakaalukaks ning oskust nö teha väikestest asjadest suur asi. Teha selgeks, kuidas pisikeste ampsudena harjutades jõuda suurema eesmärgini. Üldiselt usun, et seda teed käies tuleb olla kohusetundlik, kella peaks tundma ja olema lihtsalt sedasorti tüüp, kellega on lõbus ja lihtne koostööd teha.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Muusika kõrvalt olen ka kirglik autospordi fänn. Mis tähendab seda, et kui pühapäeval näiteks mõnd F1 etappi või WRC katset vaadata pole, sõidan ise kuhugi kardirajale sõitma. Kui aga räägime kultuuriklubist, kus ma vabal õhtul aega veedaks, siis see oleks tõenäoliselt Philly Joe’s või Kidrakuur. Philly Joe’s võiks laval olla näiteks Rubundi ja Kidrakuuris Laur Joametsa ansambel LORE. Mõlemad on nendel lavadel hiljuti mänginud, aga kahjuks ei õnnestunud kumbagi kuulama minna, nii et ootan järgmist võimalust.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Koroona ajal oli kurb näha, kuidas paljud tegevmuusikud ei kvalifitseerunud saama vabakutselise loovisiku toetust koos ravikindlustusega, kuna nad töötavad kusagil muusikakoolis minimaalse koormusega. Mul oli ravikindlustus küll olemas, aga sellest palgast ära elada on väga keeruline, kui kõik üritused/keikad ära jäävad. Kindlasti oleks võimalik seda kuidagi paremini korraldada.
Ja lisaks – kui juba lubatakse unistada, siis heameelega tõstaks mõningates kohtades varasemaks praegu 01:00 – 01:30 vahel algava kontserdi alguse aja.
