Sirje Medell on vokaalpedagoog, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia soololaulu lektor. Töötab Lavakunstikoolis ja teeb koostööd EMTA jazzosakonna lauljatega. Lõpetanud Tartu Ülikooli Haridusteaduskonna MA õppe ja EMTA kaasaegse improvisatsiooni magistriõppe. Läbinud Balance In Phonation aastase koolituse, omab CCM (poplaulu) vokaalpedagoogi sertifikaati. Soome Laulupedagoogide ühenduse ja Euroopa kõrgkoolide popjazzlaulu pedagoogide WoCon ühenduse liige, BIP meetodi õpetajate juhatuse liige. Lõpetanud H. Elleri nimelise Muusikakooli kammerlaulu erialal. Lühikest aega pärast seda Igor Garšneki soovitusel Otsakooli õpilane Silvi Vraidi lauluklassis.
Mis on vokaalpedagoogi suurimad rõõmud ja mis suurimad väljakutsed?
Vokaalpedagoogika on ühtlasi ka looming, sest lisaks hääleseadele (Gary Catona ütles tabavalt – voice builder) on meie töö olla abiks ka interpretatsiooni osas. Suurimad rõõmud on, kui õpilane tunneb end laval hästi, esitab lugu ja suudab endale ja kuulajale luua kujutluspilti, rääkida ausalt lugu, edastada sündmust. Sellistel puhkudel olen tänulik kuulaja publiku seas. Kuidas luua ka improviseerides lugu, mitte lihtsalt toota “õigeid noote”. Mul on ebamugav kuulata laulmist, kus kuulen läbi vokaaltehnika nippe nii hääles kui tehnikale mugandatud tekstis, õigesti konstrueeritud improvisatsiooni, sündmust ei teki.
Suurimad väljakutsed on töö intonatsiooniga (koolis on soovitatud muusikatunnis vait olla) ja ebakindlustundega. “Olen meistriklasse tehes maailmas palju ringi rännanud ja näinud häid lauljaid, kelle hääl on mõne iidoli sõnade tagajärjel lukku keeratud! Neil on väga raske uuesti laulma hakata,” ütles enda meistrikursusel Peder Karlsson. See oli suur äratundmine igas mõttes. Minu praktikas on olnud juhus, kus inimene kaotas hääle raske emotsionaalse seisundi tõttu. Oli päris palju mõtlemist, enne kui ta hääle tagasi saime.
Keeruline ja vastutusrikas on hääleseade vähemal või suuremal määral hääle kaotanud inimestele ja hääleteraapia häälekurdudel moodustunud kasvajatega. See nõuab mõlemapoolset kannatust, teadmisi, pidevat enesetäiendamist, usku.Mul on tõesti väga vedanud, et saan teha koostööd tunnustatud arstide ja logopeedidega, meil on suur vastastikune usaldus. Lavakunstikoolis on mul heaks abiliseks Alexanderi tehnika õppejõud Maret Mursa Tormis.
Vokaalpedagoogi ülesanne on eelkõige leida õiged harjutused probleemi lahendamiseks ja interpreedi suunamiseks. Loomulikult tuleb kasuks ka lavakogemus. Aga kui pedagoog teeb suure koormusega tööd, siis ausalt öeldes lava jaoks enam jaksu ei ole. Vastupidises olukorras jääb minu kogemustel töö siiski pinnapealseks, juhuslikuks.
Üsna ajamahukas on kehale õpetatud häälele kurnavate tehnikate väljaõpetamine, sest rakumälu on väga tõhus, vanad mustrid ei taha lahti lasta. Kui keha on enda tegelikud looduse poolt kaasasündinud oskused uuesti ära tundnud, on suurest õnnest lausa nutma hakatud. „See on isegi hirmutav, kui lihtne on nüüd laulda, ma ei pea enam midagi kokku tõmbama ega midagi lahti punnitama!“ Analoogsed vastukajad teevad suurt rõõmu.
Väga põnev on töötada mistahes erialal palju häält kasutavate inimestega. Hea on näha ja kuulda, et nende diktsioon läheb paremaks, tekst veenvamaks ja nad ei tunne enam töös väsimust, kui oskavad vanad mustrid ära tunda ja end ise aidata.
