Aeg-ajalt kerkib Kitarrikooli foorumis üles teema odavate ja kallimate kitarride erinevusest. Mõni müüja väidab, et tema 200 EUR pill on parem kui teise müüja 200 EUR kitarr. Kus siis tõde on?
Meil lõppes Kitarrikoolis just üks tore kitarri seadistamise koolitus ja selle käigus tuli välja, et materjalid, mida kasutatakse kitarrides hinnavahemikus 100-5000 EUR on kõik korralikult kuivatamata ja seega risk, et need kõveraks kuivavad, on vale hoidmise puhul alati olemas.
Mõnes mõttes ongi väga raske odavaid kitarre müüa, sest probleemidest ei pääse lõpuks ei müüja ega ostja. See on nagu oleks Lada müügimees: ostja ütleb, et 10 000 EUR on ka suur raha ja selle eest tahaks ju head autot 🙂 Ja tal on ju õigus, see on tõesti suur raha. Teine auto maksab jälle 65 000 EUR ja ikka laguneb.
Ja siis tuleb näiteks see sama 65 000 EUR autoga mees ja ostab 500 EUR kitarri ning tahab, et see mitte kunagi ei laguneks ega praguneks 🙂 Keeruline valdkond see pillimaailm. Ütlen siis otse ära: kuni 4000 EUR kitarr on odav pill ja nendega ei ole vähem probleeme kui veidi odavamatega. Seda kinnitab iga kitarritehnik, rääkigu tootjad mida tahavad. Mersu ei lagune vähem kui Toyota aga hinnavahe on ju olemas? Või vaatame klaverite hindu: 4000 EUR eest saab kõige lihtsama ja odavama aasia pianiino, korralikuma klaveri 60 000 eest, aga ka see vajab hooldust ja mitte vähem kui odavad.
Mis on lahendus? Ostke meistripille. Hinnad ei ole kallimad kui tuntud brändide poepillid, meister on pidevalt olemas, aitab seadistada ja hoiab asjal silma peal. Lisaks on isiklik suhe inimesega, kes on selle kitarri teinud ja teab sellest kõike. Kõla, kuju, mängitavus jne on tehtud mängija käe järgi ja tunne on hoopis teine. Kui eesti kitarrimeistrid (keda oli suvisel kokkutulekul 15 ja nende hulgas tipptegijaid) ei ole piisavalt edevad, vaata Soomest. Seal neid jätkub ja pole pikk maa seal käia.
Või ei tundu loogiline?
Kahjuks ei osalenud sellel koolitusel, kuid kui võtta tavakasutaja vaatevinklist, siis 4000 eurone pill on igatpidi liigne. Võibolla kui ma olen hoidnud nii kallist kitarri käes ja mänginud sellega, siis tõesti ma oma vana kitarri enam kätte ei võta ehk sellepärast ma ka nii kallist kitarri ei prooviks:D. Mina oman juba ca 4 aastat Vintage ligi 200 eurost kitarri ja kahjuks või õnneks ei saa ühtegi halba sõna öelda, ei pragune ega väändu kuskilt. Isegi kui see käis kitarrimeistri Helmuti juures remondis(läks katki omal süül), ütles ta ainsaks veaks, et keeled võiks madalamal olla või siis ei lubanud tema teenuse osutaja professionaalsus mu kitarri maha teha:D
Aga see muidugi asjaarmastaja arvamus, usun et profesionaalile on 4000 eurone kitarr tõesti odav.
Eks ma siin natuke provotseerin jah 🙂
Öeldakse ,et enne kui mersuga sõitma hakkad ,tuleb lada ära proovida.Pilliga võiks sama tõde kehtida sest ega sa enne head asja hinnata oska kui oled halba proovida saanud.Samas kui head pole saanud siis ei oska tahta ka ning oled kehvaga ülimalt rahul-suhtumise küsimus.
4000€ tundub kitarri jaoks aga väga kallis hind.Selle raha eest võiks juba kullast nikerdused küljes olla;)
Ma olen küll selle hinna ja kvaliteedi suhtes skeptiline ja arvan,et nendes kosmilistes hindades on väga kõvasti õhku sees sest loogiliselt võttes ei saa üks sarnane pill mitme tuhande € eest teisest parem olla.Kui seal peakski olema mingi tohutu helikvaliteedi vahe siis inimkõrv niikuinii sellist vahet eristada ei suuda.
Pigem on siin paljuski tegu nn.platseeboefektiga kus inimene teades,et hirmkallis asi peab teisest parem olema tunnebki,et nii on.Ma ei usu,et kontserdipublik eristab lavalt kostva kitarriheli puhul 1000€ ja 5000€ pilli hinnavahet.Teatud hinnatasemest ülespoole ei saa keegi enam öelda,et asi on oma kvaliteedi poolest parem kui vähem maksev asi.Mingist hinnatasemest alates hakktakse igaljuhul maksma ainult nime või prestiiži eest . Teisisõnu ostab inimene endale kallima raha eest emotsiooni ja hea enesetunde kuigi asi seda oma olemuselt ,materialidelt ja kvaliteedilt teglikult väärt ei ole.
Mul oli kunagi paarisaja krooni eest soetatud semiakustiline Jolana basskitarr. Korraliku kõla ja heade mänguomadustega – mugav ja käepärane pill. Praegugi on kasutuses paari-kolme tuhande krooni eest soetatud basskitarrid ja olen nendega ka väga rahul. Tõsi küll, ühele neist paigaldas pillimeister uued helipead, kuna originaalid olid siiski üsna haledad, kõik muu aga (korpus, kael jms) tipp-topp seisukorras. Kalleid pille (vanas rahas 10 000 krooni ringis) olen ka näppinud ja nende eeldatavalt eriti häid mänguomadusi pole tajunud. Eks paljude tuntud pillimarkidega ole nagu teksapükstegagi, nimi on see, mis maksab. Meistripillid on aga arusaadavalt hoopis teine teema.
Arvan, et akustilise (metallkeeltega) või elektrika leiaks. Klassikalist mitte.