Metsatöll „Ulg”
(Spinefarm)
Kui kusagil kolm aastat tagasi tundus, et Metsatöll on oma arengus paigale tammuma jäänud ega suuda enam millegagi üllatada, siis poolteist aastat tagasi ilmunud „Äiöl” tegi bänd selle oodatud sammu üldtunnustatud produktsiooniväärtuste poole ning ilmutas ennast küpse kollektiivina.
„Ulg” on küll mitmeski mõttes naasmine juurte juurde – sound on toorem, meeleolu ugrim, meloodiad vähem kommertslikud (enamik „Äiöst” kõlab „Uluga” võrreldes kui estraad) –, kuid õpitust-omandatust ei ole midagi unustatud ning resultaadina võib käes hoida Metsatöllu ilmselt kõige kunstiküpsemat albumit. Kõva panuse sellesse annab vokaal. Ma ei pea siin silmas mitte ainult Markus Teeääre senisest veenvamat sooritust, vaid kogu kompotti – kõiki neid taustavokaale (milles eriliselt särab Lauri Õunapuu bassihääl) ning nende arranžeerimist.
Kui kuulata „Ulgu” ohtralt, siis koorub välja järgmine: kogu plaadil on võib-olla ainult üks laul, mida viitsib pärast kõiki neid kordi veel eraldi kuulata. See on „Kivine maa” – pala, milles Metsatöll on muuseas ka kõige lähemal traditsioonilisele heavy metal’ile. Kõik ülejäänud lood omavad märksa suuremat mõtet ehituskividena albumis, mis siinkohal on tervikuna suurem kui koostisosade summa. Ning see ei ole katse läbi lillede halvasti öelda, just selliste plaatide salvestamine võiks olla iga ansambli ülim eesmärk.
Viimasest tuleneb, et isegi kui albumi kuulamisel tuleb ette raskeid hetki – näiteks kui „Sõjasüdames” domineeriv soolotrummi kolkimine, millele sekundeerib kõledalt kõlav basskitarr, paneb hetkeks pea valutama, või kui doom metal’iga flirtiv „Rabakannel” venib nii pikaks, et endast kahju hakkab –, siis paari minuti pärast on valu ununenud, sest järgneb midagi hoopis haaravamat ja päris plaadi lõpus ei mäleta üldse, et midagi kuskil häirinud oleks.
„Ulu” kõrghetkedeks on juba mainitud „Kivine Maa”, lihtne ja õhuline instrumentaal „Isata“ ning kolmest palast („Kahjakaldad”, „Tormilind”, „Ulg”) moodustuv jõuline finaal. Ja kui Metsatöll lükib „Kahjakallastesse” U2-likult kõlava passaaži, siis pole see mitte maitselage, vaid üliäge.
Andri Riid