Heidame pilgu vokaalimaailma ajalukku. Vahel tundub, et erineva vokaalialase ettevalmistusega vokalistid, juhendajad- hääleseadjad räägiks hääleandmisest kui kümnepeaga lohest kus üks pea ei tea, mis teine teeb…Noorel lauljatee alguses olijal on üsna raske selles erinevate teadmiste summas orienteeruda. Varasemat empiirilist vokaaliõpet on uuemal ajal nimetatud kogemuslikuks mustkunstiks. Pikki aastaid püsis jäljendamise ja ettenäitamise meetod. Vana- ja uus Napoli koolkond ja vokaaltehnika asetas üsna ammu pildile kaks olulist suunda tehnikas. Räägime murrangulistest perioodidest vokaalpedagoogikas. Mida sealt siis hinnata, mida ajaloost kaasa võtta, mida jätta?
Tänapäeval on imitatsiooniks ja õppimiseks abivahendeid (mis minu kogemustel on hääle seisukohast tihtipeale eksiteele viinud), koolitusi, meistriklasse, kõikvõimalikke avalikke laulukonkursse televisioonis ja lavalaudadel on väga palju. Teadus areneb ka vokaalpedagoogidele suurt huvi pakkuvas valdkonnas nagu hääleneuroloogia, mis uurib hääle ja aju koostööd jne. Seda, mis toimus mitusada aastat tagasi, saame lugeda vaid kirjandusest, uurimistöödest, kirjeldustest, säilinud märkmetest, joonistustest (kui neid pole ilustatud). Kelle koolkond on parem või õigem selle üle on aastasadu vaieldud. Näiteks kirjutas Richard Mackenzie Bacon artiklis „Elements of Vocal Science; being a philosophical inquiry into some of the principles of singing” järgmist: „Võrreldes paljukiidetud ja kõrgelt kultiveeritud itaalia laulmismaneeriga on inglise laulmine ja laulukool ligilähedasem kõnelemisele.“ Samuti on sajandite vältel erinevatel aegadel vokaalpedagoogid kirja pannud ja ka välja andnud lühemaid või pikemaid ülestähendusi enda meetodist, harjutustest. Mõned neist on püsima jäänud ja rakenduses tänini. Laulutehnika on olnud arengus alates kirjeldatud avalikust esinemisest kuni tänase päevani. Näiteks kirjeldas Lodovico Zacconi 1592. aastal laulja hingamist, ooperilaulmise põhitõdesid. 1805. aastal kirjeldas Mengozzi “mixed voice’ga“ seonduvat tehnikat ja kõlapilti. Sajandivahetuse eel peeti tänapäevast kõrvale harjumuspärast laulmist professionaalsel laval primitivismiks. Kes soovib rohkem teada, soovitan lugeda James Stark Bel Canto raamatut „History of Vocal Pedagogy“.
Ka mulle on mitmel korral öeldud, et hakkaksin oma õpikut kirjutama! Küsitud, millal su õpikut käes saab hoida?. Olen seda isegi paaril korral alustanud, aga sinnapaika jätnud küsimusega iseendale – kas ja kellele on see vajalik?
Mis oli see miski, mille põhjal suutsid lauljad laulda virtuoosselt, ülisuure diapasooniga, olles artistlikud kõrge elueani? Mida tegid teistmoodi Nicola Porpora (vana Napoli koolkond) ja tema järelkäijad intuitiivselt inimese keha uurides? Avastatud märkmetest saame lugeda, et eelkõige lähtuti laulmisel ja rääkimisel keha loomulikest funktsioonidest, suur rõhk oli heal diktsioonil, loomulikul häälel, heal (balansseeritud) kehahoiakul. Baroki ja renessansi vokaalmuusika nõuab kergust, hääle paindlikkust, täpsust intoneerimisel ja vokaliseerimisel, improvisatsioonioskust, ornamenteerimisreegleid. Suurt rõhku pandi tekstitäpsusele. Põhjaliku töö on selle perioodi laulmisest kirjutanud Negru Simona-Daniela, kus ta mainib ka uue Napoli koolkonna ja vana Napoli koolkonna erinevust.Muusikaajaloolased on üheselt nõus, et uued laulmisvõtted kaasnesid uute vokaalstiilidega. Kui rääkida ooperimaailmast, siis ilmselgelt ei saa võrrelda üle-eelmise sajandi ja kaasaegsete ooperite laulustiili või vokaalkultuuri. Kaasaegses ooperis peab laulja suutma tekitada pööraseid hääleefekte ka nn koledaid groteskseid hääli. Bizet Carmeni roll nõudis autori nägemusel lihtsa hispaania mustlase rahvamuusikalaadset laulmist, mis oli paljudele kriitikutele vastuvõetamatu. 1950-60ndate aastate lauljate esituste kohta öeldakse tänapäeval: „vanakooli lauljad“. Aretha Franklin ja Tina Turner on sellest klassifitseerimisest pääsenud.
Modernsest laulmisest hakatakse rääkima 1841 aastal, kui Manuel Garcia soovitas vastupidiselt Nicola Porporale madaldada laulmisel kõri. Algas ka eksperimenteerimine „diafragmaga laulmisel“. Tööd diafragmaga peeti nii oluliseks, et lausa demonstreeriti enda diafragma tugevust näiteks klaveri lükkamisega (kuigi me saame tänapäeval aru, et see pole võimalik). Samas kui Porpora-aegne koolkond rääkis normaalsest loomulikust hingamisest.
Mõned aastad tagasi tõstatati teema vokaalpedagoogika terminoloogia ühtlustamisest. On ilmselge, et me peame rääkima inimese kehast ja hääle funktsioneerimisest kehas akadeemiliselt aktsepteeritud terminitega. Kuid me ei saa rääkida vokaalpedagoogika standardiseerimisest, selle tagajärjel tekivad sarnase kõlapildiga vokalistid.Tänapäeval ei räägi me enam pelgalt vokaaltehnikast, vaid ka spetsiifilisest vokaalpsühholoogiast, häälest ja ajuneuroloogiast, vokaalpsühhodünaamikast, bioakustikast, lihaste erinevatest struktuuridest meie kehas, sidekudede tööst, hääleostöopaatiast, uutest avastustest ja veel uurimisel olevast häälemurdest jne. Teadlased on tagasi jõudnud Nicola Porpora (ilmselt valdavalt intuitiivsete?) teadmiste juurde. „Ärge õpetage oma kehale välislihaste toel laulmist ja rääkimist, meie keha ei ole nii loodud.” Johan Sundber, kes uuris programmide abil erinevate vokaaltehnikate hingamisharjutusi ütles talle omasel muhedal moel: „Tehke hingamisharjutusi ja unustage need kohe ära, te ei vaja neid!” (2019, Kopenhagen)
Hääleuuringutel olen näinud erinevaid tehnikaid, nende tulemuslikkust ja tagajärgi. Lugesin üht EMTA magistritööd, kus paar vokaalpedagoogi kirjutasid, et neil olid laulmise valdkonnas juba piisavalt suured teadmised välismaalt, neil pole enam midagi juurde õppida, ei vaja koolitusi. See oli üsna jahmatav, sest teadus teeb suuri murrangulisi avastusi ja õppida on kogu aeg midagi.
Kuidas orienteeruda tänapäeva sadades häälekoolides, koolkondades. Kuidas teada, millal koolitus hakkab häälele liiga tegema?
Igal inimesel on õigus katsetada seda, mis teda huvitab ja ära tunda talle sobivat. Mina soovitaksin eelkõige uurida, mitte lähtuda tõhusalt üles ehitatud reklaamist. On olukordi, kus majanduslikult ja aja mõttes kasulikum rühmakoolitus pole algajale kõige sobivam. Midagi koos jäljendades ei pruugi noor enda tegelikku häält kuulda, tajuda ega julge julgustavas positiivses rühmavaimus tunnistada, et tal on häälele mingid harjutused ebamugavad. Tihtipeale pingutatakse üle. Olen kuulnud öeldavat, et see kui esialgu on ebamugav, on normaalne, et see läheb üle. Minu arvates on see lubamatu.
Vokaaltehnikad ja koolkonnad kogu maailmas 20. sajandi algusest alates. Moodne hääl, primitivism, kompressioon.
Iga stiiliga kaasneb mood hääles, riietuses, välimuses. Minnakse lausa niikaugele, et imiteeritakse USA tänavamuusika tämbrit ja laulmise viisi (ütleme – aktsenti) isegi eesti keeles. Maitse asi muidugi, kuulan info mõttes ära, aga sellest ei saa mu lemmikmuusika. Tänapäeval on enda kodusalvestuse üleslaadimine internetiavarustesse ja selle reklaamimine äärmiselt lihtne, iseasi, kas võetakse ka vastutus tuleviku ees. Minu jaoks on arusaamatu väide, et eesti keeles laulmine on raske. Pigem väidan, et inglise keeles on lihtne imiteerida ja enda mugavust “peita”. Moodne ja
ühtlasi ajatu on isikupärane interpreet, mitte sadadega sarnane meeldida püüdev laulja.
Imiteerimise head küljed ja ohud.
Õppimine toimub paljuski imiteerides. Olen ju ise õppinud jäljendades. Õpime ju keeligi jäljendades. Ma ise püüan vältida ette laulmist, pigem siis, kui tajun, et see on akustilises või mingi stilistika mõttes vajalik. Aga kui tunnen jäljendamises ära iseenda, siis pole sellest mingit kasu, kuigi on siingi õppimise koht – mida õppija tajus mind jäljendades. On olnud juhuseid, kus laulja on teadmatusest jäljendanud valesti, pole aru saanud, millist registrit eeskuju tegelikult lauldes kasutab, lisaks digitaalsete pluginate kasutamine salvestusel, mida ei osata välja kuulda. Miks imiteeritav niimoodi kõlab? See ei ole lihtsalt suu asend või register või mingi iseloomulik efekt, selle taga on inimese elulugu, tema eeskujud, füüsis, iseloom, tõekspidamised, sündmused. Jah, vahel on päris tulemuslik proovida fantaseerida, kuidas laulaks seda laulu see või teine laulja, leida endas uusi kõlavärve. Aga eelkõige peame leidma enda interpretatsiooni ja lahti laskma jäljendusest, kui see pole omaette eesmärk mingil põhjusel (lavastus vms).
Tihtipeale õpitakse kuuldu automaatselt pähe, mistõttu lähevad levima valesti mõistetud tekst või siis esitaja poolt süvenemata lauldud tekst. Päris tragikoomiline on olukord, kui laulja ise hakkab juba stuudios salvestatud laulu teksti enda jaoks hääleseade tunnis avastama. Soovitud kõrget nooti kinni hoidev ankur on lisaks modernsele vokaalstiilile tihtipeale lohakalt esitatud tekst ja väline teeseldud emotsioon. Aga parem hilja, kui mitte kunagi. Pole harvad need juhused, kui laulja on öelnud, et peaks enda hitiks saanud laulu teksti pärast uuesti salvestama.
Olen sageli kuulnud noori lauljaid ütlemas: „Ma avastasin iseenda, julgen olla mina ise,“ vaid selleks, et hakata täpselt või vaid väikeste mööndustega jäljendama mõnda eeskuju. Kas ta avastas endas sarnasuse jäljendatavaga või tahtis samamoodi kõlada?
Hääl kui looduseand. Hääleseade kui hääleravi. Läbilöögivõime needus. Vanad jalus.
Kurt Ellingu meistriklassis oli hea kuulata, kui meister julgustas noori lauljaid laulma iseenda häälega, loobuma eeskuju jäljendamisest, mis toob väikest edu vaid hetkeks. Suures plaanis kaotad iseenda identiteedi ja kuulajate huvi iseenda vastu. Huvitav oli jälgida tema proovi bigbändiga, kus iga nüanss oli talle oluline ja eriti oluline oli rääkida muusikast ja analüüsida. Ta oskab suurepäraselt lauljalt kätte saada tema isikupärase kandva hääle. Muide, Kurt Elling ütles enda kohta meistrikursusel järgmist: “Ka mina olen alustanud väikestest keldribaaridest ja kummalistest esinemiskohtadest. Kuulasin hoolikalt kõigi soovitusi, aga kaugemale kuidagi ei jõudnud. Ühel hetkel otsustasin, ma teen nii nagu mina tahan. Ja kõik hakkas õnnestuma. Professionaalne muusik on see, kes valdab enda instrumenti, loeb hästi nooti, saab enda töö eest tasu ja kes tunneb huvi selle vastu, mida ta mängib, tahab sellest rääkida.”
Hääleterapeut ja hääleseadja Ritva Eerola juures õppimine oli suur kingitus ja samal ajal väga keeruline, sest Ritva Eerolal on väga põhjalikud teadmised häälest ja sama põhjalikkust nõuab ta ka enda õpilastelt. Oli erakordselt põnev jälgida ta enda tunde, kus ta töötas nii Wagneri, folgi, kui ka poplauljatega, tegi hääleteraapiat nn häälenuppudega poplauljale. Tema teooriaeksam kestis neli tundi, rääkimata praktilistest tundidest, kus tuli õpetada 45 minutit täiesti tundmatuid lauljaid erinevates stiilides. Tema juures pole korduseksam harv nähtus. Selline olukord, kus maksad osalustasu ja saad sertifikaadi, käies kord aastas end näitamas, pole Ritva Eerola juures mõeldav. Imetlen teda, kuidas ta pidevalt uurib ja loeb uusi teadusartikleid, hoiab end kaasaja avastustega kursis vaatamata kõrgele eale.
Vanad jalus? Vaadakem maailmas ringi! Vanad meistrid õpetavad tänu enda kogemustele ja lauljate usaldusele kõrge elueani. Olen uurinud Jo Estilli metoodikat ja leidnud sealt väga palju paika panevat, õiget. Samas on ka tema õpilased pidevalt hääleteadlaste uurimustega end kursis hoidnud.
Vokaalpedagoogi andestamatud eksimused ja eetika probleemid
Vokaalpedagoogika on ka üsna emotsionaalselt tundlik valdkond. Kuidas anda konstruktiivset tagasisidet, kuidas vältida ka liigset kiitmist, mis võib olla omakorda arengut pärssiv. Kuidas tulla toime näiteks lapsevanema ambitsioonikusega, milliste tehnikatega abistada andekat, kuid madala enesehinnanguga õpilast. Millest on tekkinud madal enesehinnang? Millest on tekkinud ebaadekvaatne hinnang? Kuidas julgustada uuesti laulma? Mis põhjusel keelab mõni pedagoog enda õpilasel võtta tunde teiselt õpetajalt? Millal tekib piir õpetaja enda ambitsioonide ja õpilase vajaduste vahel? Palju delikaatseid küsimusi. Alandamine jms, mis viib huvi raugemiseni laulmise vastu.
Kuidas kaardistada probleeme kui näiteks nooruki või lapse hääl on pidevas ülekoormatuses.
Eks nooruk ja laps tunnevad selle ise ära, hääl on ju tugev, kuid tundlik aparaat, iseasi, kas nad julgevad seda öelda. Kuulevad ka lapsevanemad hääle muutumist ja õnneks leitakse tee arstide juurde, kes siis annavad soovitusi või kahjuks on põhjust alustada raviga.
Teadvalt vales tessituuris partiide laulmine. Ikka ja jälle hämmastab mind kui hoolimatult suur hulk muusikapedagooge jmt inimhäälevaraga, mis nende hoolde on usaldatud, ümber käib. Terve hääl kui töövahend on ju vajalik sadade elukutsete juures rääkimata laulmisest!
Seda kahjuks ikka esineb. Ja kui seda pikalt teha, on hääleteraapia ja ravi vältimatu. Mul on hääleteraapias olnud mitu noort, kes on pidanud laulma proovides pikalt kõrgeid noote fortes. Tagajärjeks on afoonia ehk häälekadu, mille ravi on üsna pikaajaline. Samuti on häälega hädas spordiväljakutel valjusti karjuvad poisid, kes ei märkagi, millal see hääleke kaob.
Improvisatsioon. Hääl instrumendina, erinevad tehnikad, koolkonnad?
Hääl on uskumatult võimekas. Mida inimhääl kõik suudab: matkida, rääkida, laulda, naerda, nutta, karjuda, sosistada, edastada meie mõtteid ja tundeid nii verbaalselt kui häälitsedes. Ta suudab esile tuua meie interpretatsiooni ideid, lugeda varajast ja kaasaegset notatsiooni, improviseerida harmooniapõhiselt ja luua vabaimprovisatsioone.
Vokaalpedagoogi tööviljad on tema õpilased ja toeks head kontsertmeistrid ja kolleegid. Räägi, palun, oma õpilastest ja abilistest ja lisa helisevaid linke.
Siin siis mõned nimed: Maria Väli, Priit Pruul, Liisu Ots, Maria Faust,Karol Kuntsel – „Sirje, ma olin hämmingus, sest näitleja eriala tundides räägiti meile täpselt samu asju, mida sina mulle rääkisid“ –, Kerli Kivilaan, Eva-Lotta Vunder, Laura Junson, Arno Tamm (see oli üks lugudest, mida ta esitas Ruja etendusel), Silver Sepp, Kärt Kaljaspoolik, Ele Milistfer, Kaia Saaremäel, Jana Oberst, Kristjan Ilumäe (lõpetas Amsterdami jazzakadeemia, hetkel lööb laineid rohkem Aasias); Helen Kirsi – võttis mu soovitusel töö üle Elleri muusikakoolis; Airi Allvee; lühikest aega Sofia Rubina (nüüd olen ta armsa tütre muusikaõpetaja), kuna ta läks õppima USAsse; Marianne Leibur (oli ülev tunne, kui Marianne teatas vaiksel häälel telefonis alul, et on finaalis ja hiljem: „Sirje, ma võitsin“ – see oli nii uskumatu, tulla võitjaks 56. noore jazzmuusiku seas paljudest riikidest Rigas Jazzstage 2019 võistlusel); Elina Hokkanen, Maris Aljaste,Maria Gertsjak, ansambel Mixtet, kellega võitsime A Capella 2013 Leipzigis II koha ja 2014 andsime menuka kontserdi (kõik lauljad va bass olid mu laulutudengid). Instrumentalistidest läbisid aastase lisapilli õppe trompetist Allan Järve (mees, kes võiks vabalt laulda, olen lauljatel soovitanud pöörduda tema poole ja küsida, kuidas scattida), Taavet Niller, Anett Tamm (armastan tema loomingut ja muusikalist mõtlemist); Sten- Olle Moldau, Vootele Ruusmaa (väga julge ja põneva mõtlemisega muusik), Triin Arak (tema laule lauldakse väga palju), Maarja Soomre (nüüd Otsa kooli õpetaja, õppis mu juures nii bakalaureuse kui ka magistriõppes, ansambel „Rüüt“ solist), Teet Rasmus, Meribel Haagen (Müürsepp). Meribell Müürsepaga tutvusin noorte lauljate suvelaagris, kus olime õpetajatena koos Heidi Tamme, Mare Väljataga ja Kare Kauksiga. Noor, ülitöökas lauljatar Meribel sai peaosa muusikalis “Miss Saigon” ja edukas oli ka tema debüüt Eurovisiooni eelvoorus lauluga „Mr. Right“, mis minu hinnangul võinuks pääseda Eestit esindama. Trios laulsid õpilased Elina Toompuu, Meribel Müürsepp ja Liisu Ots ansamblis Cosmoscva (kaks viimast ka praegu jätkavad lauljakarjääri). Kristi Raias (Kristi on erakordselt musikaalne ja saanud väga hea põhja Põlva Muusikakoolis).Vajadusel enne suuremaid esinemisi või salvestusi käivad mitmed nimekad artistid konsultatsioonis ja hääleseades: Pirjo Joonas, Karl-Erik Taukar, Egert Milder, Laura Põldvere, Piret Krumm.
Piret Krumm saates Hommik Anuga
https://www.facebook.com/HommikAnuga/videos/328702334904024
Minu esimene kontsertmeister TÜVKAs oli Evald Raidma, kellega me siiani tihedalt suhtleme, hiljem Aare Külama, kes aegajalt ka hääleseadet küsis, teda huvitas oktavistide tehnika. Hämmastava häälega mees, kord peab laulma ülikõrgeid partiisid ja teises ansamblis sügavat bassiliini.
Mu varaseimad mälestused Sinust jäävad 80ndatesse, kui oma folklaulude loomise lainel olin, julge ja energilise noore vokaalsolistina bändiga kontserte andmas. Meelde jäid Sinu loomingulisus, huvitav repertuaar ja imetlusväärne professionaalne suhtumine artisti töösse. Kuidas Sinu õpetajakarjäär alguse sai ja kuidas üleminek aktiivselt artisti ja lauljakarjäärilt pedagoogi teele kulges? Kes olid sinu suurimad eeskujud noorena, küpsemana ja pedagoogina?
Minu noorpõlve suurimad eeskujud lauljatena olid Marju Kuut, Jaak Joala, Ella Fitzgerald, Sara Vaughn, David Bowie, hiljem Tina Turner, Pink Floyd, Sven Grünberg, Fix jne. Keeruline on erilisi eeskujusid välja tuua. Väga meeldis lapseeas ansambel “Merl” erilise uudse kõla ja laulude pärast. Lastemuusikakoolis klaverit õppides armusin J. S. Bachi ja impressionistide muusikasse ja kuulan suurima hea meelega nii vanemat kui uuemat klassikalist muusikat. Tänu Kristel Pappeli loengutele XX sajandi ooperist avanes minu ees põnev ooperimuusikamaailm.
Teismelisena jäljendasin, mida raadiost kuulsin või mida isa oli makilindile raadiost salvestanud. Vaistlikult proovisin aru saada ja enda nahal kogeda, kuidas ja miks laulja minu kõrvale nii hästi kõlab. Vanemad imestasid tihtipeale, et oskasin täpselt jäljendada erinevaid hääli, isegi läbi nina kassi nurrumist. Nüüd ma muidugi tean, tegelesin audiokinesteetilise empaatiaga. Eks me kõik tookord niimoodi jäljendades õppisime, sest koolides poplaulu veel ei õpetatud ja tänapäevaseid laulustuudioid polnud.
Õpetamine
Elleri koolis oli aeg, mil tuli läbida ka pedagoogiline praktika. Eksamitunni põhjal ütles õpetaja Leida Jürgens: „Sirje, teil on vokaalpedagoogi anne, kui olete lauljakarjääri lõpetamas, soovitan teil mõelda vokaalpedagoogi karjäärile“. Tõtt öeldes läksin Elleri kooli poplaulmist õppima, mind võeti varem vastu, kui ametlikult lubatud. Algasid minu hinnangul imelikud harjutused ja laulsime hoopis klassikalist repertuaari, aeg-ajalt andis Leida Jürgensi kõrvalt nõu ka legendaarne Alma Kurtna. Minu madal koorialdi hääl venis ka koloratuuride suunas. Popmuusikat sain laulda ainult salaja, millele järgnes õpetaja pahameel. Imestasin, kuidas õpetajad alati aru said, kui olin salaharrastusega tegelenud. Huvitav fakt on vast see, et unistasin kord õppida Elleri koolis “mikrofoniga laulma”, aga aastaid hiljem kutsus Elleri kool mind seda eriala rütmimuusika osakonda õpetama.
Tegelikult läks hästi, sain vokaaltehnika aluse, mis võimaldas hiljem laulda erinevaid stiile nö polkast rockini ja jazzini, klassikalist muusikat, ebapopulaarset alternatiivset loomingut; laulda pikki tunde tantsuks ja töötada suure koormusega pedagoogina. Ma pole kunagi saanud mingit hääletraumat. Väsimus jah, trauma – ei! Kui kuus aastat tagasi esimest korda elus väsimuse tundemärkidega häälekabinetti külastasin, kiitis seal töötanud hääleseadja Kalev Keeroja: „Teil on väga hea vokaaltehnika! See ongi teid suure koormuse tagajärgedest säästnud!“ Hiljem oli mul erakordselt hariv ja õpetlik kogemus töötada Ida-Tallinna Keskhaigla häälekabinetis hääleseadjana. See koostöö jätkub tänini.
Õpetaja karjäär.
Tulevased õpilased hakkasid mind ise otsima, uurisid, kas ma ka õpetan. Saaremaale kolides oli õppijate huvi nii suur, et pöördusin linnavalitsuse poole palvega avada muusikakoolis popjazz osakond. Esialgu oli muusikakoolist vastuseis, aga vastus linnavalitsusest oli konkreetne. „Me teeme selle ära ja isegi ei vaidle!” Nii algasid esimesed ametlikud sammud vokaalpedagoogina Kuressaare Muusikakoolis, esimesed tunnistusega lõpetajad, enamus neist on praegu professionaalsed artistid. Sündis üleriigiline Saaremaa Ühisgümnaasiumi solistide ja duettide konkurss, mis uutesse kätesse üle minnes kannab nüüd nime Solistica.
Kuna andsin endale aru kui suur vastutus on arendada häält, interpreeti, algas suurem huvi vokaalpedagoogika ja interpreedi õpetamise vastu. Kahjuks ei olnud võimalik vokaalpedagoogikat Eestis õppida. Sain Eesti Esitajate Liidult ja Kultuurkapitalilt stipendiumi, tänu millele sain kogemusi mitmete välisriikide vokaalpedagoogidega töötades, nende käe all õppides. Tänu Eri Klasi rajatud fondile õnnestus õppida jazzmuusika alustõdesid, kuna Eestis antud stiili õpetajad veel puudusid, õppimine toimus enamasti jäljendades.
Õppisin ise koos noortega uusi stiile. Julgustasin omaloomingut esitama, harmoniseerimise õpetamisel oli abiks Tiit Paulus. Tulid ka esimesed õpilaste edulood ja usaldus, kutsuti õpetama muusikalaagritesse, andma meistrikursusi. Hea meel on tõdeda, et kunagi Saaremaal alustatu jõuab läbi tänaste noorte tegijate lavalaudadele, õpilasteni. Olgu siinkohal ära mainitud ka suurepärase muusiku Kristo Käo algatused ja ettevõtmised koolituste ja online ajakirja “Kitarr” näol
Olin väga õnnelik, kui sain Ain Aganalt kutse tulla õpetama TÜVKA muusikaosakonda, hiljem Elleri rütmimuusikaosakonda. TÜVKAs oli võimalus luua ka põhipill-laulmine õppeained vokaalpedagoogika ja vokaaldidaktika. Lõpetajad on rääkinud, et see on neid õpetajatöös hiljem palju aidanud. Ühtlasi näen ka erinevatel festivalidel ja konkurssidel õpilaste head tööd, nende kirjutatud ja salvestatud loomingut kuuleb tihti erinevate noorte lauljate esituses. Väga rõõmustav on kuulata enda tudengeid väiksematel ja suurematel lavadel, festivalidel, tantsu- ja laulupidudel saateorkestris. Mis seal salata, ka võidud rahvusvahelistel konkurssidel annavad kindlustunde.
Tänapäeva Eesti vokaalpedagoogika ja Eesti lauljad… Kuidas ära tunda talenti?
Heade vokaalpedagoogide nimekiri kandub mistahes stiili lauljate seas valdavalt suust suhu heade kogemuste põhjal, vahel võib leida nende nimed kontserdikavadelt. Enamasti torkavad nad silma õpilaste juhendajatena konkurssidel, andekaid ja töökaid kolleege on tõesti üle Eesti palju. Eestis on palju häid vokaalpedagooge, olen neilt ka ise palju õppinud. Kuidas ära tunda annet? Vahel on lauljaid, kellele loodus on kinkinud suurepärase vokaaltaju, süvaandekuse laulmisel. Minu arvates peaks vokaalpedagoogil olema tarkust enda ambitsioonidest lahti lasta ja suuta mitte õpetada ega annet enda nime külge siduda. Tuleb olla nii tark, et juhendada vaid vajadusel, olla pigem teejuht, suunaja. Vahel jääb tõesti anne märkamata või mingil kummalisel põhjusel jääb andekas laulja täiesti üksi. Siin ei ole üheseid põhjuseid, samas on ka kurb, kui jäädakse kellestki sõltuvusse. Anne on eelkõige eeldus tööks, töökus ja sihipärane tegevus viib lõpuks soovitud eesmärgini. Lihtsalt andekusele lootmine võib lõpuks kuldlusika suust kukutada.
Meenuta naljakaid episoode artistielust või pedagoogitööst.
Kord päris ammu laulsin stuudios sisse Junas Muljukovi keerukat alternatiivset muusikat ja tegin ka autori palvel häälega erinevaid sounde. Urmas Alender tuli stuudiosse kuulama ja teatas; „Aa, ma tean, see on Korg… sound“. „Ei, seda Korgi soundi teeb Sirje Medell.“
Hiljem kuulsin, et bandid olid arutanud mu kutsumist solistiks, aga alternatiivmuusika laulmine sai mõneti ka saatuslikuks: „Ta laulab hästi, aga tal on imelik muusikaline maitse.“
Enda vabaimpro eksamikavas palusin partneriks Ekke Västriku. Jammisime tema stuudios, harjutasime eksamiks. Ta salvestas mu hääli ja kasutas neid hiljem enda kontserdil. Elektronmuusikud arvasid, et need on muretsetud programmide pagasist. Pärast seda uuriti, kas oleksin nõus ka neile hääli laulma. Mõnikord naersin, et hoian päris kõvasti raha kokku efekti vahendite ostmisel. Minu lapsepõlve häälte jäljendamise harrastus on olnud mulle abiks kaasaegses impromuusikas.
